Kanut (Cnut Suur) – Inglismaa, Taani ja Norra kuningas (u.995–1035)
Kanut (Cnut Suur, u.995–1035) – viikingikuningas, kes ühendas Inglismaa, Taani ja Norra troonid; strateegilised liidud ja suur mõju Põhjamere regioonis.
Kanut (või Cnut Suur) (u. 995 – 12. november 1035) oli Inglismaa, Taani, Norra ja osa Rootsi viikingikuningas ning Schleswigi ja Pommeri kuberner või ülemvõimu kandja. Tema ajal ei olnud Taani mõju Põhjamere piirkonnas kunagi suurem. Kanut sõlmis lepinguid Püha Rooma keisrite Henrik II ja Konrad IIga ning tal olid head suhted oma aja paavstidega.
Taust ja päritolu
Kanut sündis umbes aastal 995, ta oli kuningas Sveyn Utoopiline (Sweyn Forkbeard) poeg ja pärines Taani kuninglikust soost, mis ulatus tagasi Harald Sinihammaste (Harald Bluetooth) aegadesse. Noore mehena osales ta viikingirünnakutes ja laevastikus, kogudes endale sõjalist ja poliitilist kogemust enne suuremat võimuletõusu.
Võimuletulek Inglismaal
1015–1016 korraldas Kanut Inglise retke, mis lõppes lahingute ja diplomaatiliste kokkulepetega. Pärast lahingut Assandunis (18. oktoober 1016) sõlmiti kokkulepe kuningas Edmund Ironsidega, mille tulemusel jagati Inglismaa ajutiselt kahe vahel; Edmund suri varsti seejärel ja Kanut sai kogu Inglismaa trooni. Ta krooniti Inglismaa kuningaks 1016. aastal ja valitses seal kuni 1035. aastani.
Valitsemine ja Põhjalaimpeerium
Kanut suutis ühendada mitu trooni ja luua nn Põhjamere impeeriumi, olles samal ajal Taani valitseja (pärast oma venna Haraldi surma 1018. aastal ta tugevdas oma positsiooni Taanis) ja hiljem ka Norra kuningas (ta saavutas kontrolli Norra üle 1028. aastal, kui sundis troonilt lahkuma kuningas Olaf II Haraldssoni). Tema võim hõlmas lisaks ka mõningaid Rootsi alasid ja Põhjamere rannikupiirkondi.
Kanut oli tuntud oma praktilise poliitika ja administratiivse oskuse poolest. Ta kasutas olemasolevat inglise ametkonda ja aadlit, kombineerides taani ja anglosaksi elemente valitsemises. Tema režiim tagas stabiilsuse, edendas kaubandust ning tugevdas mündisüsteemi — tema valitsusajal ilmusid laialdaselt mündid, mis kandis tema nime ja kuvandit.
Suhted kiriku ja mandri-Euroopaga
Kanut oli ristiusku pööratud valitseja, kes otsis kiriku ja paavsti toetust, et tugevdada oma legitiimsust. Ta tegi koostööd Inglismaa kirikuga, toetas kloostreid ja piiskoplust ning püüdis hoida häid suhteid paavstiga. Samuti sõlmis ta diplomaatilisi suhteid ja lepinguid Püha Rooma keisritega, mille kaudu püüdis kindlustada oma positsiooni mandril ja mereringkonnas.
Perekond ja pärandus
Kanutil oli mitu abielu ja korduvalt mainitud kaaslasi. Tema tuntumad järglased olid poeg Harold Harefoot (kes hiljem sai Inglismaa kuningaks) ja poeg Harthacnut (kes oli Emma Normannia pojana pärisjärglane ja tõusis troonile pärast 1040. aastat). Kanut abiellus ka Emma Normanniaga, kes oli varem olnud kuningas Æthelred Suure abikaasa — see abielu aitas tal siduda end Inglismaa varasema valitsejaperega ja tugevdada oma õigusi troonile.
Surm, matmine ja pärand
Kanut suri 12. novembril 1035. aastal. Ta maeti Winchesteri katedraali, mis oli üks tema peamiseid toetuspunkte Inglismaal. Pärast tema surma ei kestnud Põhjamere impeerium kaua ühtse korpuses; troon oli vaidlustes ning tema pojad ja teised väited troonile viisid lõpuks tema dünastia murenemisele.
Tuntud anekdoot
Populaarne ja sageli tsiteeritud lugu Kanutist räägib sellest, kuidas ta sundis lausa merd enda tahtmist täitma, et tõestada oma alluvatele ja õukonnale, et kuningas ei saa kontrollida loodusseadusi. Tegemist on tõenäoliselt hilisema legendiga, mille eesmärk oli näidata tema tagasihoidlikkust ja tarkust kui kristliku monarhi vooruseid — see lugu on jäänud rahvamuistendusse ning peegeldab Kanuti mainet nii tugeva kui ka mõõduka valitsejana.
Järeldus
Kanut Suur on üks silmapaistvamaid Põhjamaade valitsejaid 11. sajandil: tema valitsemisega jõudis Taani mõju oma haripunkti, ta ühendas eri alueid üheks poliitiliseks jõuks ja jättis pärandi nii Inglismaa seadusandlusse, kiriklikusse ellu kui ka rahvusvahelisse diplomaatiasse. Tema võimuperiood kujundas oluliselt Põhja- ja Lääne-Euroopa suhete arengut järgnevate aastakümnete jooksul.
Keskaegne mulje: Edmund Ironside (vasakul) ja Cnut (paremal).
Kanut tema valitsemisajal vermitud mündil.
Kanutimaa
Inglismaa vallutamine
1015. aasta suvel purjetas Canute'i laevastik Inglismaale koos Taani armee ehk 10 000 liikmelise väeosa ja 200 pikalaevaga. Cnut oli kogu Skandinaaviast pärit viikingite massiivi eesotsas. Invasioonivägi pidi järgmise neljateistkümne kuu jooksul pidama inglastega sageli tihedat ja julma sõda. Praktiliselt kõik lahingud peeti Aethelredi poja Edmund Ironside'i vastu.
Pärast troonile tõusmist 1016. aastal hukkas Kanut paljud Edmundi järgijad, et oma kroon oleks turvaline.
Perekond
Kristlasest Kanutil oli kaks naist. Tema esimese naise või võib-olla konkubiini nimi oli Ælfgifu. Ta oli kätepühitsuse naine, mis tähendab, et abielu sõlmiti käte ühendamise teel, mitte kiriklikul tseremoonial. See oli tol ajal seaduslik. Temast sai tema põhjapoolne kuninganna.
Tema teine naine oli Normandia Emma, keda vanas inglise keeles kutsuti ka Ælfgifuks. Nende pulm oli kristlik pulm. Teda hoiti lõunas, tal oli mõis Exeteris.
Mõlemad naised sünnitasid pojad, kellest said Inglismaa kuningad. Kanut hoidis kirikut paljude kingitustega magusana.
Väljaanne
- 1 - Ælfgifu of Northampton
- Sweyn Knutsson, Norra kuningas
- Harold Harefoot, Inglismaa kuningas
- 2 - Normandia Emma
- Harthacanute, Taani ja Inglismaa kuningas
- Taani kuninganna Gunhilda abiellus Püha Rooma keisri Henry III-ga.
Kanut ja lained
On olemas lugu, et Kanut istus oma troonil ja käskis merel tagasi pöörduda. Me ei tea, kas see tõesti juhtus. Tundub, et see pärineb Henry of Huntingtonilt (umbes 1088 - umbes 1154). Ta jutustab seda järgmiselt:
"Kui kuningas Cnute oli kakskümmend aastat valitsenud, lahkus ta sellest elust Shaftesburys ja maeti Winchesteris vanasse münsterisse. Selle kuninga võimule tuleb pühendada paar sõna. Enne teda ei olnud Inglismaal kunagi olnud nii suure võimuga kuningat. Ta oli kogu Taani, kogu Inglismaa, kogu Norra ja ka Šotimaa isand. Lisaks paljudele sõdadele, milles ta oli eriti silmapaistev, sooritas ta kolm toredat ja suurepärast tegu.... Kolmandaks, kui ta oli oma võimsuse tipul, käskis ta oma tooli mere kaldale asetada, kui tõusu ja mõõna saabus. Siis ütles ta tõusvale tõusule: "Te olete mulle allutatud, sest maa, millel ma istun, on minu oma, ja keegi ei ole minu ülemvõimu karistamatult vastu pidanud. Seepärast käsin ma, et sa ei tõuseks minu maale ega söandaks oma isanda riideid või jäsemeid märjaks teha. Aga meri tõusis nagu tavaliselt ja kastis lugupidamatult kuninga jalgu ja sääriseid. Nii hüppas kuningas tagasi ja hüüdis: "Las kogu maailm teab, et kuningate võim on tühi ja väärtusetu ning et ei ole kuningat, kes on nime vääriline, peale Tema, kelle tahte järgi taevas, maa ja meri alluvad igavestele seadustele. ' Seejärel ei kandnud kuningas Cnut enam kunagi kuldkrooni oma kaelas, vaid asetas selle ristilöödud Issanda kujutisele, ülistades igaveseks suurkuninga Jumalat. Kelle halastuse läbi kuninga Cnut'i hing nautigu rahu."
Henry of Huntingdon, Historia Anglorum (VI.17)
Otsige