Gooti arhitektuur

Sõna "gooti" kohta

Gooti arhitektuuri nimetati alguses "prantsuse stiiliks" (Opus Francigenum). Sõna "gooti" kasutati hiljem renessansi ajal solvanguna, mis oli seotud tsiviliseerimata iidsete gootidega.

Itaalia kirjanik Giorgio Vasari kasutas 1530. aastatel sõna "gootika", sest tema arvates ei olnud keskaegsed ehitised hoolikalt planeeritud ja mõõdetud nagu renessansiaegsed ehitised või Vana-Rooma ehitised. Ta ütles, et nii nagu barbaarsed goodid olid hävitanud klassikalise maailma, nii oli see "moodne kunst" hävitanud kaheteistkümnenda sajandi arhitektuuri. Pärast Vasarit kasutasid paljud teised inimesed sõna "gootika", et kirjeldada teravkaarelise arhitektuuri.

Taust

Linnad, riigid ja riigid

12. sajandi lõpus jagunes Lääne-Euroopa erinevateks riikideks, mis hakkasid kujunema tänapäeval tuntud riikideks.

Püha Rooma impeerium valitses suurt osa Euroopast, sealhulgas tänapäeva Saksamaa, Madalmaad, Belgia, Luksemburg, Šveits, Austria, Ida-Prantsusmaa ja suurt osa Põhja-Itaaliast, välja arvatud Veneetsia. Ajaloolased usuvad, et keiser Karl Suur alustas Püha Rooma impeeriumi 800. aastal pKr.

Prantsusmaa ja Hispaania jagunesid kuningriikideks. Inglismaad valitses kuningas, kelle suguvõsale kuulus palju maad ka Prantsusmaal. Norra oli mõjutatud Inglismaalt, teised Skandinaavia riigid ja Poola aga Saksamaalt.

Tol ajal toimus palju kaubandust linnade ja riikide vahel. See põhjustas linnade kasvu. Saksamaal, Hollandis ja Belgias oli palju suuri linnu, mis kasvasid rahumeelselt ja kauplesid sageli omavahel. Nende linnade rahu ja jõukuse tõttu näitasid nad oma uhkust, ehitades suuri raekodasid, sageli väga kõrgete tornidega.

Inglismaal ja Prantsusmaal ei elanud enamik inimesi linnades. Nad elasid taludes, mis sageli kuulusid rikkale aadlikule (või lordile). Lordi maja nimetati tavaliselt mõisaks. Itaalia oli enamasti jagunenud väikesteks linnariikideks, mis sageli omavahel sõdisid. Linnadel olid sageli kõrged müürid ja paljud sel ajal ehitatud majad olid kõrged ja kõrged tornid.

Kirik

Lääne-Euroopas kuulusid keskajal peaaegu kõik inimesed roomakatoliku kirikusse. Roomakatoliku kirikul on üks pea - paavst. Keskajal kasutati kirikutes kogu Euroopas ühte keelt - kiriklikku ladina keelt, mida mõnikord nimetatakse kirikulatiinaks ja mis oli välja arenenud vanast ladina keelest. Iga piirkonna kirikutes oli kohalik piiskop, kes allus paavstile. . Igal piiskopil oli troon, kus ta võis istuda, kui preestrid ja inimesed tema juurde tulid. Kirikut, millel on piiskopi troon, nimetatakse "katedraaliks". Katedraalid olid tavaliselt kõige suuremad ja kaunimad kirikud.

Keskaja alguses ehitati üle kogu Euroopa palju kloostreid. Seal elas, töötas ja palvetas rühm pühasid mehi. Mungad kuulusid erinevatesse "ordudesse", millel olid erinevad reeglid. Kõige rohkem kloostreid oli koduks benediktiini ordu munkadele. Nende kloostrid asusid tavaliselt linnades ja nad ehitasid sageli väga suuri kirikuid, mida kutsuti "kloostriteks", kus mungad ja linnarahvas said jumalateenistust pidada. Teised mungakordid, nagu tsistertslased, ei elanud linnade lähedal. Tänapäeval on nende kloostrid ilusad varemed Inglismaa maastikul.

Prantsusmaal tegutsesid ka benediktiinlased ja klunikeelsed ordu. Cluny suur klooster, mis oli ehitatud romaani stiilis, oli suurim Euroopas. Klooster ja muud hooned olid väga hästi planeeritud, nii et sajandeid mõjutas see plaan teisi kloostreid.

13. sajandil asutas Püha Franciscus Assisi frantsiskanid, keda nende hallipruunide rõivaste tõttu kutsuti sageli "hallideks vendadeks". Dominiiklased asutas püha Dominicus Toulouse'is ja Bolognas. Dominiiklased ehitasid paljud Itaalia gooti kirikud.

Abt Suger ja esimene gooti hoone

Abt Suger oli Prantsusmaal Pariisist põhja pool asuva suure kloostri juhataja. Kloostril oli suur kirik, Saint-Denise'i klooster, ja ka kuninglik palee, kus Prantsuse kuningad mõnikord viibisid. Abt Suger oli kahe kuninga, Louis VI ja Louis VII, lähedane sõber.

1127. aastal tekkis Sugeril idee ehitada ümber suur Saint-Denise'i kloostrikirik. Ta alustas "läänerinde" ehk fassaadi muutmisega, mis oli umbes 200 aastat vana ja millel oli ainult üks väike uks. Sugeri suurejoonelises projektis oli kolm suurt ust nagu Konstantinoopoli kaarel Roomas, mis pidid laskma sisse kõik rahvahulgad erilistel pühadel päevadel. Fassaadil oli ka suur ümmargune aken keskel, mida nimetati roosakeneks ja mis oli esimene Prantsusmaal.

Abt Suger ei ehitanud siis ümber kiriku läänepoolsete uste sees olevat osa, "kirikulaeva", kus seisis enamik tavainimesi. Järgmine osa, mille ta ümber ehitas, oli idapoolne osa.

Abt Suger tahtis, et see osa paneks inimesi mõtlema taevale. Ta tahtis, et see oleks väga hele ja helge, suurte ilusate värviliste akendega. Selleks vaatas ta kõiki moodsamaid projekte ja kõiki nutikaid asju, mida teised arhitektid olid teinud. Ta pani kõik uued ideed ühte hoonesse kokku. See oli esimene uue "gootilise" stiili hoone. (Aga muidugi ei kutsutud seda sel ajal veel gootikaks. Seda nimetati "prantsuse stiiliks").

Uus East End pühitseti või "anti Jumalale" 11. juunil 1144. aastal. Peagi kopeerisid teised arhitektid selle projekti teiste suurte kirikute ja katedraalide jaoks Põhja-Prantsusmaal. Pärast abt Sugeri surma ehitati ka ülejäänud kirik uues stiilis ümber ning sai veel kaks palju suuremat ja kaunistatumalt kaunistatud roosiakent, ühe kummalegi poole.

Stiil levis peagi Inglismaale ning Prantsusmaale, Madalamaadele, Saksamaale, Hispaaniasse ning Põhja-Itaaliasse ja Sitsiiliasse.

Gooti kirikute arhitektuurilised tunnused

Märkus: - Arhitektuurisõnavara sõnad on kirjutatud paksus kirjas ja neid selgitatakse ja/või näidatakse plaanil ja ristlõikes.

Romaani arhitektuur

"Romaani" oli Euroopa arhitektuuristiil enne "gooti" stiili. Gooti arhitektuur kasvas välja romaani arhitektuurist. Nende kahe stiili vahel ei olnud selget vahet. Paljud gooti arhitektuuri tunnusjooned ei tekkinud gooti ajastul. Need olid juba olemas romaani arhitektuuris ja muutusid aeglaselt gootiliseks. Peamised muutused olid teravkaar ja lendav tugipost. Need kaks arengut võimaldasid paljusid teisi muutusi.

Romaani hoonetel olid paksud seinad, väikesed aknad, ümarad võlvid ja lamedad tugipostid. Gooti hoonetel olid õhemad seinad, suuremad aknad, teravkaared ja suured tugipostid.

Kõik hoonetüübid ja hoonete üldine kuju olid olemas juba romaani ajal. Need hoonetüübid olid: katedraalkirik, kihelkonnakirik, klooster, linnus, palee, suur saal ja väravahoone.

Enne 20. sajandit oli peaaegu iga linna maamärgiks kirik, katedraal, klooster või raekoda, mille kõrge torn või torni kõrgub kõigi majade kohal. Paljud neist hoonetest pärinesid keskajast ja olid romaani või gooti stiilis.

Plaanid

Enamiku gooti kirikute põhiplaan on ristikujuline. Pikk pikihoone moodustab kiriku keha ja seda ületavad käed nimetatakse ristiruumiks. Teisel pool ristirida on kantsel, mida sageli nimetatakse kooriks, sest seal laulavad preester ja koor jumalateenistusi.

Laeva mõlemal küljel on tavaliselt käik või vahekäik. Mõnikord on mõlemal pool kaks vahekäiku. Kirikulaev on tavaliselt palju kõrgem kui vahekäigud ja sellel on kõrged aknad, mis valgustavad keskosa. Hoone ülemist osa, kus need aknad asuvad, nimetatakse kirikuks (või selgeks korruseks). (See hääldatakse "clair-rest-tree").

Mõnes gooti kirikus Saksamaal ja Austrias ning ka Milano katedraalis (mis on ehitatud saksa stiilis) on kirikulaev ja pikihoone sageli peaaegu sama kõrged ja neid nimetatakse "hallenkirikuteks" (saalikirikuteks). Viini Püha Stefani katedraal on üks näide.

Mõnes kahekordse vahekäiguga kirikus, nagu Notre Dame Pariisis, ei ulatu pikihoone üle vahekäikude. Inglise katedraalides ulatuvad ristiruumid alati kaugele välja ja mõnikord on kaks ristiruumi, nagu Salisbury katedraalis.

Gooti kirikud erinevad üksteisest kõige rohkem just idapoolses otsas.

Inglismaal on selle idapoolne ots tavaliselt pikk ja sageli kaheosaline. See on tavaliselt ruudukujuline või sellel on "Lady Chapel", koht, kus palvetatakse Neitsi Maarja poole.

Prantsusmaal on idapoolne ots sageli hulknurkne ja selle juures on jalutuskäik, mida nimetatakse ambulatoorseks. Sageli on prantsuse kirikutel kabelite ring, mida nimetatakse chevette'iks. Saksa kirikud on sageli idapoolses otsas sarnased Prantsusmaa kirikutele.

Itaalias ei ole pikemat kirikuõhtut, mis ulatub üle pikihoone. Tavaliselt on seal vaid poolringikujuline kabel nagu Firenze katedraalis.

Gooti stiili omadused

• Teravkaared
• Väga kõrged tornid ja tornid ja katused
• Rühmitatud sambad: kõrged sambad, mis nägid välja nagu rühm kokku pandud õhukesi sambaid.
• Rippvõlvid: kivist kaarjad laed. Gooti stiilis hoitakse neid üleval kiviribadega.
• Kivist skelett, mille vahel on suured suured klaasaknad.
• Rauapitsid: nikerdatud kivipitsid akendele ja seintele.
• Vitraaž: rikkalikult värvilised klaasid akendele, sageli lugusid jutustavate piltidega.
• Tugipostid: hoonest väljaulatuvad kitsad kivimüürid, mis aitavad hoonet püsti hoida.
• Lendavad tugipostid: tugipostid, mis aitavad võlvi püsti hoida. Need on tehtud kaarega, mis hüppab üle hoone madalama osa, et jõuda välisseinale.
• Pühakute, prohvetite ja kuningate kujud uste ümber.
• Paljud skulptuurid, mõnikord loomadest ja legendaarsetest olenditest. Katuselt purskavad vett gargoylesid.

Suur fassaad

Suure kiriku või katedraali "fassaad" ehk läänerinne on mõeldud selleks, et jätta jumalateenistujaile suur mulje. Üks tuntumaid on Notre Dame de Paris.

Fassaadi keskel on peauks või portaal, millel on sageli ka kaks külgmist ust. Keskmise ukse kaarel on sageli oluline skulptuur, tavaliselt "Kristus majesteetlikult". Mõnikord on ukseava keskel kivipost, kus on "Madonna ja lapse" kuju. Portaalide ümber on palju teisi nikerdatud figuure, mis on paigutatud niššidesse. Mõnikord on kogu hoone esipoolsel küljel sadu kivifiguure, mis on nikerdatud.

Keskmise ukse kohal on suur aken, mis on tavaliselt roosiline aken nagu Reimsi katedraalis, kuid mitte Inglismaal, Šotimaal, Belgias või Skandinaavias, kus on peaaegu alati väga suur teravikuga aken, mis laseb palju valgust sisse.

Itaalias on fassaad sageli kaunistatud värvilise marmori ja väikestest värvilistest plaatidest valmistatud mosaiigiga ning mitte nii palju kujusid, nagu Orvieto katedraalis.

Prantsuse katedraali ja paljude inglise, hispaania ja saksa katedraalide fassaadil on tavaliselt kaks torni.

Kõrgus

Suured gooti kirikud ja katedraalid on sageli väga kõrged. Kirikulaev on seestpoolt tavaliselt vähemalt kaks korda kõrgem kui lai, mis annab kirikule väga kõrge ja kitsa välimuse. Mõnede Prantsusmaa ja Saksamaa kirikute kirikulaevad on kolm korda kõrgemad kui laiad. Kölni katedraal on üks näide. Kõige kõrgem kirikulaev on Beauvais' katedraalis, mis on 157,5 jalga kõrge. Westminsteri klooster on 102 jalga kõrge.

Enamikul gooti kirikutel, nii suurtel kui ka väikestel, on väljastpoolt vähemalt üks torn. Itaalias on kirikutel kupplid ja torn seisab ühel küljel. Kuid enamikus teistes riikides on katedraalidel üldiselt kaks torni ja üsna sageli kolm. Mõnel on isegi rohkem. Laoni katedraalil pidi olema seitse, kuid neid kõiki ei ehitatud.

Mõnikord on ainult üks torn, millel on tohutu torn, nagu Salisburys. Lincolni katedraalil oli keskaja kõrgeim torn, mille kõrgus oli 527 jalga (160 meetrit).

Kuna teravkaar näitab ülespoole, paneb see inimesi ülespoole vaatama. Gooti arhitektuuris on kogu hoone kujundatud nii, et inimesed vaataksid ülespoole. Seal on pikad kitsad sambad, pikad kitsad aknad ja kõrged teravad katused. Katusekaared tõusevad seestpoolt üles nagu oksad. Väljaspool on tihtipeale katusekülgedel, tugipostide tipus ja akende kohal palju ilukujundusi. Neid nimetatakse pihtimustriteks. Milano katedraalil on neid sadu.

Valgus

Gooti arhitektuuris on tavaliselt palju aknaid. Sainte Chapelle on kuulus näide. Gloucesteri katedraalis Inglismaal on idapoolne aken sama suur kui tenniseväljak. Ka Milano katedraalis on umbes sama suured aknad.

Akende kohal asuva katuse toetamiseks kasutati vahekäigu katusekive, nii et seinad ei pidanud olema nii paksud.

Sisepoolsed sambad, võlvi (või katuse) ribid ja lendavad tugipostid moodustasid tugeva kivist skeleti. nende osade vahel võisid seinad ja võlvide täitmine olla kergemast õhemast materjalist. Kitsaste tugipostide vahel võisid seinad avaneda suurteks akendeks.

Gooti ajastu jooksul said gooti aknad tänu teravkaarele muutuda lihtsatest avadest väga rikkalikeks kujundusteks. Aknad olid väga sageli täidetud vitraažiga, mis tekitas hoonesse värvilist valgust ja mida kasutati jutustavate piltide jaoks.

Teravkaar

Persia arhitektuuris kasutati teravkaari ja alates 641. aastast pKr. olid need islami arhitektuuri tunnusjooned. Teadmised teravkaartest levisid Euroopasse ristisõdijate kaudu, kes reisisid Lähis-Itta alates 1096. aastast. Samuti olid islami väed vallutanud osa Hispaaniast, kus nad ehitasid teravkaarelisi linnu ja mošeesid.

Arhitektuuriajaloolased arvavad, et ka mõned Euroopa arhitektid kasutasid teravkaari, sest see oli väga tugev viis kaare valmistamiseks.

Gooti arhitektuuris kasutatakse teravkaari kõikjal, kus kaar on vajalik nii tugevuse kui ka kaunistamise eesmärgil. Gooti avad, nagu ukseavad, aknad, arkaadid ja galeriid, on teravkaarelised. Kaartest koosnevat rida nimetatakse arkaadiks. Kõrgel hoones asuv kaarete rida on galerii.

Seinte kaunistamiseks kasutati teravkaarelisi ridu. Seda nimetatakse pimedate kaarjate katusealuste ehitamiseks. Sageli valmistati seinad kõrgete kitsaste kaarjate avadega, mida võis kasutada kujude püstitamiseks. Sellist avaust nimetatakse niššiks, mida hääldatakse "neesh".

võlvitud katused teravkaarega

Tellistest või kivist ehitatud võlvkatust nimetatakse võlviks. Romaani ajastul enne gootikat oli mõnel kirikul võlvitud katus. Nende aluseks olid alati täiesti poolringikujulised vormid. Romaani ajastul oli kaks peamist viisi, kuidas teha võlvkatuse võlvkatust. Laevahall võis olla pikk nagu tunnel. Sellise võlviga kirikud olid alati üsna tumedad. Või võis see olla ruudukujuline, nagu kaks üksteist läbivat tunnelit. See tähendas, et võlvi kandvad sambad pidid alati paiknema täiesti ruudukujulisel põhiplaanil, mis ei olnud alati võimalik.

Üks teravkaarete hea külg oli see, et need võisid olla kitsad ja kõrged või lamedad ja laiad. Kasutades teravkaarelisi võlvid, võisid arhitektid teha väga erineva kujuga võlvid. Need ei pidanud isegi olema ristkülikukujulised. Gooti arhitekt võis teha võlvi, mille üks külg oli kitsas, kaks külge lai ja viimane külg veelgi laiem. Nad võisid üsna lihtsalt teha kolme või viie küljega võlvid, kasutades selleks teravkaari.

Võlvid koosnesid ribidest, mis kohtusid üksteisega võlvi kõrgeimas osas. Rippide vahel olid kaldpinnad kivist või telliskivist, mis võisid olla palju õhemad ja kergemad kui ribid. Alguses oli ribide moodustatud muster üsna lihtne, nagu romaani võlvides, kuid peagi hakkasid arhitektid, eriti Inglismaal, lisama peamiste ribide vahele väikeseid ribisid ja tegema erinevaid mustreid. Selliseid võlvid on näha ka Hispaanias ja Saksamaal, kuid mitte tavaliselt Prantsusmaal või Itaalias.

Erinevad gooti kaarekujud

Gooti perioodil muutus teravkaarete kuju ja stiil. Kuid muutused ei olnud igas riigis ühesugused.

Teravkaarega võis aknaid teha väga suureks. Arhitektid valmistasid palju üksteist erineval viisil ületavate teravkaarete kavandeid. Neid kujundusi kasutati sageli akendele, mis näevad välja, nagu oleksid need täidetud kauni kivipitsiga. Seda nimetatakse "tracery". Kivist tracery't kasutati selleks, et hoida klaasi paigal. Arhitektuuriajaloolane saab tihtipeale öelda, kui vana on mingi hooneosa, vaadates akende tracery kujundust.

Lancet'i kaar

Lihtsaim gooti kaar on pikk teravkaareline avaus, mida Inglismaal tuntakse lantseti nime all. Lantsett on terav nuga, seega on need aknad noakujulised. Väga sageli on lantsettaknad kokku pandud kolme- või viieliikmelisteks gruppideks.

Salisbury katedraal on kuulus oma laanegooti arhitektuuri ilu poolest. Inglismaal nimetatakse seda stiili "Early English Gothic". Yorki katedraalis Inglismaal on viiest lantsetiaknast koosnev rühm, mis on 50 jala kõrgune ja endiselt täis iidset klaasi. Neid nimetatakse viieks õeks.

Selliseid lihtsaid aknaid leidub ka Chartres'i ja Laoni katedraalis Prantsusmaal. Need on kõige tavalisemad gooti aknad Itaalias.

Võrdsuunaline kaar

Paljude gooti avade ülemine osa põhineb võrdkülgsel kolmnurgal. Võrdkülgne kaar on väga meeldiva väljanägemisega ja annab laia avause, mis on kasulik ukseavade, kaarikute ja suurte akende jaoks.

Need võlvid on sageli täidetud ringikujundusega tracery'ga. Inglismaal nimetatakse seda stiili geomeetriliselt kaunistatud gootikaks. Seda võib näha paljudes Inglise ja Prantsuse katedraalides, näiteks Lincolni katedraalis Inglismaal ja Notre Dame'i katedraalis Pariisis.

Flambooyant kaarega

Mõne gooti akna tracery's või isegi akna enda ülaosas on muster, mis tõuseb üles nagu leek. Seda nimetatakse flamboyantlikuks gootikaks. Sellised tracerid annavad väga rikkaliku ja elava efekti.

Mõned Euroopa kaunimad ja kuulsaimad aknad on sellisel viisil kaunistatud. Seda võib näha Viini Püha Stefani kirikus, Sainte Chapelle'is Pariisis, Limoges'i ja Roueni katedraalides Prantsusmaal ning Milano katedraalis Itaalias. Inglismaal on kõige kuulsamad sellised aknad YorkMinsteri lääneaken, mille kujundus põhineb Pühal Südamel, Carlisle'i katedraali idaaken ja Selby Abbey idaaken. Arhitektuuriajaloolased vaidlevad mõnikord selle üle, milline neist on kõige ilusam.

Leegikujulised kaared ei ole nii tugevad kui tavalised teravkaared. Seda ei kasutata kunagi võlvitud katuse tegemiseks. Kui seda kuju kasutatakse ukseava tegemiseks, on selle ümber tavaliselt veel üks tugevam kaar. Teine võimalus on teha ruudukujulise tipuga uks, millel on üleval Flamboyant-dekoratsioon. Prantsusmaal on nii kirikutes kui ka majades palju selliseid ukseavasid. Inglismaal on need haruldased, kuid Rochesteri katedraalis on üks.

Inglismaal kasutati Flamboyant stiilis seinakaare ja nišše. Kõige kuulsamad näited on Ely kabelis, Lincolni kabelis ja Exeteri katedraali fassaadil. Saksa ja Hispaania gooti arhitektuuris kasutatakse flamboyantset stiili sageli opnwork kiviruutude puhul. Viini katedraali kuulus "kantsel" on valmistatud selliselt.

Mahasurutud kaare

Depressiivne kaar on lai ja näeb välja, nagu oleks see peaaegu lamedaks lükatud. Kui selliseid kaari kasutatakse suurte suurte akende tegemiseks, peavad neid toetama paljud kõrged õhukesed vertikaalsed võlvid ja horisontaalsed transomid, nii et aken näeks välja nagu oleks see jaotatud ruudustikuks (palju ristkülikuid). Sellist kaunistust kasutatakse ka seintel. Inglismaal nimetatakse seda stiili perpendikulaarseks gootiaks.

Gloucesteri katedraalis on perpendikulaarse idapoolse akna kohta öeldud, et see on sama suur kui tenniseväljak. Selles stiilis on kolm väga kuulsat suurt kabelit - King's College Chapel, Cambridge; Püha Georgi kabel Windsori lossis; Henry VII kabel Westminsteri kloostris. Teine kuulus näide on Bath Abbey.

Kaunistus

Gooti katedraal oli kavandatud nii, et see oleks nagu universumi mudel. Kõik ehitise juures oli mõeldud selleks, et öelda sõnumit Jumalast.

Pildid, kaunistused, vitraažid ja seinamaalingud jutustasid piiblilugusid, näiteks sellest, kuidas Jumal lõi maailma ja kuidas ta valitseb kõike, mis on universumis, aastaajad ja tähed taevas.

Ukse lähedal asuvatel nikerdustel on sageli kujutatud sodiaagimärgid, sest tähtede mustrid taevas olid väga olulised põllumeestele, kellel ei olnud kalendreid, mis ütleksid neile, millal külvata ja millal saaki korjata.

Peaukse kohal on sageli skulptuur, mis kujutab troonil istuvat Jeesust, kes mõistab kohut maa inimeste üle. Paljud pildid ja skulptuurid tuletavad inimestele meelde, et nad peaksid elama head elu, sest nad ei tea kunagi, mis järgmiseks juhtub.

Paljud kirikud olid väga rikkalikult kaunistatud, nii seest kui ka väljast. kujud olid sageli värvitud erksate värvidega, kuid tänapäeval on Chartres'i katedraalis ja mõnes teises kohas alles vaid pisikesed tükid. Puidust laed olid tavaliselt erksavärvilised. Mõnikord olid värvitud ka kivisambad.

Katedraali plaan, millel on näidatud hoone osad


Toomkiriku osa koos osade nimetustega

Piirkondlikud erinevused

Kuigi mõned asjad gooti arhitektuuris jäävad samaks, näevad teised asjad erinevates riikides erinevalt välja.

Ehitusmaterjalid

Euroopa eri piirkondades leiti erinevaid ehitusmaterjale. See on üks erinevusi eri paikade arhitektuuris. Prantsusmaal oli lubjakivi. See oli ehitamiseks hea, sest seda oli pehme lõigata, kuid muutus õhu ja vihma mõjul palju kõvemaks. See oli tavaliselt kahvatu halli värvi. Prantsusmaal oli ka ilus valge lubjakivi Caenist, mis sobis suurepäraselt väga peente nikerduste valmistamiseks.

Inglismaal oli jämedat lubjakivi, punast liivakivi ja tumerohelist Purbecki marmorit, mida kasutati sageli arhitektuursete kaunistuste, näiteks õhukeste sammaste valmistamiseks.

Põhja-Saksamaal, Madalmaades, Taanis, Balti riikides ja Põhja-Poolas ei olnud head ehituskivi, kuid seal oli savi tellise ja plaatide valmistamiseks. Nii et paljudes neis riikides on telliskivigooti kirikud ja isegi telliskivigooti lossid.

Itaalias kasutati lubjakivi linnamüüride ja losside ehitamiseks, kuid muude ehitiste puhul kasutati telliskivi. Kuna Itaalias oli palju ilusat marmorit paljudes eri värvides, on paljude hoonete fassaadid või "fassaadid" kaunistatud värvilise marmoriga. Mõnedel kirikutel on väga jämedad tellisfassaadid, sest marmorit ei ole kunagi peale pandud. Näiteks Firenze katedraal sai oma marmorist fassaadi alles 1800. aastatel.

Mõnel pool Euroopas oli palju kõrgeid sirgeid puid, mis sobisid väga suurte katuste valmistamiseks. Kuid Inglismaal hakkasid 1400. aastaks pikad sirged puud otsa saama. Paljud puud kasutati laevade ehitamiseks. Arhitektid pidid välja mõtlema uue viisi, kuidas teha lühikestest puutükkidest lai katus. Nii leiutasid nad vasarapalkidest katused, mis on üks ilusatest omadustest, mida võib näha paljudes vanades inglise kirikutes.

Prantsusmaa

Prantsuse katedraalid, aga ka Saksamaa ja Belgia katedraalid on sageli väga kõrged, nii seest kui ka väljast. Ristkülikud ei ulatu kaugele välja. Prantsusmaal on fassaadidel peaaegu alati kolm ust, roosiaken ja kaks torni. Sageli on fassaadidel uksed nii ristsirgel kui ka esiküljel.

Inglismaa

Inglise katedraalid erinevad teistest selle poolest, et nad on pikad ja näevad välja horisontaalsed, nagu suured ookeanilaevad. Inglise katedraalide ehitamiseks kulus peaaegu kõik sadu aastaid ja iga osa on oma stiilis, mis erineb üsna palju järgmisest osast. (Ainult Salisbury katedraali ei ehitatud paljudes stiilides.) Lääne aken on väga suur ja ei ole kunagi roosiaken. Läänefassaadil võib olla kaks torni nagu Prantsuse katedraalil või ei ole ühtegi. Peaaegu alati on hoone keskel torn, millel võib olla suur torn.

Saksamaa ja Püha Rooma keisririik

Saksamaal on tornid ja tornid sageli tohutult suured. Mõnikord on need nii suured, et neid ei olnud võimalik valmis ehitada kuni tänapäevani. Tornid erinevad inglise tornidest üsna palju, sest need on valmistatud pitsilisest "openwork'ist". On ka palju hallenkirke (ehk hall-kirikuid), millel puuduvad kirikuklaasid. Laeva ja vahekäikud on umbes sama kõrged.

Hispaania ja Portugal

Nagu inglise katedraal, on ka hispaania või portugali gooti katedraal sageli ehitatud mitmes erinevas stiilis. Nad on sageli laiad. Hispaania katedraalide ümber on sageli kabelid. Katusel on sageli palju eri tüüpi torne ja torne. Sageli on kesktornid hulknurksed.

Itaalia

Itaalia gooti katedraalides kasutatakse palju värve nii väljast kui ka seest. Väljaspool on fassaad sageli kaunistatud marmoriga. Seestpoolt on seinad sageli värvitud krohviga. Sambaid ja võlvid on sageli kaunistatud erksavärvilise värviga. Samuti on kuldse taustaga mosaiigid ja kaunilt plaaditud põrandad on geomeetriliste mustritega. Fassaadidel on sageli avatud veranda, mille kohal on rattaaknad. Sageli on hoone keskel kuppel. Kellatorn on harva hoone külge kinnitatud, sest Itaalias on üsna palju maavärinaid. Aknad ei ole nii suured kui Põhja-Euroopas ja kuigi sageli leidub vitraaže, on kirikute kaunistamise lemmikviisiks fresko (seinamaaling).

Seotud leheküljed

• Loss
• Gooti stiilis uusaegne arhitektuur