Edward Teach (1680 – 22. november 1718) oli piraat, keda tavaliselt kutsuti Mustpeardiks (inglise keeles Blackbeard). Tema isikliku nime täpne vorm ei ole kindel; mõned ajaloolased arvavad, et perekonnanimi võis olla Thatch või mõni sellest sarnane vorm. Mustpeardi varajane elu on halvasti dokumenteeritud: arvatakse, et ta töötas enne piraatlust meremehena ja osales tõenäoliselt sõjalaevastikus War of the Spanish Succession ajal, kuid täpsed andmed puuduvad. Piraatlikku tegevust arendas ta peamiselt Kariibi mere piirkonnas ja Põhja-Ameerika kolooniate rannikuvetes.
Laevad ja röövimised
Üheks tema kuulsaimaks vallutuseks oli Prantsuse orjalaev La Concorde, mille Blackbeard pärast võitu enda kasutusse võttis ja ümber nimetas kui Queen Anne's Revenge'ks. See laev oli tema lipulaev ja tõstis tema mainet merel kõvasti. Umbes 1718 läks Queen Anne's Revenge Põhja-Carolinas Beaufort Inlet'i lähedal madalikule ning laev jäi sinna varemetena maha; selle vrakk on hilisematel aegadel arheoloogide huviorbiiti sattunud.
Välimus ja taktika
Blackbeard kasutas ähvardavat ja karmilt lavastatud väljanägemist oma vastaste hirmutamiseks. Ta võitles sageli suure sulepeaga trikoorimütsiga ning paljude mõõkade, nugade ja püstolitega. Mõnedes kirjelduse- ja ilmutustes näidatakse teda lahingu ajal, kui ta põimis oma pika musta habeme sisse põlevaid tükke – madalalt põlevad tühised laternatükid või süütetikud – mis tekitasid tugevat suitsu ja õõvastava välimuse. Nende kasutamise mõte oli intiimne: tekitada vastaste seas paanikat ja näida peaaegu demoonlikult hirmuäratav. Käsirelvade süütamiseks kasutati tollal tikutulesid; hiljem levisid ka tulekivipüssid, mis kasutasid tulekivi sädet, ja teisi süüte-ehitusi.
Poliitika, pardalolek ja suhted kolooniatega
Blackbeard tegutses nii Kariibi mere piirkonnas kui ka Ameerika kolooniate rannikuvetes, kus ta röövis kaubalaevu ja mõnikord sõlmis liite kohalike kolonistide või laevakaptenitega. 1718. aastal on teada juhtumeid, kus ta blokeeris sõjalaevade ja kaubalaevade liikumist ning isegi sundis mõningaid sadamaid läbirääkimisteks – näiteks kuulus episood Charlestoniga, kus ta nõudis kaubaks raha ja varustust. Mõnikord otsis ta ka ametlikku armuande (pardon), mille ta võis ajutiselt vastu võtta, kuid sageli pöördus varguse juurde tagasi.
Surm ja pärand
Blackbeard suri 22. novembril 1718 lahingus Briti kuningliku mereväe ohvitseri Lt. Robert Maynardi juhtimisel; lahing toimus Ocracoke'i saare lähedal Põhja-Carolina rannikul. Tema surm oli vägivaldne: pärast laeva-tapmist lõikasid vastased tema pea ära ja riputasid selle oma laeva vöörpuusse hoiatuseks teistele piraatidele. Tema kuju ja teod on saanud sajandite jooksul legendiks, mida on kujundanud nii kaasaegsed jutustused kui ka hilisem kirjandus ja kunst.
Ajaloost ja müütidest
Paljud Blackbeardi kohta levinud lood on osaliselt ülepaisutatud. Kõige mõjukam allikas tema kohta oli raamatussekoondus A General History of the Pyrates, mis sisaldas nii fakte kui ka sensatsioonilisi kirjeldusi (seal väideti muuhulgas, et tal oli koguni 14 naist). Sellised kirjelduselemendid aitasid kujundada tema tänapäevast kuulsust ja stereotüüpi „rõve piraadist”. Ajaloolased püüavad eristada müüte dokumenteeritud sündmustest, et paremini mõista nii tema tegelikku mõjusfääri kui ka piraatide tegevuse majanduslikke ja poliitilisi põhjusi tollel ajaperioodil.
Kultuuriline mõju
Mustpeardist on kujunenud populaarne piraadiikoon — teda on kujutatud romaanides, näidendites, filmides ja muinasjuttudes. Arheoloogilised väljakaevamised Queen Anne's Revenge'i vrakil ja muud uurimused on andnud uusi andmeid 18. sajandi laevastiku, piraatluse ja mereröövi praktikate kohta ning aidanud eraldada ajaloolist tõde ervan legendist.
Keegi ei tea täpselt, kui palju naisi Blackbeardil oli. Raamatus "A General History of the Pyrates" öeldakse, et tal oli koguni neliteist naist, kuid enamiku neist ei olnud ta seaduslikult abielus. Tema elu ja surm jäävad kokkuvõtvalt näidiseks sellest, kuidas 18. sajandi piraatluse vägivald, teenistus ja sensatsioonikirjandus omavahel põimusid.
