Lihavõtted, mida nimetatakse ka ülestõusmispühaks ja paasapühaks, on kristlik püha, millega tähistatakse Jeesuse Kristuse ülestõusmist surnuist. Kristlased peavad seda ühena tähtsaimatest religioossetest pidupäevadest; paljud inimesed, kellel puudub kiriklik kuuluvus, tähistavad seda ka kultuurilise või rahvapärase pühana.

Kuupäevad ja arvutamine

Lihavõtted ei lange igal aastal samale kuupäevale — seda kutsutakse liikuvaks pühaks. Traditsiooniliselt tähistatakse neid esimesel pühapäeval pärast esimest täiskuud, mis saabub 21. märtsi või selle järgse päeva järel. Praktiliselt tähendab see, et lihavõttepühad võivad toimuda kas märtsis või aprillis ning kõige varasem võimalik kuupäev on 22. märts ja hiliseim 25. aprill.

Kiriklikud arvutused ja kalender, mille alusel täiskuud ja pühapäevad määratakse, võivad erineda. Lääne kirikud, nagu näiteks roomakatoliku kirik, kasutavad ametlikult gregooriuse kalendrit, samas kui mitmed idakirikud, näiteks ortodoksi kirik, tuginevad peamiselt Juliuse kalendrile. Seetõttu võivad lihavõttekuupäevad lääne ja ida traditsioonides vahel kattuda harva või jääda üksteisest nädalaid maha. Näiteks 2015. aastal langevad lihavõtted mõlema kalendri (gregooriuse ja julia) järgi samale päevale — 5. aprillile, kuid teistel aastatel (nt 2019) oli kuupäev 21. aprill.

Pühitsus, paast ja pühahommik

Lihavõtted on ülestõusmispühadest kujunenud komplektiga teenistusi ja kombestikke, mis hõlmavad sageli pühapaastut (40-päevane paastuperiood enne lihavõtteid), Suurt Nädalat, Palmipuudepüha, Surnute Reede (Hea Reede), Suurt Laupäeva ja lõpuks ülestõusmispüha pühapäeva. Kirikus peetakse sageli pidulikke jumalateenistusi, öiseid või varahommikusi ärkamisjumalateenistusi ning taastatakse ristisaamis- ja valguse sümboolikat (küünlad, protsessioonid).

Pühadega on seotud palju rahvatraditsioone: mune värvitakse ja kaunistatakse, mune peidetakse ja otsitakse (lastemängud), toimuvad munade mängud ja „munaveeremine”, laual on lambaliha ning paljudes kohtades süüdatakse kevadpühi tähistavaid lõkkeid. Mõnes kultuuris on tuntud ka lihavõttejänese (inglise Easter Bunny) kujutis kui kommide ja värvitud munade kandja.

Nimetus ja päritolu

Sõnade ja nimede päritolu on mitmekesine. Mõned keelelised tähendused ja nimed tulenevad erinevatest allikatest: näiteks inglise ja germaani keelte sõna „Easter” (ja sellele sarnanevad nimetused) seostatakse vanasaksa kevadjumalanna Eastra (või Eostre) nimest; see on ühe teooria kohaselt seotud kevadiste tseremooniatega. Eesti termin "lihavõtted" on aga sõnapaarist „liha” + „võtted” — ajalooliselt tähendas see Lihavõtteid kui aega, mil pärast paastu taas liha võib võtta ehk süüa.

Paljud teised keeled kasutavad sõna, mis on tuletatud kreeka/ladina terminist „Pascha” (pühad), mis omakorda tuleneb heebrea sõnast „Pesach” (Passover). Näiteks prantsuse sõna Pâcques on seotud kreeka ning ladina ‹Pascha› kujuga ja seoseta juudi paasapühaga (paasapüha, mis on juudi päritoluga). Seega on lihavõtete nimetused ja tähendused kultuuriliselt mitmemõttelised ning neis kajastuvad nii paganlikud kevadrituaalid kui ka juudi-kristlik religioosne pärand.

Kaasaegne tähistamine

Tänapäeval on lihavõtted hulga eri vormides: religioossed liturgiad kirikus, perekondlikud pühad koos traditsioonilise toiduga (munad, lambaliha, magusad küpsetised), avalikud pühaüritused, käsitöö ja lasteprogrammid. Mitmetes riikides on lihavõtted riigipüha (sh Eestis), ning pühade ajal on tavaks pidada töö- ja koolipuhkust, külastada sugulasi ning osa võtta nii kiriklikest kui ka rahvapärastest kombeist.

Lühidalt: lihavõtted on kristluse keskne püha, mille tähendusse on põimunud nii liturgiline ülestõusmise sõnum kui ka vanemad kevad- ja külvikombed; kuupäev ja viis, kuidas neid tähistatakse, võivad kultuuriti ja kirikutüübi lõikes erineda.