Paastuaeg on kristlikus traditsioonis umbes kuus nädalat enne lihavõtteid. See on aeg, mil kristlased peavad olema vaiksed ja mõtlikud, valmistudes lihavõttepühadeks. Nad peaksid palju palvetama, annetama raha heategevuseks ja loobuma mõnest asjast, mida nad võiksid muidu lõbuks teha. Paastuaeg lõpeb lihavõttepühadega, mis on suurte pidustuste aeg, sest kristlased mõtlevad sellele, kuidas Jeesus suri ristil, kuid tõusis seejärel surnuist üles.

Paastuaeg peaks traditsiooniliselt kestma nelikümmend päeva. Piiblis on öeldud, et Jeesus veetis neljakümne päeva kõrbes, valmistudes oma surmaks ja ülestõusmiseks.

Paastuaeg algab tuhkapäeval. Katoliku kirikus lõpeb paastuaeg suurel neljapäeval (44 päeva). Anglikaani katoliku kirikus lõpeb paastuaeg suurel laupäeval (46 päeva).

Bütsantsi traditsioonis olevad kirikud (näiteks ida-ortodoksne ja idakatoliku kirik) loevad paastu päevi erinevalt. Ka idapoolses õigeusu kirikus on erinevad kohalikud traditsioonid.

Paastuaeg on traditsiooniliselt paastu aeg (mitte palju süüa). See traditsioon oli kasulik, sest see oli aeg, mil talveks säilitatud toit tuli ära süüa, enne kui see ära rikneb. Paljud roomakatoliiklased ei söö paastuajal reedeti muud liha kui kala.

Sõna "lent" pärineb vanainglise lencten sõnast, mis tähendab "kevad" (aastaaeg).

Paastuaja eesmärk ja tähendus

Paastuaeg on liturgiline ja vaimne ettevalmistusaeg lihavõttepühadeks. Selle keskmes on

  • palve — isiklik ja koguduseline pöördumine Jumala poole;
  • meeleparandus — pattudest ja egoismist loobumine ning sisemine muutumine;
  • anninad ja heategevus — abivajajate toetamine ja jagamine;
  • paastimine ja mõõdukuse praktika — toitumise või meelelahutuse piiramine, et suunata tähelepanu vaimulikele väärtustele.

Kuidas paastutakse — levinud tavad

Paastuvormid varieeruvad kirikute ja isiklike otsuste vahel, kuid levinumad praktikad on:

  • reedeti lihast loobumine (paljudes läänekirikutes);
  • Ash Wednesday (tuhkapäev) ja Good Friday (Suur reede) kui rangemad paastupäevad, kus süüakse vähem või vaid üks põhitoidukord ja kaks väiksemat söögikorda;
  • osad kristlased panevad paika isikliku „midagi loobumise“ (nt suhkrutest, sotsiaalmeediast, meelelahutusest loobumine) kui katse suurendada vaimset tähelepanelikkust;
  • õigeusu ja idakatoliku traditsioonides on paast sageli rangem (loomne toit, piimatooted, õli ja vein võivad olla teatud päevadel keelatud);
  • vaimulike tavade hulka kuuluvad ka pattude tunnistamine (konfessionaalne meeleparandus), armulaual osalemise ettevalmistus ja palverännakud.

Erinevused kirikute vahel

Läänekirikutes (roomakatoliku, anglikaani, luterliku jt traditsioonides) loetakse neljakümneaastast paastu tavadest lähtudes nii, et nädala pühapäevad ei austa paastuarvust kui paastu päevi — seetõttu kokkuvõttes iga päevade lugemine võib erineda (46 päeva alates tuhkapäevast, kui arvestada ka nädalapäevi). Liturgiliselt lõpeb Lääne traditsioonis paast tihti enne Piibleliturgilise Triduum’i algust (suure neljapäeva õhtu ja sellele järgnevad pühad). Anglikaani ja mõned protestantlikud kirikud võivad pidada ära jäänud arvestusi teistmoodi.

Bütsantsi ja idapoolses õigeusus algab paast sageli teisel ajal (näiteks algus võib olla puhastus- või «puhaste» esmaspäev) ning paastu pikkus ja reeglid sõltuvad täpsemalt kalenderist ja kohalikust tavast. Mõned idapoolsed kirikud rõhutavad rohkem liturgilist ettevalmistust ja intensiivset palvetamist kogu suuajal.

Liturgilised ja kultuurilised märgid

Paastuaeg võib olla äratuntav kirikus järgmistel viisidel:

  • kiriku liturgias ja kantud värvitoonides (läänekirikus sageli lilla või lillakas toon),
  • jumalateenistuste ja palvete keskendumine meeleparandusele ja kannatustele (ristitee palved, piiblilugemised, penitentsiaalsed laulud),
  • tuhkapäeva kombe — risti kujul asetatud tuhga panemine otsa-kehale kui meeldetuletus surelikkusest ja meeleparanduse kutsest,
  • suurtel nädalatel (Palm Sunday, Passiontide, Surnuist ülestõusmise ettevalmistus) intensiivistuvad jumalateenistused, kuni küünlavalguse ja rõõmuga tähistatava lihavõtte öise ülestõusmispühani välja.

Tänapäevased lähenemised ja soovitused

Tänapäeval valivad paljud kristlased paastuviisi vastavalt oma tervisele ja elutingimustele. Kirikud rõhutavad, et paast ei peaks olema kahjulik tervisele — haige, rasedad naised ja beebihooldajad vabastatakse rangetest reeglitest. Paast võib olla ka sotsiaalse ja eetilise ärkamisaja osa: vähem tarbimist, rohkem lähedastele pühendumist ja organisatsioonidele annetamist.

Kui kaalud paastu pidamist, mõtle eesmärgile (miks sa paastud), konsulteeri vajaduse korral oma vaimulikuga ning sea realistlikud ja püsivad eesmärgid, mis aitavad kasvada usus ja kaastundes teiste vastu.

Ajaloost ja sõna päritolust

Paastuaja juured on vanaajastuses ja varakiriku tavades, kus vaimne ettevalmistus ja meeleparandus olid lihavõtete eel olulisemad. Nagu eespool mainitud, tuletatakse sõna "lent" vanainglise sõnast lencten, mis tähendas kevadet ja viitas pühadeajale, mil loodus ärkab ning kiriklikud pidustused tervitavad ülestõusmist.

Paastuaeg ei ole ainult ebamugavuste talumine, vaid teadlik aeg, et suunata tähelepanu Lihavõtete keskmistele tähtsatele sündmustele — Jeesuse kannatustele, surmale ja ülestõusmisele — ning lasta sellel mõjutada meie igapäevaelu: armastust, halastust ja õiglust.