Germaani rahvad (germaanlased): päritolu, keeled ja ajalooline ülevaade

Germaani rahvad: avasta nende päritolu, germaani keeled, ränded ja mõjud Euroopale — põhjalik ja kaasahaarav ajalooline ülevaade.

Germaani rahvad on indoeuroopa rahvaste keeleline ja etniline haru, mille varajane kese paiknes Põhja-Euroopas. Need rahvad määratleti ajalooliselt peamiselt selle järgi, et nad kasutasid germaani keeli. Ajalooliste andmete järgi rändasid mitmed germaani hõimud ja rühmitused üle kogu Euroopa, segunesid paiksete elanikkondadega (näiteks keltidega, aga ka slaavlaste/venelaste ja roomlastega)) ning andsid nii aluse paljudele hilisematele rahvastele. Need kontaktid ja segu mõjutasid nii keeli, materjali kultuuri kui ka ühiskondlikke suhteid.

Ladina Germani mainiti esimest korda kirjalikes allikates näiteks Julius Caesari teostes. Rooma autorid, nagu Caesar ja Tacitus, annavad meile peamised kirjalikud teadmised germaanlastest Rooma perioodil ja veidi enne seda.

Kuid germaani identiteet ei olnud ühtne ega vältimatu: erinevad hõimud ja piirkonnad pidasid end sageli eraldiseisvaks. Näiteks inglise keeles hakati sõna German (saksa keele kohta) kasutama alles hiljem; varasemalt kasutati termineid nagu almain või hollandi keel, ja tänapäeval peetakse inglise keeles Hollandi kohta eraldi mõistet Dutch.

Hõimude jaotus Rooma-aegsel ajal

Rooma-aegsed kirjanikud, näiteks Caesar ja Tacitus, kirjeldasid germaani keelt kõnelevate rahvaste algset asustusalad jaotuvat mitmeks hõimurühmaks juba 1. sajandiks pKr. Nad eristasid eelkõige järgmisi alalisi keskusi:

• Oderi ja Vistula jõgi (suur osa idagermaani hõimudest)
• Reini alamjooks (Istvaeones)
• Elbe jõgi (Irminones)
• Jüütimaa ja Taani saared (Ingvaeones)

Mannuse pojad — Istvaeones, Irminones ja Ingvaeones — nimetatakse sageli ühiselt läänegermaani hõimudeks. Nende kõrval elasid Skandinaaviasse kinnistunud rühmad, keda kutsutakse põhjagermaanlasteks. Iga rühm arendas tasapisi välja eripärased murded ja kultuurilised eripärad, mis on aluseks tänapäevaste germaani keelte erisustele.

Keelerühmad: põhja-, lääne- ja idagermaani

Keelerežiimi klassifikatsioon, mis jagab germaani keeled põhja-, lääne- ja idagermaani rühmadesse, on kaasaegne keeleline lähenemine:

• Põhjagermaani (Põhja-Skandinaavia) — siia kuuluvad kaasaegsed skandinaavia keeled nagu rootsi, taani, norra, islani ja færsi keele sugulased.
• Läänegermaani — hõlmab saksa, inglise, hollandi, afrikaansi ja frisi keeli ning mitmeid ajaloolisi murdeid.
• Idagermaani — vanem ajaloos kuulus siia goti keel jt idagermaani keeled; need rühmad on tänaseks suuremas osas välja surnud (nt goti keel).

Migratsiooniperiood ja keskaja kujunemine

4.–6. sajandil toimunud nn. migratsiooniperiood (Migration Period) muutis Euroopa poliitilist kaart drastiliselt: mitmed germaani hõimud, nagu gootid, vandaled, frankid, anglid, saksid ja jütid, rändasid kaugele, asustasid uusi alasid ja lõid kuningriike Rooma impeeriumi lagunemise järel. Näiteks frankide dünastia all kujunes hiljem välja Prantsuse ja Saksa alade eelkäija, anglid ja saksid rajasid Inglismaa varasemad anglosaksi kuningriigid, skandinaaviast lähtunud viikingid mõjutasid samuti suuri alasid nii mereröövliks kui ka kaubanduse ja asustusena (Viking Age, umbes 8.–11. sajand).

Kultuur, ühiskond ja usk

Germaani ühiskonnad olid algselt hõimupõhised, poliitiliselt organiseeritud väiksemate kuningriikide või hõimuliidudena. Tihti oli tähtsal kohal pärilik kuningavõim, sõjaline juhtimine ja hõimuõigus, mis reguleeris varade jaotust, kättemaksu ning lepitust. Nagu artiklis mainitud, olid paljud kuningad või juhtfiguurid üritanud siduda oma päritolu müütiliste asutajatega — see tugevnes hilisemas ajaloolises ja genealoogilises traditsioonis.

Religioon oli algselt germaani paganistlik (mitmejumalane), kus keskne roll kuulus looduspõhistele kultustele, esivanemate kummardamisele ja kangelastele. Alates hilisest rauaajast ja eriti keskajal toimus järkjärguline ristiusustumine, mis muutis nii rituaale, pühapaiku kui ka poliitilist ideoloogiat ning integreeris germaani rahvaid laiemasse sünteetilisse Euroopa kristlikku maailma.

Keelest ja pärandist tänases Euroopas

Germaani keeltest on arenenud palju kaasaegseid keeli, mis on laialt levinud ja kultuuriliselt mõjukad: saksa, inglise, hollandi, rootsi, taani, norra, islani jt. Mõned idagermaani keeled (näiteks gooti keel) on ajalooliselt olulised, kuid väljasuremise tõttu ei ole neil tänapäevaseid emakeeli rääkijaid.

Germaani mõju avaldub lisaks keeltele ka õiguslikes tavadest (nt tavamõistlik õigussüsteemide mõningad aspektid), folklooris, kirjanduses ja nimetraditsioonides. Ajaloolised migratsioonid ja kultuurikontaktid aitasid kujundada paljusid rahvuslikke identiteete ja poliitilisi üksusi keskajast alates.

Mõned müütilised ja ajaloolised nimed

Tacituse järgi pärineb germaani hõimude müütiline juur ühest kangelaslikust esivanemast nimega Mannus, kelle pojad andsid nime suurematele hõimugruppidele (Ingviones/Ingvaeones, Herminones/Irminones, Istaevones/Istvaeones). Hilisemad germaani ja keskaja genealoogiad ning eeposed (näiteks põhjapõhised müüdid) on loonud täiendavaid nime- ja perekonnalugusid (nt ühised jumaliku ja esivanaliku figuurid nagu Odhin/Woden teatud traditsioonides), kuid nende täpne ajalooline tõlgendus on sageli keeruline ja segunenud mütoloogia ning poliitilise propaganda elementidega.

Allikad ja uurimissuundumused

Peamised kirjalikud allikad germaani rahvaste kohta on Rooma-aegsed autorid (Caesar, Tacitus), hilisemad keskaja kirjutised ja arheoloogilised leiud (asula- ja haualeiud, materjali kultuuri objektid, sõja- ja tööstustarbed). Kaasaegne uurimine kombineerib keeleajaloo, arheoloogia, paleogenetika ja antropoloogia meetodeid, et paremini mõista germaani rahvaste päritolu, liikumisi ja kultuurilisi muutusi läbi aja.

Germaani rahvaste ajalugu on kompleksne ja mitmekihiline: see hõlmab kaugeid keelelisi juuri, laialdasi rännuvooge, kontakti teiste rahvastega ja järkjärgulist üleminekut iidsetest uskumustest ning sotsiaalsetest struktuuridest keskaja kuningriikide ja nüüdisaegsete rahvusriikideni.

Ajalugu

Päritolu

Varased germaani hõimud rääkisid üksteist mõistvaid murdeid ning neil oli ühine kultuur ja mütoloogia (vt germaani mütoloogia), millele viitavad Beowulf ja Volsunga saaga.

Kuna puudus suuremahuline poliitiline ühendamine, nagu see, mida roomlased Itaalia rahvastele vägivaldselt peale surusid, jäid erinevad hõimud vabaks, mida juhtisid nende endi pärilikud või valitud juhid.

Põhjamaade pronksiaja kultuuri kaart, ca 1200 eKr.

Küsimused ja vastused

K: Mis on germaani rahvad?

K: Kuidas nad levisid kogu Euroopas?

K: Mida tähendab "sakslane" inglise keeles?

K: Kuidas jagunesid erinevad hõimud geograafiliselt?

K: Millised olid mõned müüdid iga hõimu tekkimise kohta?

K: Kes väitis nende müütide põhjal võimu?

Otsing