Manikeism: Mani religioon — gnostiline Iraani usund ja levik

Manikeism: Mani religioon — Iraani gnostiline usund, selle ajalugu, õpetus ja laiaulatuslik levik idast Lääneni alates Sassaniididest kuni Hiinani.

Manichaeism (tänapäeva pärsia keeles [آیین مانی] viga: {{lang}}: script: arab not supported for code: fa (help) Āyin e Māni) oli üks peamisi Iraani gnostilisi religioone. Algselt pärines see Sassaniidide Pärsiast. Enamik selle rajaja prohveti Mani (süüria keeles, ܡܐܢܝ, u. 210–276 pKr) originaalkirjadest on kadunud, kuid säilinud on palju tõlkeid ja tekstifragmente. Manichaeism oli suur ajavahemikul kolmandast kuni seitsmendani sajandini ning oma kõrgajal üks levinumaid religioone maailmas. Manikeuse kirikud ja pühakirjad eksisteerisid nii idas kui ka Hiinas ja läänes kui Rooma impeeriumis. Manichaeism näib olevat Lõuna-Hiinas enne kuueteistkümnendat sajandit välja surnud.

Põhiõpetus ja usuline maailmavaade

Manikeism on tugevalt dualistlik õpetus: maailm jaguneb kahe igavese põhimõtte vahel — Valguse ja Pimeduse (või Hea ja Kurja) vahel. Selle kosmoloogia järgi sattusid valguse osakesed või hinged materiaalsesse maailma, mis on pimeduse valdkond, ja inimeste ülesanne on vabastada see valgus läbi teadlikkuse, eetilise elu ja religioosse praktika. Mani esitles end kui viimast prohvetit, kes koondab ja täiendab eeliseid õpetusi (sealhulgas elemente kristlusest, zoroastrismist ja budismist), et esitada täielik salvatsioonikursus.

Manikeismi traditsiooniline ütlus- ja käsuliiklus eristas kaht peamist gruppi: rangemaid ja pühitsetumaid liikmeid, keda nimetati "valitudeks" (elect) — nemad pidid järgima ranged ascetlikud reeglid (tõsine paast, kirgliku elu vältimine, mõnel juhul abielu keeld) — ja laiemat järgijaskonda, keda kutsuti "kuulajateks" või "järgijateks" (hearers), kelle elu oli leebem ja kes toetasid valituduid.

Kirjandus ja allikad

Manikeismi kuus algset püha raamatut olid kirjutatud süüria-aramea keeles. Need tõlgiti peagi teistesse keeltesse, et aidata usku levitada. Idas levides läbisid manišeistlikud kirjutised keskpärsia, partia, sogdi ja lõpuks ka uiguuri ja hiina tõlkeid. Läände levides tõlgiti need kreeka, koptikeelsesse ja ladina keelde. Tänu sellele mitmekeelsusele on tänapäeval säilinud fragmente mitmes keeles: olulisi leide on tehtud näiteks Koptikas (Egypti kihtidest), Kesk-Aasia tolmukimpudes ja Hiina kloostrite arhiivides.

Mani kirjutas ka tuntud teose, mida nimetatakse Shābuhragāniks (rahvaluuleline nimi: "raamat Šapurile") — see oli pühendatud Sassaniidide kuningale Šapur I-le ning näitas tema soovi saada riiklikku tunnustust ja kaitset. Kuigi originaaltekstid on suurel määral kadunud, võimaldavad leidunud tõlked ja fragmendid rekonstrueerida manikeistlikku kosmoloogiat, eetikat ja rituaale.

Levik ja organisatsioon

Manikeism oli aktiivselt missioonitoimiv religioon: mani õpetused levisid pitseri- ja kaubateedel läbi Kesk-Aasia, partide, Sogdia ja uhguri alade ning jõudsid Hiinasse. Samal ajal oli usukommuunide olemasolu Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas — Manikeusel olid sõbralikud ja organiseeritud kogukonnad nii idas kui läänes, mis aitasid kiiret levikut 3.–7. sajandil.

Usukorraldus sisaldas selget hierarhiat, õpetuslikke kogunemisi, pühakirjade lugemist ning erinevaid rituaale ja palvetamisviise. Mania religioosse elu keskmes oli valguse sümboolika — valguse pildid, valgusest rääkivad metaforid ja liturgilised elemendid, mis rõhutasid hinge vabanemist materiaalsetest ahelatest.

Tagakiusamine ja kahanemine

Manikeismi edu tekitas vastuseisu teistes usulistes ringkondades. Sassaniidide riigi zoroastri kiriklik eliit nägi manikeismis ohtu ning manikeelased sattusid aeg-ajalt tagakiusamise objektiks. Samuti kirjutasid ja tegutsesid kristlikud autorid (sh hiljem tuntud kirikuisade hulka kuulunud Augustinus, kes oli nooruses mõnda aega manikee kuulaja ja hiljem temaga tugevalt kriitiline) aktiivselt manikeismi vastu lääneruumis. Pärast islami vallutusi sattus manikeism uue retoorika alla ning islamimaade poliitiline ja religioosne surve aitas kaasa selle sisemisele kahanemisele.

Idas püsis manikeismi kogukonnana veel sajandeid — eriti Kesk-Aasias ja Hiina lääneosas — kuid lõpuks vähenesid need kogukonnad kultuurilise assimilatsiooni, poliitilise surve ja religioosse ümberkonverteerimise tõttu. Paljud uurijad peavad manikeismi kui järjepideva järjestikuse liikumise peaaegu välja surnuks Lääne- ja Kesk-Aasias hiliskeskaegseks ajaks, kuigi fenomeeneid ja ideid, mis manikeismist pärinevad, säilisid hajutatult erinevates tekstilistes ja kiriklikes aruteludes.

Pärand ja tänapäevane uurimus

Manikeism on oluline objekt religioonide võrdlevas uurimises: see illustreerib, kuidas erinevad usulised traditsioonid võivad sulanduda ja kuidas missioonilised liikumised levivad üle kultuuripiiride. Arheoloogilised leiud (nt koptikeelsed käsikirjad Egiptuses, sogdi ja uiguuri tekstid Kesk-Aasias, hiina tõlked) on uuesti tähelepanu tõmmanud manikeismi rollile varakeskaegses religioosses maastikus.

Tänapäeval uuritakse manikeismi nii filoloogiliselt kui antropoloogiliselt: teksti- ja keeleteadus aitab rekonstrueerida kadunud käsikirju, ajaloolased allikad valgustavad vastastikuseid suhteid teiste usunditega ning religiooniloolased analüüsivad selle mõju gnostiliste ja dualistlike ideede levikule hilisantiigis ja keskajas.

Kokkuvõtlikult oli manikeism oma kujunemis- ja levikuajal üks märkimisväärsemaid religioosseid liikumisi, mille õpetus ja organisatsioon mõjutasid laialdaselt nii Lähis-Ida, Kesk-Aasia kui ka Hiina usulist maastikku.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Manichaeism?

K: Kes rajas manišeismi?

Küsimus: Millises keeles olid Manišeismi kuus algset püha raamatut kirjutatud?

K: Kuidas usund levis?

K: Kas selle levikule oli vastuseisu?

K: Millal see välja suri?

Otsing