Mandalased

Mandaia uskumused

Mandeism on mandaide usund. See põhineb ühisel ajalool ja pärandil. Ei ole olemas kindlaid usutunnistusi ja doktriine. Mandaistliku teoloogia põhijuhendit ei ole olemas. Mandaia kirjanduse korpus on üsna suur. See hõlmab ka selliseid teemasid nagu eshatoloogia, Jumala tundmine ja surmajärgne elu. See teeb seda ainult ebasüstemaatiliselt. Peale preestrite tunnevad seda väga vähesed inimesed.

Põhilised uskumused

E.S. Droweri sõnul iseloomustavad mandaia gnoosist üheksa tunnust, mis esinevad eri kujul ka teistes gnostilistes sektides:

1. On olemas kõrgeim vormita olevus. See väljendas end, luues mitmeid vaimseid, eeterlikke ja materiaalseid maailmu ja olendeid. On olemas Looja, kes tuli sellest ja lõi kõik need maailmad ja olendid. Kosmose on loonud arhetüüpne Inimene, kes toodab seda omaenda kuju sarnaselt.
2. Dualism: kosmiline Isa ja Ema, Valgus ja Pimedus, Parem ja Vasak, süzüühia kosmilises ja mikrokosmilises vormis.
3. Selle dualismi tunnuseks on vastanditüübid, ideede maailm.
4. Hing on kujutatud pagulasena, vangina: tema koduks ja päritoluks on kõrgeim Entiteet, kuhu ta lõpuks naaseb.
5. Planeedid ja tähed mõjutavad saatust ja inimest ning on ka surmajärgsed kinnipidamiskohad.
6. Päästvaim või päästvaimud, kes abistavad hinge tema teekonnal läbi elu ja pärast seda "valguse maailmadesse".
7. Sümbolite ja metafooride kultuskeel. Ideed ja omadused on personifitseeritud.
8. "Müsteeriumid", s.t. sakramendid, mis aitavad ja puhastavad hinge, tagavad tema taassündi vaimsesse kehasse ja tema tõusu ainemaailmast. Need on sageli olemasolevate hooajaliste ja traditsiooniliste riituste kohandused, millele on lisatud esoteeriline tõlgendus. Naṣoorlaste puhul põhineb see tõlgendus loomislool (vt 1 ja 2), eriti jumalikul inimesel, Aadamal, kui kroonitud ja võidetud kuningapreestril.
9. Initsieeritutele on ette nähtud suur saladus; 1, 2 ja 8 täielik selgitamine on reserveeritud neile, keda peetakse võimeliseks gnoosi mõistmiseks ja säilitamiseks.

Mandaalid usuvad abielusse ja sigimisse ning eetilise ja moraalse eluviisi tähtsusesse selles maailmas. Nad seavad perekonnaelu esmatähtsaks. Sellest tulenevalt ei praktiseeri mandaeadlased tsölibaati ega askeesiat. Mandaidlased hoiduvad siiski kangetest jookidest ja punasest lihast. Nad ootavad tulevikku, mis on vabastatud Toora mõjust, mida nad peavad kurja päritoluga. Kuigi nad nõustuvad teiste gnostiliste sektidega, et maailm on vangla, mida valitsevad planeetide arhoonid, ei pea nad seda siiski julmaks ja ebasõbralikuks.

Mandaeuse religioossed tekstid

Mandaalidel on palju religioosseid tekste. Kõige olulisem neist on Genzā Rabbā või Ginza. Ginza on ajaloo, teoloogia ja palvete kogumik. Genzā Rabbā on jagatud kaheks osaks - Genzā Smālā ehk "vasakpoolne ginza" ja Genzā Yeminā ehk "parem ginza".

Enne trükipressi leiutamist kopeerisid inimesed tekste käsitsi. Neid inimesi, kes seda tegid, nimetati kirjatundjateks. Iga inimese käekiri on teatud mõttes eriline. Nii oli see ka kirjameeste puhul. Kirjutaja võis ühendada kaks tähte teatud viisil või teha punktid nendele tähtedele, millel need on, eriliselt. Jorunn J. Buckley uuris neid erilisi märke, mida kopeerijad jätsid vasakule ginsale. Nii suutis ta näidata, et selle teksti kopeerimine ulatub tagasi 2. sajandi lõppu või 3. sajandi algusesse pKr. Need erimärgid näitavad, et mandaid eksisteeris hiljemalt hilis-Arsakide perioodil. Seda tugevdab ka Harrān Gāwetā nimeline legend. Selle legendi kohaselt lahkusid mandaidlased Palestiinast pärast Jeruusalemma hävitamist 1. sajandil pKr ja asusid elama Arsacidide impeeriumi siseselt. Ehkki ginza arenes edasi ka Sassaniidide ja islami impeeriumide valitsemise ajal, võivad vähesed tekstilised pärimused väita nii ulatuslikku järjepidevust.

Teiste tähtsate raamatute hulka kuulub ka Qolastā, "Mandaeanide kanooniline palveraamat", mille on tõlkinud E. S. Drower. Üks tähtsamaid mandaia pühakirjade teoseid on Draša d-Iahia "Johannes Ristija raamat". See raamat on kättesaadav nii ilmikutele kui ka initsiaatoritele. On ka palju muid religioosseid tekste, näiteks rituaalkommentaarid, mida tavaliselt vaatavad ainult preesterkonna liikmed.

Keel, milles mandaia religioosne kirjandus algselt kirjutati, on tuntud kui mandaia keel, mis kuulub aramea murde perekonda. See on kirjutatud partia kantseliidi kirjaviisi kirjaviisiga. Enamik mandaia ilmikuid ei räägi seda keelt. Mõned mandaia kogukonna liikmed Iraanis ( umbes 300-500 inimest Iraani umbes 5000 mandaia kogukonnast) räägivad jätkuvalt neomandaia keelt, mis on selle keele kaasaegne versioon.

Peaprohvetid

Mandaalidel on mitu prohvetit. Iahia või Iuhana "Ristija Johannes" on eriline staatus, mis on kõrgem kui tema roll kristluses ja islamis. Mandaalid ei pea Johannest oma religiooni rajajaks. Nad kummardavad teda ainult kui üht oma suurimat õpetajat. Nad viivad oma uskumused tagasi Aadamani.

Mandajaanid väidavad, et Jeesus oli mšiha kdaba "vale messias", kes muutis Johannese poolt antud õpetusi. Mandaja sõna k(a)daba pärineb aga kahest juurtest: esimene juur, mis tähendab "valetada", on see, mida traditsiooniliselt Jeesusele omistatakse; teine juur, mis tähendab "kirjutada", võib anda teise tähenduse, milleks on "raamat". Mõned mandaidlased, keda võib-olla motiveerib oikumeeniline vaim, väidavad, et Jeesus ei olnud "valetav Messias", vaid "raamatu Messias". Kõnealune "raamat" on arvatavasti kristlikud evangeeliumid. See näib olevat rahvapärane etümoloogia, millel puudub toetus mandaia tekstides.

Samuti usuvad mandaidlased, et Aabraham, Mooses ja Muhammed olid valeprohvetid, kuid tunnustavad teisi monoteistlike traditsioonide prohvetlikke tegelasi, nagu Aadam, tema pojad Hibil (Aabel) ja Šitil (Seet) ning tema pojapoeg Anuš (Enosh), samuti Nuh (Noa), tema poeg Sam (Seem) ja tema poeg Ram (Aram). Viimaseid kolme peavad nad oma otsesteks esivanemateks.

Preestrid ja ilmikud

Mandaia ilmikute ja preestrite vahel valitseb range jaotus. E. S. Droweri sõnul (The Secret Adam, lk. ix):

[Neid, kes kogukonna seas omavad salajasi teadmisi, nimetatakse Naṣuraiaks - Naṣoreanideks (või, kui raske "ṣ" kirjutatakse "z"-ga, Nazorenideks). Samal ajal nimetatakse teadmatuid või pooleldi teadmatuid ilmikuid 'mandaelasteks', Mandaiia - 'gnostikuteks'. Kui inimene saab preestriks, lahkub ta 'mandaiast' ja astub tarmiduta, 'preesterlusesse'. Isegi siis ei ole ta veel saavutanud tõelist valgustatust, sest see, mida nimetatakse 'Naṣiruta', on reserveeritud väga vähestele. Need, kes valdavad selle saladusi, võivad end Naṣoraanideks nimetada, ja 'Naṣoraan' ei tähenda tänapäeval mitte ainult seda, kes järgib rangelt kõiki rituaalse puhtuse reegleid, vaid ka seda, kes mõistab salajast õpetust.

Mandaeismis on kolm preesterluse astet: tarmidia "jüngrid" (neomandikeelne tarmidānā), ganzibria "varahoidjad" (vanapärsia ganza-bara "id.", neomandikeelne ganzeḇrānā) ja rišamma "rahva juht". See viimane ametikoht, mandaia preesterkonna kõrgeim tase, on aastaid vakantselt täitmata. Praegu on kõrgeim amet praegu ganzeḇrā, tiitel, mis esineb esimest korda religioosses kontekstis Persepolise aramea rituaaltekstides (u. 3. saj. eKr.) ja mis võib olla seotud kamnaskires (elamiidi < qa-ap-nu-iš-ki-ra> kapnuskir "varahoidja"), Elymaise (tänapäeva Khuzestani) valitsejate tiitel hellenistlikul ajastul. Traditsiooniliselt võib iga ganzeḇrā, kes ristib seitse või enam ganzeḇrānāt, kandideerida rišamma ametikohale, kuigi mandaia kogukond ei ole veel üheskoos ühegi kandidaadi taha koondunud.

Kaasaegne preesterlus on pärit ^19. sajandi esimesest poolest. Aastal 1831 laastas koolera puhang seda piirkonda ja hävitas enamiku, kui mitte kõik mandaia religioossed võimud. Kaks ellujäänud akoliitseid (šgandia), Yahia Bihram ja Ram Zihrun, asutasid preesterluse uuesti, tuginedes oma väljaõppele ja neile kättesaadavatele tekstidele.

Seotud rühmad

Ibn al-Nadimi fihristi kohaselt kasvas mani, manišeismi rajaja, üles Elkasaite (Elcesaite või Elchasaite) sektis. Elkasaiaidid olid kristlik ristimisseadus, mis võis olla seotud mandaiaididega. Selle sekti liikmed kandsid valget ja teostasid ristimisi nagu mandaealased. Nad elasid Ida-Juudas ja Põhja-Mesopotaamias. Harran Gawaitā legendi kohaselt rändasid mandaealased sealt Lõuna-Mesopotaamiasse. Hiljem lahkus Mani Elkaseiitidest, et alustada oma usku. Mandaia õpetlane Säve-Söderberg näitas, et Mani Toomase psalmid on tihedalt seotud mandaia tekstidega. See tähendaks, et Manil oli juurdepääs mandaia religioossele kirjandusele.

Muud rühmad, mida on mandaeadega samastatud, on "nasoraelased", mida kirjeldab Epiphanius, ja dosiitlased, mida mainib Theodore Bar Kōnī oma Scholionis. Ibn al-Nadim mainib ka rühma nimega Mughtasila, "eneseablustiidid", keda võib samastada ühe või teise neist rühmadest. Selle sekti liikmed kandsid sarnaselt mandaidlastele valget ja viisid läbi ristimisi.

Raske on öelda, kas sellised rühmad nagu Elkasaia, Mughtasila, Nasoraia ja Dosithea on mandaia või üksteisega seotud. Nimed räägivad, et tegemist on mitme erineva rühmaga. Suur osa nende rühmade õpetusest on salajane. Seetõttu on raske näha nende rühmade olemust või nendevahelisi suhteid.

Mandaeans today

Tagakiusamine

SaddamHusseini ajal tunnistati mandalased usuvähemuseks. Paljud neist on käsitöölised, näiteks sepad või kulla- ja hõbekaupmehed. Need inimesed kuulusid keskklassi. Pärast valitsusvahetust Iraagis on islamiäärmuslased neid ahistanud. Samuti on teateid rünnakutest naiste vastu, kes keelduvad end looristamast. Enamik Iraagi mandaididest on selle tulemusena põgenenud ja mandaidide kogukond Iraagis seisab silmitsi väljasuremisega.

Iraanis ei ole mandeanidel vägivallaga probleeme, kuid neil on Gozineshi seaduse tõttu keelatud täiel määral osaleda tsiviilelus. See seadus ja muud gozineshi sätted nõuavad religioosset sõelumist inimestelt, kes soovivad pääseda tööle, haridusse ja mitmesse muusse valdkonda. Väga oluline osa sellest sõelumismenetlusest on pühendumine islami tõekspidamistele. Neid seadusi kohaldatakse regulaarselt, et diskrimineerida ametlikult tunnustamata usu- ja etnilisi rühmi, nagu näiteks mandaid.

Paljud lahkusid Iraagi sõja tõttu

Iraagis oli 1990ndate alguses üle 60 000 mandaidi. Aastal 2007 on sinna jäänud vaid umbes 5000-7000; üle 80% Iraagi mandaeidest on põgenenud Süüriasse ja Jordaaniasse. See on Iraagi sõja tulemus. Väikesed mandaide populatsioonid on Austraalias (2006. aasta seisuga umbes 3500), Kanadas, USAs (umbes 1500), Ühendkuningriigis (umbes 1000) ja Rootsis (umbes 5000).

Mandaeanide praegune staatus on ajendanud mitmeid Ameerika intellektuaale ja kodanikuõiguste aktiviste nõudma, et nende valitsus laiendaks pagulasseisundit sellele kogukonnale. New York Times avaldas 2007. aastal arvamusavalduse, milles Swarthmore'i professor Nathaniel Deutsch kutsus Bushi administratsiooni üles võtma viivitamatult meetmeid kogukonna säilitamiseks:

Ameerika Ühendriigid ei võtnud eesmärgiks hävitada mandeanid, mis on üks vanimaid, väikseimaid ja kõige vähem mõistetavaid vähemusi Iraagis. See väljasuremine on lihtsalt üks meie Iraagi sissetungi õnnetu ja täiesti tahtmatu tagajärg - kuigi see ei lohuta mandealasi, kelle 2000-aastane kultuur on tõsises ohus kaduda maa pealt. . . . . Kui Ameerika väed 2003. aastal sissetungisid, elas Iraagis tõenäoliselt 60 000 mandealast; tänapäeval on neid jäänud vähem kui 5000. . . . Vaid 500 Iraagi põgenikust, kes lubati Ameerika Ühendriikidesse 2003. aasta aprillist kuni 2007. aasta aprillini, olid vaid vähesed mandalased. Ja hoolimata Bushi valitsuse lubadusest lubada riiki 7000 pagulast lõppenud eelarveaastal [30. septembril 2007], sisenes riiki vähem kui 2000, sealhulgas vaid kolm iraaklastest mandealaste perekonda. Kui kõigile iraagi mandealastele antakse privilegeeritud staatus ja neil lubatakse Ameerika Ühendriikidesse siseneda märkimisväärsel hulgal, võib sellest piisata, et päästa nad ja nende iidne kultuur hävingust. Kui mitte, siis pärast 2000 aastat kestnud ajalugu, tagakiusamist ja visa ellujäämist kaovad viimased gnostikud lõplikult ära, olles väljasuremise ohvrid, mille meie riigi hooletus Iraagis tahtmatult käivitas.

- Nathaniel Deutsch, religiooniprofessor, Swarthmore'i kolledž, 7. oktoober 2007