Thomas Wolsey (sündinud 1471–1476 Ipswichis, Suffolkis; surnud 29. novembril 1530) oli inglise riigimees ja peapiiskop. Ta sai 1515. aastal kardinaliks. Thomas Wolsey oli tagasihoidliku päritoluga ja sai Inglismaa kuningas Henry VIII valitsemisajal paljude aastate jooksul riigiasjade peamiseks tegelaseks, enne kui ta langes häbisse.
Kardinal Wolsey arendas oma võimeid peamiselt kuningriigi välispoliitika juhtimisel Henry VIII nimel. Hoolimata paljudest vaenlastest, kes kadestasid tema ambitsioonikust, suutis ta saavutada kuninga usalduse, kuni viimane otsustas tühistada oma abielu Aragoni Katariinaga, et abielluda Anne Boleyniga.
Varajane elu ja haridus
Wolsey sündis umbkaudu 1473. aastal tagasihoidlikus perekonnas Ipswichis. Ta sai hariduse Oxfordi ülikoolis, kus edenes teoloogia ja õiguse alal ning astus kirikuteenistusse. Tema karjääri tõus algas teenistuses armudega seotud ametites ning varsti märkati tema talente administratiivis ja diplomaatias.
Karjäär ja võimu tõus
Wolsey kiire karjääritõus sai võimalikuks tänu oskusele kombineerida kiriklikku mõju ja kuninglikku teenistust. Ta sai mitu kõrget kiriklikku ametikohta, sealhulgas Yorki peapiiskopi ametikandja (1514) ja 1515. aastal kardinali tiitel. Peagi nimetati ta ka kuninga lordkantsleriks (Lord Chancellor), ametisse, kus ta püsis enamiku 1510.—1529. aastatest.
Tänu oma positsioonile juhtis Wolsey aktiivselt Inglismaa välispoliitikat: ta oli olulisel kohal 1518. aasta Londoni rahulepingu (Treaty of London) ja 1520. aasta „Cloth of Gold” kohtumise ettevalmistamisel ning pani rõhku diplomaatiale, mis püüdis hoida Inglismaad suuremate Euroopa jõudude vahel.
Riigikorraldus ja reformid
Wolsey kasutas oma võimu nii kuningliku administratsiooni kui ka kiriku kaudu. Ta püüdis reformida kohtusüsteemi, suurendada kuninga kontrolli riigi tulu üle ning laiendada kuningliku õiguskorra mõju, kasutades näiteks Star Chamberi kohtuid mõnede kõrgete aadlike käitumise piiramiseks. Samuti toetas ta haridust: rajas Cardinal College'i Oxfordis (hiljem tuntud kui Christ Church) ning toetas vaesemate jaoks mõeldud heategevusasutusi ja koole.
Üks tema majanduslikke rünnakuid oli 1525. aastal kehtestatud tuntud „Amicable Grant” — maksukogumik, mille eesmärk oli rahastada kuninga sõjakäike. See tekitas laiapõhjalist rahulolematust ja jõuetu vastupanu, mis kahjustas Wolseyi mainet ning näitas tema poliitiliste otsuste riske.
Langus ja lõpp
Wolsey kukutas eelkõige see, et ta ei suutnud kuningale jõuliselt tagada abiellumise tühistamist Aragoni Katariinaga. Tema ametikoha kaudu ei õnnestunud saavutada paavsti toetust nii kiiresti ega tingimustel, mida Henry nõudis. 1529. aastal kärgatas avalik ja poliitiline kriitika ning Wolsey kaotas kuninga usalduse; ta vabastati ametitelt ja süüdistati praemunire (sõltumatuse piiramine paavstiga seotud küsimustes).
1529–1530. aastal püüdis ta pääseda kohtuprotsessist, kuid 1530. aasta lõpus kuulutas kuningas ta vastutavaks ja Wolsey arreteeriti. Reisile toomise käigus haigestus ta ja suri teel Leicestershire'i, 29. novembril 1530; ta maeti sealsesse kloostrisse.
Pärand ja hindamine
Wolsey pärandas Inglismaale mitu püsivat mõju: ta aitas moderniseerida kuninglikku administratsiooni, jättis maha arhitektuurilisi ja hariduslikke investeeringuid (nt Hampton Court'i laienemised ja Cardinal College'i algatused) ning kujunes vastuoluliseks figuuriks — nii osav diplomas kui ka ambitsioonikas võimu koondaja. Tema juhtumi kaudu kujunesid ka selgemaks kuninga ja paavsti vahelised suhted, mis hiljem viisid inglise kiriku lahkulöömisele Roomast.
Iseloomustus: Wolseyt kirjeldatakse ajalooallikates sageli kui erakordselt võimekat, ent samaaegselt ambitsioonikat ja mõnikord võimuahnet tegelast. Tema elu illustreerib hästi renessansiaegse poliitika keerukust ning seda, kui kiiresti võib kõrge positsioon kaduda, kui poliitiline taust muutub.