Kanut (või Cnut Suur) (u. 995 – 12. november 1035) oli Inglismaa, Taani, Norra ja osa Rootsi viikingikuningas ning Schleswigi ja Pommeri kuberner või ülemvõimu kandja. Tema ajal ei olnud Taani mõju Põhjamere piirkonnas kunagi suurem. Kanut sõlmis lepinguid Püha Rooma keisrite Henrik II ja Konrad IIga ning tal olid head suhted oma aja paavstidega.
Taust ja päritolu
Kanut sündis umbes aastal 995, ta oli kuningas Sveyn Utoopiline (Sweyn Forkbeard) poeg ja pärines Taani kuninglikust soost, mis ulatus tagasi Harald Sinihammaste (Harald Bluetooth) aegadesse. Noore mehena osales ta viikingirünnakutes ja laevastikus, kogudes endale sõjalist ja poliitilist kogemust enne suuremat võimuletõusu.
Võimuletulek Inglismaal
1015–1016 korraldas Kanut Inglise retke, mis lõppes lahingute ja diplomaatiliste kokkulepetega. Pärast lahingut Assandunis (18. oktoober 1016) sõlmiti kokkulepe kuningas Edmund Ironsidega, mille tulemusel jagati Inglismaa ajutiselt kahe vahel; Edmund suri varsti seejärel ja Kanut sai kogu Inglismaa trooni. Ta krooniti Inglismaa kuningaks 1016. aastal ja valitses seal kuni 1035. aastani.
Valitsemine ja Põhjalaimpeerium
Kanut suutis ühendada mitu trooni ja luua nn Põhjamere impeeriumi, olles samal ajal Taani valitseja (pärast oma venna Haraldi surma 1018. aastal ta tugevdas oma positsiooni Taanis) ja hiljem ka Norra kuningas (ta saavutas kontrolli Norra üle 1028. aastal, kui sundis troonilt lahkuma kuningas Olaf II Haraldssoni). Tema võim hõlmas lisaks ka mõningaid Rootsi alasid ja Põhjamere rannikupiirkondi.
Kanut oli tuntud oma praktilise poliitika ja administratiivse oskuse poolest. Ta kasutas olemasolevat inglise ametkonda ja aadlit, kombineerides taani ja anglosaksi elemente valitsemises. Tema režiim tagas stabiilsuse, edendas kaubandust ning tugevdas mündisüsteemi — tema valitsusajal ilmusid laialdaselt mündid, mis kandis tema nime ja kuvandit.
Suhted kiriku ja mandri-Euroopaga
Kanut oli ristiusku pööratud valitseja, kes otsis kiriku ja paavsti toetust, et tugevdada oma legitiimsust. Ta tegi koostööd Inglismaa kirikuga, toetas kloostreid ja piiskoplust ning püüdis hoida häid suhteid paavstiga. Samuti sõlmis ta diplomaatilisi suhteid ja lepinguid Püha Rooma keisritega, mille kaudu püüdis kindlustada oma positsiooni mandril ja mereringkonnas.
Perekond ja pärandus
Kanutil oli mitu abielu ja korduvalt mainitud kaaslasi. Tema tuntumad järglased olid poeg Harold Harefoot (kes hiljem sai Inglismaa kuningaks) ja poeg Harthacnut (kes oli Emma Normannia pojana pärisjärglane ja tõusis troonile pärast 1040. aastat). Kanut abiellus ka Emma Normanniaga, kes oli varem olnud kuningas Æthelred Suure abikaasa — see abielu aitas tal siduda end Inglismaa varasema valitsejaperega ja tugevdada oma õigusi troonile.
Surm, matmine ja pärand
Kanut suri 12. novembril 1035. aastal. Ta maeti Winchesteri katedraali, mis oli üks tema peamiseid toetuspunkte Inglismaal. Pärast tema surma ei kestnud Põhjamere impeerium kaua ühtse korpuses; troon oli vaidlustes ning tema pojad ja teised väited troonile viisid lõpuks tema dünastia murenemisele.
Tuntud anekdoot
Populaarne ja sageli tsiteeritud lugu Kanutist räägib sellest, kuidas ta sundis lausa merd enda tahtmist täitma, et tõestada oma alluvatele ja õukonnale, et kuningas ei saa kontrollida loodusseadusi. Tegemist on tõenäoliselt hilisema legendiga, mille eesmärk oli näidata tema tagasihoidlikkust ja tarkust kui kristliku monarhi vooruseid — see lugu on jäänud rahvamuistendusse ning peegeldab Kanuti mainet nii tugeva kui ka mõõduka valitsejana.
Järeldus
Kanut Suur on üks silmapaistvamaid Põhjamaade valitsejaid 11. sajandil: tema valitsemisega jõudis Taani mõju oma haripunkti, ta ühendas eri alueid üheks poliitiliseks jõuks ja jättis pärandi nii Inglismaa seadusandlusse, kiriklikusse ellu kui ka rahvusvahelisse diplomaatiasse. Tema võimuperiood kujundas oluliselt Põhja- ja Lääne-Euroopa suhete arengut järgnevate aastakümnete jooksul.
