AlegsaOnline.com

William Vallutaja (1027–1087) — Normandia hertsog ja Inglismaa kuningas

William Vallutaja (1027–1087) — Normandia hertsog ja Inglismaa kuningas, võit Hastingsis 1066, Bayeux' seinavaip, troonivaidlus ja pärand. Loe elulugu ja ajaloolist mõjukust.

Autor: Leandro Alegsa

28-09-2025

William Vallutaja (umbes 1027–1087), tuntud ka kui William I Inglismaa ehk William "Vallutaja", oli Inglismaa esimene normannide kuningas (1066–1087) ning samal ajal Normandia hertsog alates 1035. aastast kuni oma surmani. Ta sündis tõenäoliselt umbes 1027–1028 ning oli hertsog Robert I (Robert Suur) ja naiseks mitteabielus olevast Herlevast (Arlette) pojana. Legendi ja ajaloolaste järgi sai talle hüüdnimeks "Vallutaja" tänu 1066. aasta sõjalistele vallutustele Inglismaal.

Varane elu ja troonipärimine

William päris Normandia hertsogi tiitli väga noorelt pärast isa surma 1035. aastal. Tema nooruse ja seniilmse päritolu tõttu tekitas see uue hertsogi ümber pingeid ning alguses toimusid mitu mässu ja väejuhtide liidripüüdlust. William suutis aja jooksul oma võimu kindlustada läbi liitude, abielu ning terava poliitilise ja sõjalise juhtimise. Ta abiellus umbes 1051–1052 Flandria hertsogi printsessiga Matilda of Flanders’iga, mis tõstis tema prestiiži Euroopas ja andis ajalooliselt olulise toetuse.

Nõue Inglismaa troonile ja 1066. aasta ekspeditsioon

William väitis, et Inglismaa troon oli talle lubatud kuningas Edward the Confessori poolt ning et Harold Godwinson oli Inglismaale naastes murdnud antud tõotuse ja rikkunud vandaalset truudust. Sõltuvalt allikatest olevat Harold vande alla pannud Williamile pärast laevaõnnetust Ponthieu rannikul, et toetada Williamit troonile, kuid Edward suri 1066. aasta jaanuaris ja Harold krooniti kuningaks. William kogus suure laevastiku ja väe ning maabus Inglismaal 1066. aasta sügisel.

Hastingsi lahing ja troonivõit

Hastingsi lahingus (14. september 1066) võitis William Harold Godwinsoni ja tema väed; selle sündmuse kujutamine on tuntud Bayeux' seinavaibal. Lahingu käik algas inglaste kindlustatud ridades seismise ja normannide kombineeritud ratsaväge, jalgväge ja vibulaskjate rünnakutega. Harold langes Hastingsi lahingus — Bayeux’ vaip kujutab tema surma ja hilisemates kultuurilugudes on sageli mainitud tulnukulist osumist silma piirkonda. Pärast võitu liikus William Londoni suunas ja krooniti 25. detsembril 1066 Westminsteri kloostris Inglismaa kuningaks.

Valitsemine ja reformid

William asutas oma võimu Inglismaal järk-järgult, kuid sageli jõuliselt. Ta jagas suurema osa maast oma Normandia toetajatele, mis asendas paljusid anglosaksi aadlipereid uute normannide aadlikega. Tema valitsemiseks tüüpilised meetmed ja pärandid:

Feodaalne ümberkorraldus: maa jagamine truuvasuhtes olijatele tõi kaasa uue feodaalse korralduse ja sõjalise kontrolli.
Lossid ja kindlustused: normannid rajasid üle kogu Inglismaa palju kivihalle ja motte-and-bailey tüüpi losse, mis tugevdasid vallutajate kontrolli ja muutsid sõjalise maastiku.
Kirikureformid: William asus ametisse katedraale ja piiskopkondi nimetas sageli normannist või prantsuskeelsest päritolust piiskoppe, tugevdades samal ajal kuningavõimu seoseid paavstiga.
Domesday Book (1086): ulatuslik maade ja varanduse loend, mis võimaldas maksustamist ja sõjalise varu planeerimist ning andis erakordse ajaloolise allika 11. sajandi Inglismaa kohta.

Sisesed vastuhakad ja välispoliitika

William pidi püsivalt tegelema Inglismaa eri piirkondade mässudega, eriti Põhja-Inglismaal, kus toimusid laialdased hävitustööd (mõned allikad nimetavad neid "harvesterite" kampaaniateks). Ta pidas ka regulaarselt suhteid ja sõdu mandri-Euroopas, eriti Flandria ja Prantsusmaaga ning oma varasemate vaenlastega Normandias. Tema valitsemise lõpuperioodil organiseeriti ka sõjalisi väljaminekuid mandrile — just ühe sellise kampaania käigus sai ta vigastada.

Surm ja järglus

William suri 9. septembril 1087 (kuupäev ja sündmuste täpne kirjeldus varieerub allikate vahel). Ta sai haavata mandrioperatsioonide ajal (mõned allikad mainivad hobuse kukkumist ja vigastusi), ja suri peagi pärast seda Rouenis. Ta maeti Caeni Abbaye aux Hommes’isse (Saint-Étienne). Pärast tema surma jagunes tema varandus ja valdus: vanim poeg Robert Curthose sai Normandia, noorem poeg William II (William Rufus) sai Inglismaa, mis tekitas varsti pingeid ja konflikte tema järeltulijate vahel.

Pärand

William Vallutaja pärand on üheselt mõistetult suur ja vastuoluline. Tema vallutamine muutis Inglismaa sotsiaalset, keelelist ja poliitilist maastikku: normannide kontroll tõi kaasa prantsuse keele mõju kõrgeimale klassile, uus feodaalne süsteem ja kirikaline reorganisatsioon. Samal ajal tõi see kaasa ka laialdasi sotsiaalseid muutusi, vara konfiskeerimisi ja mõnedele rahvastruppidele rängad repressioonid. Tema valitsusperiood ja otsused kujundasid Inglismaa ajalugu sajanditeks edasi ning Domesday Book jääb hindamatuks ajalooliseks allikaks.

Varajane elu ja vähemusrahvus

William oli Normandia hertsogi Robert I poeg, kes oli sündinud oma konkubiini Herleva poolt. Ta sündis Falaise'is, Normandias 1027. või 1028. aastal. William sai Normandia hertsogiks, kui tema isa suri 1035. aastal. 1034. või 1035. aastal tahtis hertsog Robert minna palverännakule Jeruusalemma. Ta lasi oma aadlikel vanduda, et tema noor poeg William on nende hertsog, kui ta tapetakse.

Kuid Williami vähemusvalitsus Normandias ei alanud hästi. Mõned normannid ei tahtnud poega oma hertsogiks. Robert II Roueni peapiiskop oli Normandias mõjuvõimas mees. Ta kaitses Williamit. Ka Prantsusmaa kuningas Henry I kiitis Williamit heaks. Aastal 1037 suri peapiiskop Robert. Ilma tema toetuseta hakkasid normannide aadlikud omavahel võitlema. Mõned tahtsid Williami teelt kõrvaldada ja üritasid teda tappa. Üks Williami teenija tapeti just selles toas, kus William magas. Veel kaks Williami kaitsjat surid sel ajal. Normandia oli täielikus segaduses.

1042. aastal pidas William Normandias kirikukogu. Sellel kirikukogul võttis kirik vastu uue seaduse, mida nimetati Jumala vaherahuks. See pidi aitama lõpetada kõik erasõjad. Pühade ja paastupäevade ajal ei tohtinud sõdida. Neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni ei tohtinud kakelda. Karistuseks vaherahu rikkumise eest oli ekskommunikatsioon. William sai tõenäoliselt täisealiseks umbes 1044. aastal. Ta ei vajanud enam koduõpetajaid. Ta võis nüüd iseseisvalt valitseda.

Normandia hertsog

Val-es-Dunes

Erasõjad jätkusid 1046. aastal. Williami valitsemine sõltus tema vürstide lojaalsusest. 1046. aasta sügiseks hakkasid paljud Alam-Normandia suguvõsad kavandama plaane, et asendada William hertsogina. Guy of Burgundia, Williami nõbu, saadeti Williami õukonda lootuses, et tal läheb seal hästi. William andis Guy'le lossid Brionne'is ja Vernonis. Kuid Guy ei olnud sellega rahul ja otsustas, et peaks ise Normandiat valitsema. Temast sai selleks ajaks juba avatud mässu juht. Kaks Williami vikontidest liitusid Guy'ga. William mõistis, et see oli tõsine oht, ja ta palus kuningas Henrylt abi. Prantsuse kuningas tuli kohe kohale ja tõi suure armee. Hertsog Williami ja kuningas Henriku ühendatud armeed kohtusid mässajatega Val-es-Dunesis. Mässajad said lüüa ja Guy põgenes oma lossi Brionne'isse. William hoidis lossi toidust ja varudest ära lõigatud, kuni Guy 1049. aastal alla andis. Hertsog andis oma nõbule andeks, kuid Guy pöördus peagi tagasi Burgundiasse. Williami võit Val-es-Dunes'is andis talle mõningase kontrolli Normandia üle.

Oktoobris 1047 kogunes kirikukogu lahinguvälja lähedal, et kaaluda uue jumalasõja sõlmimist. Kolmapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni ei lubataks erasõdasid pidada. Samuti ei lubatud selliseid lahinguid advendi, paastu, lihavõttepühade ja nelipühade ajal. See järgnes teistele sarnastele vaherahulepingutele, mis kehtisid mujal Prantsusmaal. Kuid nii kuningas kui ka hertsog olid sellest vaherahust välja jäetud. Neil oli lubatud nendel aegadel rahu säilitamiseks sõdida. Viljandi rahu Normandias toetas nüüd kirik.

Tõusmine võimule

Val-es-Düünide lahinguga algas Williami võimuletulek. Kuna kuningas oli sekkunud, oli see pigem tema kui Williami võit. Kuid Williami aadlikud hakkasid nüüd nägema temas juhti. Ta võis nüüd mõelda naise võtmisele. Veidi enne 1049. aastat otsustas William abielluda Flandria Matildaga. Ta oli Flandria Baldwin V ja Prantsusmaa kuninga Robert II tütre Adela tütar. Enne abielu sõlmimist keeldus paavst Leo IX abielu sõlmimist lubamast. Ta ei põhjendanud seda, kuid need kaks olid sugulased. Mingil ajavahemikul 1050-1052 abiellusid nad siiski. Kuid alles 1059. aastal tühistas teine paavst, Nikolai II, nende abielu keelu.

Samal ajal, kui William oma võimu Normandias suurendas, muutusid asjad tema ümber. Kuningas Henry oli teda toetanud ja William oli kuningat Anjou krahvi vastu aidanud. Umbes 1052 sõlmisid Anjou krahv Geoffrey ja kuningas äkki rahu. Sama ootamatult pöördus kuningas Williami vastu. Samal ajal mässasid kaks Williami onu, peapiiskop Mauger ja Arques'i krahv William oma vennapoja vastu. William võitles oma onudega Arques'i lossis. Kuningas Henrik viis nüüd suure väe (armee) Normandiasse, et aidata krahv William of Arques'i. Kuid hertsog William kohtus temaga lahingus ja võitis. Ilma kuninga armee abita pidi loss loovutama. Hertsog William saatis oma kaks onu Normanniast minema.

1054. aastal tungis kuningas taas suure vaenuliku väega Normandia territooriumile. Ta jagas oma armee kaheks ja juhtis lõunapoolseid vägesid ise. Tema vend Odo juhtis teist väge Seine'i jõest ida pool. Seekord toetas Williamit kogu Normandia. Ta lasi kõik, mida sai kasutada toiduks, Prantsuse vägedele ette viia. See tekitas neile raskusi oma sõdurite toitlustamisel. Samuti jagas William oma sõdurid kahte armeesse. Williami väed jälgisid kuninga armeed, otsides iga võimalust rünnakuks. Kui Odo väed jõudsid Mortimeri linna, leidsid nad sealt rohkesti toitu ja jooki. See pani tema väed lõõgastuma ja nautima. Williami teise armee ülemad tabasid neid üllatuslikult ja tapsid enamiku Odo sõduritest. Need, kes ellu jäid, võeti vangi ja hoiti lunaraha eest. Kui kuningas sai teate, et tema venna armee oli hävitatud, tabas teda paanika. Kuningas ja tema mehed lahkusid Normandiast nii kiiresti kui võimalik. Kuningas Henry I nõustus rahuga, mis kestis kolm aastat. Kuid 1058. aastal rikkus kuningas rahu ja tungis taas Normandia kallale. Nii nagu varemgi hoidis William kuninga armee lähedal, kuid ootas ära parima aja, et rünnata. See saabus siis, kui Prantsuse armee ületas Divesi jõge Varaville'i juures. Kuningas oli juba üle jõe läinud ja vaatas, kuidas tema armee hävitati, kui nad vette sisenesid. Ta võttis oma armee ülejäänu ja lahkus lõplikult Normandiast. Kuningas suri lühikest aega hiljem. Uus kuningas, tema noor poeg Phillip, oli Williami õemehe, Baldwin V. Prantsusmaa ei olnud enam Normandia suhtes vaenulik ja see andis Williamile vabaduse laieneda.

Normandia ja Inglismaa

1002. aastal abiellus Inglismaa kuningas Ethelred Normandia hertsogi Richard II õe Emmaga. Selle abieluga sõlmitud liidul olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui Canute tuli 1016. aastal Inglismaa troonile, võttis ta Normandia Emmat endale naiseks. Tema kaks eelmisest abielust sündinud poega põgenesid Normandias oma turvalisuse huvides. Vanem poeg Edward jäi paljudeks aastateks Normandia hertsogite õukonda. Viimane hertsog, kes teda seal kaitses, oli tema nõbu William. Edward sai Inglismaa kuningaks 1042. aastal. 1052. aastal tegi Edward Williami oma pärijaks. Aastal 1065 oli Harold Godwinson Normandias. Seal viibides lubas ta hertsog Williamile, et toetab teda kui Inglismaa troonipärijat. 5. jaanuaril 1066 suri kuningas Edward. Kuid Harold ei pidanud oma vandest kinni. Järgmisel päeval, matusepäeval, krooniti Harold Godwinson Inglismaa kuningaks. Räägiti, et kuningas oli surivoodil oma meelt muutnud ja lubas Haroldile trooni. Harold ei olnud ise kuninglik ja tal ei olnud seaduslikku õigust troonile. William pidi juba nädalaid teadma, et Edward on suremas. Kuid uudis kuninga surmast ja Haroldi troonile asumisest pidi olema teistele üllatus.

Louis Rochet' 1851. aastal valmistatud William Vallutaja kuju Falaise'is.

Normannide sissetung Inglismaale

Prelüüdi

William alustas oma sissetungiplaane peaaegu kohe, kui ta sai teateid Inglismaa sündmustest. Ta kutsus kokku oma suurimaid mehi. William tegi plaane, et koguda kokku suur armee kogu Prantsusmaalt. Tema mõju ja rikkus tähendasid, et ta võis korraldada suure kampaania. Tema esimene ülesanne oli ehitada laevastik, et viia oma armee üle La Manche'i väina. Seejärel hakkas ta armeed koguma. Tema sõprus Bretagne'i, Prantsusmaa ja Flandriaga tähendas, et ta ei pidanud lootma ainult oma armeele. Ta palkas ja maksis sõdureid paljudest Euroopa paikadest. William palus ja sai toetust paavstilt, kes andis talle lahingusse viimiseks lipu. Samal ajal, kui hertsog William kavandas oma sissetungi, kavandas ka Harold Hardrada. Inglismaa kuningas teadis, et mõlemad tulevad, kuid ta hoidis oma laevad ja väed Lõuna-Inglismaal, kus William võib maabuda.

Williamil võis oma invasioonilaevastikus olla kuni 1000 laeva. Neil olid soodsad tuuled, et lahkuda Normandiast 27. septembri 1066. aasta öösel. Williami laev Mora oli tema abikaasa Matilda kingitus. See viis laevastiku järgmisel hommikul Pevensey'sse maabumisele. Kohe pärast maabumist sai William teate kuningas Haroldi võidust Norra kuninga üle Stamfordi sillal Põhja-Inglismaal. Ka Harold sai teate, et William oli Pevensey's maabunud, ja tuli nii kiiresti kui võimalik lõunasse. Kuningas puhkas Londonis paar päeva, enne kui ta viis oma armee Williamile ja tema Prantsuse vägedele vastu.

Hastingsi lahing

Kuningas Haroldi armee asus positsioonile Hastingsist põhja pool asuval ida-lääne suunalisel harjal. Harju ise kandis nime Senlay Hill. Nad leidsid, et normannide armee marsib nende ees orus ülespoole. Kuigi Haroldil oli rohkem sõdureid, olid nad sunnitud marsist Londonist väsinud. William moodustas oma read mäe jalamile, mis seisis silmitsi inglaste kilbimüüriga. Ta saatis oma jalaväelased poolel teel ülespoole nõlva, et inglasi rünnata. Ta saatis oma ratsanikud vasakule ja paremale, et leida kõik nõrgad kohad. Alguses püüdsid Williami rüütlid oma hobuste raskusega kilbimüürist läbi murda. Kuid nad ründasid ülesmäge ja ei suutnud kiirust saavutada. Haroldi eesliin seisis lihtsalt kindlalt ja suutis kõik rünnakud tõrjuda. Williami armee hakkas tagasi tõmbuma, kui kuuldus, et hertsog William on surnud. William võttis oma kiivri maha, et tema mehed näeksid, et ta on veel elus. Kui William nägi, et paljud Haroldi mehed järgnesid tema rüütlitele tagasi mäest alla, kasutas ta trikki, mida ta oli aastaid varem õppinud. Ta pöördus äkki ja ründas vastutulevaid inglise jalaväelasi, kellel polnud ratsanike vastu mingit võimalust.

See taktika toimis veel vähemalt kaks korda lahingu jooksul ja nõrgestas Haroldi kilbimüüri. Nüüd kasutas William midagi uut. Seal, kus tema rüütli- ja sõdurirünnakud olid olnud eraldi liigutused, kasutas ta neid nüüd koos. Seal, kus tema vibulaskjad ei olnud kilbimüüri vastu edu saavutanud, lasi ta neil kõrgele õhku tulistada, nii et nooled langesid inglaste peale. See võis olla koht, kus kuningas Harold sai surma, kui noolega läbi silma löödi. Lõpuks murdus kilbimüür ja normannid olid nende peal. Õhtu saabudes olid inglased kas surnud põllul või olid William'i väed neid maha jahtinud. William kutsus oma väed tagasi ja nad kõik veetsid öö lahinguväljal laagris.

Pärast seda

Lahing võideti, kuid inglastel olid endiselt väiksemad armeed, mis ei olnud Hastingsis kuningas Haroldiga ühinenud. Nad olid kaotanud oma kuninga, kuid püüdsid ikka veel ümber organiseeruda. William puhkas oma armee viis päeva, enne kui ta Londoni poole liikus. Tema marsruut viis läbi mitme linna, mille ta kas vallutas või hävitas. Kui William jõudis Londonisse, osutasid inglased lühikest aega vastupanu, kuid lõpuks alistusid. 1066. aasta jõulupühal krooniti William Inglismaa kuningaks. Tema võit Hastingsis andis hertsog Williamile hüüdnime, mille all teda sellest ajast saadik tuntakse: "William Vallutaja".

Inglismaa kuningas

Varajane valitsemisaeg

William valis, et teda kroonitakse jõulude ajal. Osaliselt seetõttu, et ta arvas, et inglased hakkavad sel suurel pühal vähem mässama. Samuti oli see hea valik, sest ta uskus, et ta on Jumala tahte kohaselt kuningas. Nüüd kuningana veetis William paar kuud Inglismaal. Seejärel pöördus ta tagasi Normanniasse, jättes Inglismaa kahe võimeka mehe kätte. Need olid tema poolvend Odo, Bayeux' piiskop ja William FitzOsbern. Odo sai Kenti krahviks, FitzOsbern aga Herefordi krahviks. Ülejäänud kolm inglise krahvi jäeti alles. Kui William purjetas tagasi Normanniasse, olid temaga koos paljud tema järgijad. Paljud tema sõdurid, kellele oli makstud palka, ja teised, keda ta soovis jälgida. Eelkõige olid need inglise peapiiskop Stigand ja Edgar Atheling. Samuti tõi ta kaasa oma ülejäänud kolm inglise krahvi, Edwini, Morcari ja Waltheofi. Seda selleks, et ükski neist ei saaks tema äraolekul mässu alustada. Williamil oli kodus oma kohustused, mille eest ta pidi hoolitsema. Samuti pidid paljud tema sõdurid tagasi tulema, et hoida hertsogkonda turvaliselt.

Kui William 1067. aasta detsembris Londonisse naasis, hakkas ta välja selgitama, milliseid probleeme oli tema äraolekul tekkinud. Hertfordshire'i olid rüüstanud merkiidid. Seejärel ei olnud Exeter nõustunud uue kuninga valitsemisega. William kogus raha kõigist Inglismaa osadest, kes oleksid nõus maksma. Ta kutsus välja ka inglise maksud. Exeter alistus pärast seda, kui üks tema pantvangidest oli pimestatud. Pärast seda, kui ta Devoni ja Cornwalli alistas, näis kõik olevat rahulik. William saatis Winchesterisse oma naise Matilda, kes krooniti seal nelipühapäeval Inglismaa kuningannaks.

Suveks olid puhkenud veel mässud. Samal ajal põgenesid teisedki Inglismaalt. Edgar Atheling koos ema ja õdedega läks Šotimaale, kus nad võeti vastu. Põhjas kogunesid Yorki ümber tugevad normannivastased rühmitused. Krahv Edwin ja tema vend Morcar lahkusid Williami õukonnast, et ühineda mässulistega põhjas. Seejärel ehitas William Warwicki lossi. See sundis krahve ja teisi Williamile järele andma. Järgnesid teised lossid. Seejärel tungis William Yorki, kus teised tulid tema juurde ja alistusid. Seejärel pidas ta Šoti kuningaga läbirääkimisi, et vältida sissetungi Inglismaale põhjast. Kuid tema kampaania põhjas ei olnud nii tõhus, kui ta arvas. Aastal 1069 arenes teine ülestõus sõjaks. Mehed, kelle William oli jätnud juhtima, olid tapetud. Väike normannide vägi pidas Yorkis vastu, kui William neile appi tuli. Pärast teise lossi ehitamist jättis William krahv William FitzOsberni vastutavaks. Järgmise viie kuu jooksul oli põhjas vaikne. Kuid Põhja-Inglismaa juhid olid saatnud sõnumi Taani kuningale Sweinile, pakkudes talle krooni, kui ta suudab normannid võita. Swein saatis Taani laevastiku Inglismaale.

1069. aasta suvel ilmus Taani laevastik Kenti ranniku äärde. See liikus mööda rannikut ülespoole põhja poole, rüüsteretkede käigus. William ja tema armee olid lõunas, et kaitsta sissetungide eest. Lõpuks ühines laevastik Inglise mässulistega Humberi jõe kaldal. Ülejäänud inglise krahvid hülgasid kõik Williami ja ühinesid ühinenud inglise-taani vägedega. Nad liikusid normannide garnisoni vastu Yorkis ja tapsid kõik peale mõne naise ja lapse. William Malet, normann, kes oli enne 1066. aastat Inglismaal elanud, jäi samuti puutumata.

Harrying põhjas

Williami põhjapoolne armee hävitati ja York oli varemetes. Samal ajal puhkesid väiksemad mässud Walesis ja Edela-Inglismaal. William teadis, et ta on hädas. Ta hakkas kõiki oma väejuhte ja vägesid kokku kutsuma, et ühendada oma väed. Kuningas teadis, et väiksema armeega peab ta tegelema ühe mässuliste rühmaga korraga. Ta saatis William FitzOsberni ja Bretagne'i Briani Exeteriga tegelema. William ise võitles idast liikuva armee vastu. Mõlemal juhul olid normannide armeed võidukad. Nüüd liikus ta põhjapoolsete armeede vastu, mis olid hävitanud Yorki. Kuid ta ei suutnud jõuda Pontefractist kaugemale põhja poole. Pärast mitu nädalat kestnud katsetusi sundis William Taani laevastikku talvituma Yorkist. Nad olid nõus ja pöördusid tagasi Humberi suudmesse, et seal talvituda. William sai nüüd liikuda Yorki. Ta ehitas sealsed lossid uuesti üles. Seejärel laskis ta oma väed laiali saata ja hävitada kõik, mis oli inglise ja taani sõjaväe toitmiseks kasulik. Tulemuseks oli laialdane näljahäda ja selle piirkonna rahvas kas lahkus või suri nälga. See oli Williami kurikuulus põhjapoolsete alade ahistamine. Kõige selle tulemuseks oli tema inglise krahvide ja enamiku Inglismaa mässuliste alistumine. Vähesed allesjäänud rühmad purustas Williami armee kiiresti. Kuid üks rühm osutus kangekaelsemaks. See oli Chesteris ja pärast talvel toimunud sundmarssi üllatas William neid enne, kui nad olid valmis. Pärast nende alistumist ehitas ta sinna veel kaks lossi ja naasis siis Winchesterisse.

Inglismaa ja Normandia valitsemine

William ei pidanud enam kunagi ühtki krahvkonda hävitama, nagu ta seda tegi Yorkshire'ile. Ta oli tegelenud peamiste ohtudega, mis tema valitsemist ohustasid, kuid mõned neist olid lahendatud vaid osaliselt. Taani laevastik tuli 1070. aastal tagasi, seekord kuningas Sweni juhtimisel. Nad ühinesid väikese mässuliste rühmaga Ely saarel, mida juhtis Hereward Wake. Taas altkäemaksuga sundis William taanlasi lahkuma ja tegeles seejärel mässajatega. Herewardist ei kuulda enam kunagi midagi.

William pidi nüüd valitsema nii Inglismaad kui ka Normandiat. Ta leidis, et ta pidi olema kohal, et hoida asjad kontrolli all. Kui ta oli Normandias, puhkesid Inglismaal sageli probleemid. Inglismaal olles valitses Normandiat aga tema abikaasa Matilda. Kuid Fulk Rechin, uus Anjou krahv, oli võtnud Maine'i Williamilt kontrolli alla. William pidi selle 1073. aastal tagasi võtma.

1082. aastal arreteeris William oma poolvenna Odo, Bayeux' piiskopi ja Kenti krahvi. Põhjused on ebaselged, kuid Odo püüdis koguda sõjaväge, et marssida Rooma vastu. Tema plaan oli saada järgmiseks paavstiks. William pani ta Wighti saarel kohtu alla. Lisaks muudele kuritegudele oli see, et ta üritas tõsta sõjaväge Williami sõdurite seas. Nagu William märkis, oli neid vaja Inglismaa kaitsmiseks. Odo protesteeris, et isegi kuningas ei saa tema üle kohut mõista. Piiskopina võiks seda teha ainult paavst. William vastas, et ta ei haaranud piiskopi, vaid oma krahvi, kelle ta oma äraoleku ajal vastutavaks jättis. Odo vangistati Normandias kogu oma ülejäänud eluks.

1083. aastal suri kuninganna Matilda ja ta maeti Caenisse. Nad olid olnud väga lähedased ja vaid nende poja Robert Curthose'i suhtes olid nad eriarvamusel. Robert oli korduvalt oma isa vastu mässanud, kuid hoidis oma emaga siiski kontakti. See põhjustas nende vahel lõhe. Prantsuse Philipp I oli leidnud, et tema vasallile oli raske saada kuningaks nagu ta ise ja seetõttu pahandas ta Williamile. Kuna Robert Curthose ei olnud piisavalt tugev, et ise Williamiga võidelda, aitas kuningas Philip teda, kui Robert Curthose oma isa vastu mässas.

1085. aasta suvel sai William teada, et Taani kuningas Kanut IV valmistab laevastikku ette Inglismaa vastu purjetamiseks. William tuli sügisel koos paljude sõduritega Inglismaale tagasi. Ta pidi neile palka maksma ja neid toitma, mis läks talle väga kalliks maksma. Sel ajal võis ta aru saada, et tal ei olnud mingeid andmeid selle kohta, mis talle kui kuningale võlgu oli. Ta ei teadnud, kas ta kogus kõik maksud, mis talle kuulusid.

Domesday Book

Oma jõulukohtus Gloucesteris 1085. aastal palus William, et igas Inglismaa osas tehtaks suur ülevaatus. Kuningas tahtis teada, kui palju inimesi tema [kuningriigis|[kuningriik]] elab. Ta tahtis teada iga kinnistu suurust, iga kinnistu väärtust ja sissetuleku suurust. Sellist ülevaadet ei olnud Inglismaal kunagi varem tehtud. See oli ainulaadne oma üksikasjade ja panuse poolest Inglismaa ajalukku. Domesday Book oli esimene avalik arvestus Inglismaal.

Raamatu tekst mahub kahte köitesse. Esimene hõlmas kolmkümmend ühte maakonda. Seda nimetati oma suuruse tõttu "Suureks kodukandipäevaks". Teine hõlmas Essexi, Norfolki ja Suffolki krahvkondi ja kandis nime "Little Domesday". Faktid registreeriti mitmete piiskoppidest ja krahvidest koosnevate paneelide poolt. Iga paneel kogus teavet mitme maakonna kohta. Williamile esitati 1. augustil 1086 suur kirjalike andmete kogumik. Sellest sai Domesday Book, kuigi see ei köidetud raamatutesse veel peaaegu sajandiks.

Eelmised aastad

William suri Prantsusmaal Rouenis viibides vigastustesse, mille ta oli saanud oma hobuselt maha kukkudes.

Perekond

Williamil ja tema naisel Matilda Flandrias oli vähemalt üheksa last.

Robert (umbes 1050-1134), Normandia hertsog, järgnes oma isale.
Richard (u. 1052-c. 1075.
William (umbes 1055-1100). Järgnes oma isale Inglismaa kuningana.
Henry (1068-1135). Järgnes oma vennale Williamile Inglismaa kuningana.
Agatha; lubati abielus Alfonso VI-le Leóni ja Kastiilia kuningale, kuid suri enne pulmi.
Adeliza.
Cecily (u. 1066-1127), Caeni Püha Kolmainsuse abtinna.
Adela († 1137), abiellus Blois' krahvi Stephen I-ga.
Constance († 1090), abiellus Bretagne'i hertsogi Alan IV-ga.
Matilda.