Harold Harefoot, ka Harold I (sündinud umbes 1015 – surnud 17. märtsil 1040), oli Inglismaa kuningas aastatel 1035–1040. Ta oli väidetavalt Canute Suure poeg; tema ema on tavaliselt nimetatud Aelgifu of Northampton'iks. Canute'i pojaks olemise suhtes levisid toona vahel kahtlused ja hilisemates allikates kohtab nii toetust kui ka mustaväiteid tema päritolu kohta.
Pärisus ja varajane elu
Haroldist on väga vähe usaldusväärseid isiklikke andmeid säilinud. Tema hüüdnimi „Harefoot” (jänesetall) võib viidata kiirusele või välimuseomadusele, kuid selle täpne päritolu on ebaselge ning erinevad allikad pakuvad erinevaid seletusi. Ta ilmselt kasvas üles suuremas kui väiksemas Canute'i võimuvõrgustikus ja sai hüüdnime, mille järgi teda ajalooallikutes eristatakse teistest Canute'i pojadest.
Trooni küsimus pärast Canute'i surma
Kui Canute Suur suri 12. novembril 1035, oli tema vanem poeg Harold seni Inglismaal kohal ning tema noorem poolvend Harthacanute, kes oli Canute'i ja kuninganna Normandia Emmaga (Emma of Normandy) poeg, oli seaduslik pärija nii Taanis kui ka Inglismaal. Harthacanute ei saanud kohe Inglismaale tulla, sest tema Taani kuningriiki ähvardasid samal ajal rünnakud Norra kuninga ja Rootsi kuninga poolt. Selle tõttu jäi Inglismaal võimujoon ülesehitamine Georgei ja vürstide otsuste pärusmaaks.
Alguses nimetati Harold Inglismaal regendiks ja paljude vürstide toetusest kasvas peagi tema rolli tugevus kuni ta tunnistati kuningaks. Teile vastandusid need, kes toetasid Harthacnutit (sealhulgas kuninganna Emma ja tema kaaskond). Poliitiline olukord oli paindlik: mõnede isikute ja aadlike toetus võis kiiresti muutuda, sõltudes piirkondlikest huvidest ja vägede tasakaalust.
Valitsemisaeg ja sisepoliitika
Haroldi valitsemisaeg jäi suhteliselt lühikeseks (1035–1040) ja teda kujutatakse allikates sageli vastuoluliselt. Ta püüdis kindlustada oma positsiooni, juhtides Inglismaa riigiasju ning asudes vastu Emma ja tema toetajatele. 1036. aastal toimunud sündmused, kui Eadwardi (Edward the Exile) poeg Alfred (Eadwardi sugulane) tegi katse Inglismaale pääseda ja hiljem tapeti, on ajaloolaste vahel vaieldavad; mõnedes allikates süüdistatakse Haroldit Alfredi kampaania nurjamises ja selle tagajärjel tekkinud vägivallas, kuid detailsed motiivid on ebaselged.
Majanduslikult ja halduslikult jätkus Englasmaal Canute'i perioodist pärit süsteemide kasutamine ning munatähise (raha) ja muu administratiivse praktika jäädvustus müntide ja kirjalike allikate kaudu näitab, et Harold püüdis valitsust toimivana hoida.
Surm ja järeltulemine
Harold suri Oxfordis 17. märtsil 1040, ajal, mil Harthacanute oli valmis tulema Inglismaale ja valmistus Taanist sissetungiks. Harold maeti Westminsteri kloostrisse (hilisemas Westminsteri abialtaris või -kirikus). Surma asjaoludest on eriallikates erinevad jutustused: mõned mainivad haigust, teised aga kinnitavad kuulujutte ja süüdistusi, mis kajastavad tolleaegseid poliitilisi pingeid. Peatselt pärast tema surma päris trooni tema vend Harthacanute ning liikus Inglismaa valitsemine tagasi Harthacanute kätte.
Pärand
Harold Harefooti pärand on mitmetahuline. Keskaja kronistid, eriti need, kes olid seotud Emma ja tema pärijatega, kujutasid teda sageli ebaõiglase ja väidetavalt õigusvastase troonivõtjana. Teised allikad – sealhulgas mündid ja kohalikud dokumendid – näitavad tema faktipõhist võimu ja administratiivset järjepidevust. Tema valitsusaeg jäi lühikeseks, kuid oli osa sellest konfliktide järjestusest, mis lõppes 1042. aastal, kui Inglismaa troonile tõusis Eadward Ilma-Religioonita (Edward the Confessor) ja päris lõpuks anglosaksi varem omandatud võimustruktuurid.
Haroldi kujutamine ajaloos sõltub sageli allikate poliitilisest orientatsioonist: ta on kas kirjeldatud kui troonipüüdlikku ja kuninglikku valitsejat või kui vaidlusalust isikut, kelle positsiooni aitasid kaasa mitmed poliitilised tingimused 11. sajandi alguses.