Linnus ehk loss – keskaegne kaitserajatis, arhitektuur ja ajalugu

Lossid on keskaegsed ehitised, mis olid võimsate inimeste kaitsekodudeks. Need võisid olla valmistatud puidust, kivist või telliskivist ning mõned neist olid kasutusel sadu aastaid. Üle Euroopa, Lähis-Idas ja Jaapanis ehitati tuhandeid losse, mis olid erineva kujundusstiiliga. Tänapäeval on enamik lossidest varemed ja paljud neist on populaarsed turismiobjektid.

Ehitus, materjalid ja tüübid

Losside ehituses kasutati sõltuvalt ajastust ja kohalikest tingimustest erinevaid materjale: puidust motte‑ja‑bailey tüüpi rajatised olid varasemad ja kiiremini püstitatavad, kivist tornidega ehitised aga vastupidavamad ja ajapikku sagedamini eelistatud. Telliskiv sai oluliseks materjaliks eriti aladel, kus looduslikku kivi oli napilt. Losside tüüpe on palju, näiteks:

• motte‑ja‑bailey ehk vallikupealisel asuvad puidust või kivist hooned;
• donjon või keep — tugev keskne torn, kus viibis peremees ja mille ümber koondus eluruumide ning kaitsesüsteemide võrk;
• vallimüürid ja torniosad — mitmetasandilised kaitserajatised, mis moodustasid tiheda ringi ümber sisehoovi;
• vesilossid ja vallid — loodusliku või kunstliku vee abil täiendatud kaitse.

Arhitektuuri tunnused

Keskaegne lossiarhitektuur oli suunatud kaitsele, kuid mõjutas ka esinduslikkust ja elukorraldust. Olulised elemendid olid:

• paksud välismüürid ja astmeline müürirajatis, mis neelasid lööke;
• võlvitud toad ja suured saalid (great hall) peremehe pidustusteks ja kohtumiseks;
• väravatorn ja väravakäik koos tõstetõllaga (drawbridge) ja väravahoonega (gatehouse);
• väljakaevatud ja kitsad aknaavad (sileklaasid, arrow slits), mis võimaldasid kaitsjatel tulistada ilma ennast avamata;
• keldrid, kapid ja vaheseinad, mis kombineerisid sõjalist funktsiooni ja igapäevast elamist.

Kaitseomadused ja sõjatehnika

Lossid olid kavandatud nii, et väike garnison suudaks pikka aega vastu pidada suuremale ründajate hulgale. Kaitsemehhanismid hõlmasid püssi‑eelseid relvi, mitmekihilisi müüre, laskesildu, murder holes ehk laskepunkte väravate kohal ning sageli ka kaitsekujundusega sisehoove. Ründajaid takistasid:

• vallasüsteemid ja kraavid (moat), mis raskendasid otsest juurdepääsu;
• trepid ja kitsad koridorid, mis võimaldasid kaitsjatel ründajaid moodustada väikestes rühmitustes;
• tornid ja kõrgemad positsioonid, kust oli lihtne tulistada ja jälgida ümbrust.

Lossid kui võimu- ja halduskeskused

Inglismaal ja Walesis võtsid lossid esimest korda kasutusele 1066. aastal hertsog Williami juhitud normannid. Need pakkusid vägedele tugipunkti ümbruskonna kontrollimiseks ja aitasid aja jooksul lossi omanikul oma maad hallata. Lossid olid kavandatud imposantseks: nende massiivne kaitse peletas ründajaid ja näitas omaniku tugevust. Lisaks sõjalisele rollile kujunesid neist ka kohtud, maksude kogumise keskused ja administratiivsed sõlmpunktid feodaalsüsteemis.

Siege ehk piiramine ja vallutamise viisid

Mõned väed lossis võisid end kaitsta palju suurema armee vastu. Kõige tavalisem meetod lossi vallutamiseks oleks selle piiramine või tormamine. Mõlemal oli probleeme. Linnuse tormamine tapaks paljud ründajad, kuid piiramine võtaks kaua aega. Mõnikord ebaõnnestusid mõlemad meetodid.

Lisaks tavapärasele piiramisele ja otsesele rünnakule kasutati ka teisi võtteid: kaevamine ja alustõstmine (sapping/undermining) müüride alt, mässude ja reetmiste ärakasutamine, trebucheti ja ballista abil suuremate löökide tegemine ning psühholoogiline surve näljutamise teel. Mõnikord lõppes vallutus ka läbirääkimiste, troonipärimise või rahuga.

Elu lossis

Losse ei kasutatud ainult sõjaliseks kaitseks — seal toimus igapäevane elu: toiduvarude hoidmine, käsitööliste ja teenijate töö, haldus ja kohtupidamised. Sõltuvalt lossi suurusest ja tähtsusest võis sees olla kabel, köök, ait, tall ja muud tugiruumid. Elutingimused olid sageli hubased kõrgematele klassidele, kuid garnisoni jaoks piirdusid need tugeva distsipliini ja piiratud ruumiga.

Regionaalsed erinevused ja areng

Kuigi põhifunktsioon – kaitse ja kontroll kohaliku maa üle – oli üle maailma sarnane, erinesid losside stiil ja tehnilised lahendused vastavalt piirkonnale ja kultuurile. Näiteks Jaapanis arenenud shiro‑lossid vastasid kohalikele materjalidele ja soditud sõjapidamisele, Lähis‑Idas kasutati kohalikke kivilahendusi ja kohandati ehitusi kuuma kliima tingimustega.

Pärand ja tänapäev

Paljud keskaegsed lossid on nüüd varemetes, kuid neid uuritakse arheoloogiliselt ja restaureeritakse osaliselt. Varemed annavad väärtuslikku teavet keskaja arhitektuuri, sõjapidamise ja igapäevaelu kohta ning on sageli olulised turismi- ja kultuurimälestised. Mõned hästi säilinud lossis on muuseumid, sündmuste paigad või ajaloolised rekonstruktsioonid, mis aitavad mõista losside rolli ajaloos.

Kokkuvõte: Lossid olid keskaegse ühiskonna mitmetahulised keskused – kaitse-, elamis- ja halduskohad. Nende ehitus ja funktsioonid arenesid sajandite jooksul, vastates sõjalistele, poliitilistele ja majanduslikele vajadustele. Tänapäeval aitavad säilinud varemed mõista nii sõjalist tehnoloogiat kui ka keskaja elulaadi.»

Küsimused ja vastused

K: Milleks kasutati losse?

K: Millistest materjalidest tehti lossid?

K: Millal ilmusid lossid esmakordselt Inglismaale ja Walesisse?

K: Miks projekteeriti lossid nii, et need oleksid imposantsed?

K: Kuidas üritasid ründajad lossi vallutada?

K: Kui kaua olid mõned lossid kasutusel?

Otsing