Lääne-Rooma impeerium oli Rooma impeeriumi läänepoolne osa alates selle jagamisest Diokletianuse poolt 286. aastal pKr. Rooma impeeriumi teine pool sai tuntuks Ida-Rooma impeeriumina, mida hiljem nimetati Bütsantsi impeeriumiks.

Kogu Rooma impeerium oli raskustes alates 190. aastast pKr, kui suured gooti hõimud hakkasid Rooma kontrolli all olevatele aladele tungima. Rooma juhtkond oli nõrk ja valitses ebastabiilsus. Erinevad võimurühmad Rooma armees püüdsid pidevalt oma keisreid ametisse seada ja mõrvasid keisreid, kes kuulusid teistesse rühmadesse. See tähendas, et germaani hõimude sissetungi ei suudetud edukalt peatada.

Keiser Diocletianus püüdis taastada valitsemise stabiilsust, jagades impeeriumi osadeks. Nendeks said Lääneimpeerium, kuhu kuulusid Hispaania, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia ja osa Saksamaast, ning Idaimpeerium, kuhu kuulusid Kreeka, Türgi, Lähis-Ida ja Põhja-Egiptus.

Rooma lakkas olemast pealinn alates jagunemisest. Aastal 286 sai Lääne-Rooma impeeriumi pealinnaks Mediolanum (tänapäeva Milano). Aastal 402 viidi pealinn taas üle, seekord Ravennasse.

Jagunemise ja administratiivreformide eesmärk

Diokletianus püüdis 3. sajandi lõpus (ta sai ametisse 284. aastal) vastata impeeriumi suuruse ja ebastabiilsuse põhjustatud probleemidele. Ta kehtestas keskset haldusreformi, suurendas bürokraatiat, tugevdas piiride kaitset ja kujundas hiljem tuntud tetrarhia (neljakeisririigi) süsteemi, kus pealiku kohustused jagunesid mitme valitseja vahel. See aitas lühiajaliselt stabiliseerida võimu, kuid tekitas ka kohaliku eraldatuse tendentse ja tugevnes aja jooksul ida–lääne lõhe.

Sõjalised ja majanduslikud raskused

  • Sõjaline surve: pidevad rändhõimude rünnakud (gootide, vandalde, hunnide ja teiste poolt) ja sisemised kodusõjad kulutasid ressursse ja nõrgestasid kaitsestruktuure.
  • Raha ja maksustamine: inflatsioon, mündide kvaliteedi halvenemine ja kasvavad maksud koormasid linnastuvat rahvastikku ning majandust. Paljud väikesed talupojad kaotasid maad, mis ühtlasi suurendas maaelaniku sõltuvust suurmajadest.
  • Tööstus ja kaubandus: mereliikluse ja siseturu langus vähendas maksutulu ning linnaelu vaesus viis osaliselt ümberasumiseni maal ning tootmise taandumiseni.
  • Armeepoliitika muutus: impeerium hakkas järjest enam sõltuma foederati-tüüpi germaani vägedest, kelle lojaalsus oli sageli tinglik ja Põhimõtteliselt palgati nad võitlema Rooma huvides, vahel aga tegid nad endast sõltumatuid valikuid.

Religioon ja poliitika

3.–4. sajandil muutus kristlus üha mõjukamaks. Keiser Constantine (mida võime mainida seoses 4. sajandi muutustega) toetas kristlasi ja 330. aastal rajas ta uue pealinna Konstantinoopoli (Ida). 380. aastal sai kristlus Riigiusundiks Theodosiuse kehtestatud ediktiga, mis mõjutas sügavalt administratiivset ja kultuurilist arengut. Theodosiuse surmaga 395 jagunes impeerium lõplikult kaheks ametlikult: ida ja lääs anti tema poegade kätte (Arcadius itta ja Honorius läände), mis tugevdas kahe politikaalsüsteemi püsivust.

Germani ja hunnide rünnakud — tähtsamad sündmused

3.–5. sajandil toimus mitmeid olulisi sündmusi, mis mõjutasid Lääne-Rooma saatust:

  • 376–378: germaani hõimude massiline rändamine ja 378. aasta Adrianopoli lahing, kus Rooma armee sai ränga kaotuse.
  • 410: Alarici juhtimisel said visigoodid Rooma linna sissetungi ja rüüstatud; see oli psühholoogiliselt suur löök.
  • 455: vandallide sissetung Rooma ja selle rüüstamine.
  • 451–452: Atilla ja hunnide ohud Itaaliale ning lahingud, mis kuigi ei lõpetanud impeeriumi kohe, näitasid ida- ja läänepiiride haavatavust.

Poliitiline lagunemine ja 476. aasta langus

Lääne-Rooma poliitiline süsteem nõrgenes järk-järgult: keisrite vahetumine oli sage, sõjaväe juhtkonna mõju suurenemine ning foederati vägede kontrolliüleandmine tekitas poliitilist lõhestatust. Lõplikuks sümboolseks lõpuhetkeks loetakse 476. aastat, kui germaani päritolu sõjaväeline juht Odoaker sundis tagasiastuma viimasest Lääne-Rooma keisrist Romulus Augustuluse. See sündmus ei tähistanud kõigi Lääne-Rooma alade kohest langemist ühtses mõttes — paljud territoriaalsed, kultuurilised ja institutsioonilised elemendid jätkasid muutunud vormis — kuid see lõpetas Lääne-Rooma keisririigi ametliku, ühtse valitseja olemasolu.

Pärand ja tähendus

Lääne-Rooma lagunemine tähendas ülekiirendatud üleminekut feodaalsemate struktuuride ja sakraalsete kuningriikide poole Euroopas. Samas jäi Rooma õigus, halduspraktikad ja kristlik kultuur oluliseks baasiks keskaja Euroopa arengule. Ida-Rooma ehk Bütsants suutis säilitada rooma pärandi veel tuhande aasta jagu ida- ja Vahemere regiooni poliitikas, kultuuris ja õiguses.

Kokkuvõttes, Lääne-Rooma impeeriumi langus oli mitme teguri koosmõju: sõjalised surveed, majanduslikud raskused, sisepoliitiline ebastabiilsus ning rahvuste liikumised. Kuigi 476. aasta on mugav lõpp-punkt, oli teekond sealt ajalooliselt pikk ja mitmetahuline.