Mandaeism ja mandaeid: usund, ajalugu, rituaalid ja diaspora
Avasta mandaeismi saladused: ajalugu, rituaalid, uskumused ja mandaide diaspora — vähetuntud monoteistlik-dualistlik religioon ja selle teekond tänapäeva maailmas.
Mandaeism ehk mandaeism (mandae: Mandaiuta, araabia keeles: مندائية Mandā'iyya) on monoteistlik religioon. Religioonil on tugev dualistlik maailmavaade. Selle järgijad, mandaiidid, peavad Aadamat, Aabelit, Seeti, Enošit, Noa, Seemi, Arami ja eriti Ristija Johannest väga tähtsaks.
Algselt praktiseeriti mandaeismi peamiselt Eufrati ja Tigrise alamjooksu ning Shatt-al-Arabi veeteed ümbritsevate jõgede ümbruses. Tänapäeval kuulub see piirkond Iraaki ja Khuzestani provintsi Iraanis. Kuna neid kiusati selles piirkonnas taga, on paljud mandaidlased sellest piirkonnast lahkunud ja elavad nüüd välismaal. Seda nimetatakse tavaliselt diasporaks. Enamik neist on lahkunud Euroopasse, Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse.
Arvatakse, et kogu maailmas elab 60 000-70 000 mandaeani, ja kuni 2003. aasta Iraagi sõjani elasid peaaegu kõik neist Iraagis. Iraagi 2003. aasta sõda vähendas Iraagi mandaide populatsiooni 2007. aastaks umbes 5000 inimeseni. Enamik Iraagi mandaealasi põgenes islamiäärmuslaste vägivallaohu ja sõjast tingitud segaduste eest Süüriasse ja Jordaaniasse.
Mandaalid on jäänud eraldiseisvaks ja intensiivselt privaatseks - kõik, mida on nende ja nende religiooni kohta teada antud, on pärit peamiselt väljastpoolt, eriti orientalistidelt J. Heinrich Petermannilt, Nicholas Siouffilt ja leedi Ethel Drowerilt.
Ajaloost ja päritolust
Mandaeismi täpne tekkimine on vaidluste teema. Enamiku teadlaste arvates kujunes see välja Lähis-Idas hilisantiikajal (esimesed sajandid pKr), olles mõjutatud regiooni religioossest ja kultuurilisest väänamisest. Traditsiooniliselt peavad mandaidlased end olevat iidne ja jätkuv kogukond, mille keskne pühak on Ristija Johannes. Mõnel määral on näha kokkupuutepunkte teiste gnostiliste ja semiitlike traditsioonidega, kuid mandaeid iseloomustab ainulaadne kombineering mitmetest kohalikest ja piibellike tegelaste austamisest ning spetsiifilistest ritualidest, mis on tugevasti seotud veega.
Pühakirjad ja keel
Mandaealased kasutavad religioossetes toimingutes liturgilist mandaici — ida-aramea keele dialekti, mis on nende pühakirjade keel. Peamised tekstid hõlmavad Ginza Rabba (tuntud kui "Suur Aare"), Qolasta (palveraamat) ja Mandaean Book of John, samuti mitmeid rituaalseid ja liturgilisi käsikirju. Need tekstid sisaldavad õpetusi looduse, inimese hinge, kosmoloogia ja erinevate rituaalide kohta.
Uskumus ja teoloogia
Mandaeismi keskne joon on tugev dualism: maailm jaguneb valguse (headuse) ja pimeduse (kurjuse) sfääriteks. Inimese hing on seotud valguse poolega, kuid kehastumine maa peal toob kaasa saastumise ja vajaduse rituaalse puhastuse järele. Mandaeid peavad Aadamat, Aabelit, Seeti ja teisi piibellikke esivanemaid austuse väärilisteks, kuid kõige suurem tähtsus on antud Ristija Johannesele, keda mandaidlased peavad oma peamiseks prohvetiks ja rituaalse puhtuse õpetajaks. Traditsiooniliselt on mandaeism etnosideline ja liikmeks saamine on kas päritud või väga piiratud.
Rituaalid ja praktikad
Vesi ja puhastumine on mandaeismi tuum. Kõige tuntum rituaal on ristsed ehk masbuta — korduvad täisrituaalsed lepitused ja rituaalsed kastmised voolavas vees (nn "elav vesi", yardna). Baptismid toimuvad sageli jõe- või muude voolavate veekogude ääres ja neid tehakse nii üksikisikutele kui ka kogukondlikult.
Muud tähtsad rituaalid on näiteks:
- marsiqta — surnute hingede edasiviimise rituaal;
- pühalikud meessoost preestriordained — rituaalide juhtimine ja teadmiste kandmine;
- pulma- ning perekondlikud rituaalid, mis reguleerivad abielu ja perekonnaseisu;
- igapäevased palved ja rituaalne toitlustus, sealhulgas ranged rituaalpuhtuse eeskirjad.
Mandaeismis on suur rõhk rituaalsetel reeglistel, mis puudutavad toitu, puhtust ja suhtlust surma ning surnute hinge saatmisega.
Kogukond ja sotsiaalne struktuur
Mandaealased on traditsiooniliselt jagunenud preestriteks ja laikumiks. Preestrid (eri tasemed ja nimetused) kannavad vastutust liturgia, rituaalide õppimise ja rituaalse puhtuse säilitamise eest. Kogukonnad on olnud väiksed ja tihedalt seotud perekondlike sidemetega; endogamia on olnud levinud ning liitumine väljaspoolt oli ajalooliselt piiratud.
Diaspora ja kaasaegsed väljakutsed
20. sajandil ja eriti pärast 2003. aasta sõjalisi ja poliitilisi muutusi Iraagis ning surve tõttu Iraanis on mandaidid laialdaselt emigreerunud. Paljud asusid elama Euroopas, Austraaliasse ja Põhja-Ameerikasse, kus nad on püüdnud säilitada oma keelt ja rituaale. Diaspora toob kaasa nii võimalusi (ühenduste loomine, turvalisus) kui ka riske — noorem generatsioon veidi lahjeneb kultuuriliselt, mandaici keele ja rituaalide teadmised võivad nõrgeneda ning kogukondliku sideme säilitamine muutub keerulisemaks.
Vägivald, usuline diskrimineerimine ja poliitiline ebastabiilsus on oluliselt vähendanud mandaidi elanikkonda mõnes ajaloolises keskuses, mistõttu täpsed rahvaarvud on erinevates allikates väga erinevad. Kogukondade säilitamise nimel on diaspora-organisatsioonid, teadlased ja mõned mandaeid ise teinud tööd teadmiste, käsikirjade digitaliseerimise ja haridusprogrammide loomisel.
Uuringud ja allikad
Nagu mainitud, on suur osa varasematest teavetest tulemas välisvaatlejatelt ning varastelt orientalistidelt nagu J. Heinrich Petermann, Nicholas Siouffi ja leedi Ethel Drower, kelle kirjeldused ja tõlked on olnud nii väärtuslikud kui ka osaliselt mõjutatud tollest teaduslikust kontekstist. Tänapäeval jätkavad nii idauurijad kui ka mandaei kogukonnad ise põhjalikuma ja dialoogipõhise uurimistöö arendamist, et säilitada ja paremini mõista seda unikaalset religioosset traditsiooni.
Selline ülevaade annab laiemat pilti mandaeismi usust, selle rituaalidest, ajaloolisest paiknemisest ja tänapäeva väljakutsetest. Kuna mandaeid on väike ja sageli haavatav kogukond, on nende säilitamine ning kultuuripärandi dokumenteerimine teadlaste ja kogukonna endi koostöö kaudu väga oluline.
Mandaia uskumused
Mandeism on mandaide usund. See põhineb ühisel ajalool ja pärandil. Ei ole olemas kindlaid usutunnistusi ja doktriine. Mandaistliku teoloogia põhijuhendit ei ole olemas. Mandaia kirjanduse korpus on üsna suur. See hõlmab ka selliseid teemasid nagu eshatoloogia, Jumala tundmine ja surmajärgne elu. See teeb seda ainult ebasüstemaatiliselt. Peale preestrite tunnevad seda väga vähesed inimesed.
Põhilised uskumused
E.S. Droweri sõnul iseloomustavad mandaia gnoosist üheksa tunnust, mis esinevad eri kujul ka teistes gnostilistes sektides:
- On olemas kõrgeim vormita olevus. See väljendas end, luues mitmeid vaimseid, eeterlikke ja materiaalseid maailmu ja olendeid. On olemas Looja, kes tuli sellest ja lõi kõik need maailmad ja olendid. Kosmose on loonud arhetüüpne Inimene, kes toodab seda omaenda kuju sarnaselt.
- Dualism: kosmiline Isa ja Ema, Valgus ja Pimedus, Parem ja Vasak, süzüühia kosmilises ja mikrokosmilises vormis.
- Selle dualismi tunnuseks on vastanditüübid, ideede maailm.
- Hing on kujutatud pagulasena, vangina: tema koduks ja päritoluks on kõrgeim Entiteet, kuhu ta lõpuks naaseb.
- Planeedid ja tähed mõjutavad saatust ja inimest ning on ka surmajärgsed kinnipidamiskohad.
- Päästvaim või päästvaimud, kes abistavad hinge tema teekonnal läbi elu ja pärast seda "valguse maailmadesse".
- Sümbolite ja metafooride kultuskeel. Ideed ja omadused on personifitseeritud.
- "Müsteeriumid", s.t. sakramendid, mis aitavad ja puhastavad hinge, tagavad tema taassündi vaimsesse kehasse ja tema tõusu ainemaailmast. Need on sageli olemasolevate hooajaliste ja traditsiooniliste riituste kohandused, millele on lisatud esoteeriline tõlgendus. Naṣoorlaste puhul põhineb see tõlgendus loomislool (vt 1 ja 2), eriti jumalikul inimesel, Aadamal, kui kroonitud ja võidetud kuningapreestril.
- Initsieeritutele on ette nähtud suur saladus; 1, 2 ja 8 täielik selgitamine on reserveeritud neile, keda peetakse võimeliseks gnoosi mõistmiseks ja säilitamiseks.
Mandaalid usuvad abielusse ja sigimisse ning eetilise ja moraalse eluviisi tähtsusesse selles maailmas. Nad seavad perekonnaelu esmatähtsaks. Sellest tulenevalt ei praktiseeri mandaeadlased tsölibaati ega askeesiat. Mandaidlased hoiduvad siiski kangetest jookidest ja punasest lihast. Nad ootavad tulevikku, mis on vabastatud Toora mõjust, mida nad peavad kurja päritoluga. Kuigi nad nõustuvad teiste gnostiliste sektidega, et maailm on vangla, mida valitsevad planeetide arhoonid, ei pea nad seda siiski julmaks ja ebasõbralikuks.
Mandaeuse religioossed tekstid
Mandaalidel on palju religioosseid tekste. Kõige olulisem neist on Genzā Rabbā või Ginza. Ginza on ajaloo, teoloogia ja palvete kogumik. Genzā Rabbā on jagatud kaheks osaks - Genzā Smālā ehk "vasakpoolne ginza" ja Genzā Yeminā ehk "parem ginza".
Enne trükipressi leiutamist kopeerisid inimesed tekste käsitsi. Neid inimesi, kes seda tegid, nimetati kirjatundjateks. Iga inimese käekiri on teatud mõttes eriline. Nii oli see ka kirjameeste puhul. Kirjutaja võis ühendada kaks tähte teatud viisil või teha punktid nendele tähtedele, millel need on, eriliselt. Jorunn J. Buckley uuris neid erilisi märke, mida kopeerijad jätsid vasakule ginsale. Nii suutis ta näidata, et selle teksti kopeerimine ulatub tagasi 2. sajandi lõppu või 3. sajandi algusesse pKr. Need erimärgid näitavad, et mandaid eksisteeris hiljemalt hilis-Arsakide perioodil. Seda tugevdab ka Harrān Gāwetā nimeline legend. Selle legendi kohaselt lahkusid mandaidlased Palestiinast pärast Jeruusalemma hävitamist 1. sajandil pKr ja asusid elama Arsacidide impeeriumi siseselt. Ehkki ginza arenes edasi ka Sassaniidide ja islami impeeriumide valitsemise ajal, võivad vähesed tekstilised pärimused väita nii ulatuslikku järjepidevust.
Teiste tähtsate raamatute hulka kuulub ka Qolastā, "Mandaeanide kanooniline palveraamat", mille on tõlkinud E. S. Drower. Üks tähtsamaid mandaia pühakirjade teoseid on Draša d-Iahia "Johannes Ristija raamat". See raamat on kättesaadav nii ilmikutele kui ka initsiaatoritele. On ka palju muid religioosseid tekste, näiteks rituaalkommentaarid, mida tavaliselt vaatavad ainult preesterkonna liikmed.
Keel, milles mandaia religioosne kirjandus algselt kirjutati, on tuntud kui mandaia keel, mis kuulub aramea murde perekonda. See on kirjutatud partia kantseliidi kirjaviisi kirjaviisiga. Enamik mandaia ilmikuid ei räägi seda keelt. Mõned mandaia kogukonna liikmed Iraanis ( umbes 300-500 inimest Iraani umbes 5000 mandaia kogukonnast) räägivad jätkuvalt neomandaia keelt, mis on selle keele kaasaegne versioon.
Peaprohvetid
Mandaalidel on mitu prohvetit. Iahia või Iuhana "Ristija Johannes" on eriline staatus, mis on kõrgem kui tema roll kristluses ja islamis. Mandaalid ei pea Johannest oma religiooni rajajaks. Nad kummardavad teda ainult kui üht oma suurimat õpetajat. Nad viivad oma uskumused tagasi Aadamani.
Mandajaanid väidavad, et Jeesus oli mšiha kdaba "vale messias", kes muutis Johannese poolt antud õpetusi. Mandaja sõna k(a)daba pärineb aga kahest juurtest: esimene juur, mis tähendab "valetada", on see, mida traditsiooniliselt Jeesusele omistatakse; teine juur, mis tähendab "kirjutada", võib anda teise tähenduse, milleks on "raamat". Mõned mandaidlased, keda võib-olla motiveerib oikumeeniline vaim, väidavad, et Jeesus ei olnud "valetav Messias", vaid "raamatu Messias". Kõnealune "raamat" on arvatavasti kristlikud evangeeliumid. See näib olevat rahvapärane etümoloogia, millel puudub toetus mandaia tekstides.
Samuti usuvad mandaidlased, et Aabraham, Mooses ja Muhammed olid valeprohvetid, kuid tunnustavad teisi monoteistlike traditsioonide prohvetlikke tegelasi, nagu Aadam, tema pojad Hibil (Aabel) ja Šitil (Seet) ning tema pojapoeg Anuš (Enosh), samuti Nuh (Noa), tema poeg Sam (Seem) ja tema poeg Ram (Aram). Viimaseid kolme peavad nad oma otsesteks esivanemateks.
Preestrid ja ilmikud
Mandaia ilmikute ja preestrite vahel valitseb range jaotus. E. S. Droweri sõnul (The Secret Adam, lk. ix):
[Neid, kes kogukonna seas omavad salajasi teadmisi, nimetatakse Naṣuraiaks - Naṣoreanideks (või, kui raske "ṣ" kirjutatakse "z"-ga, Nazorenideks). Samal ajal nimetatakse teadmatuid või pooleldi teadmatuid ilmikuid 'mandaelasteks', Mandaiia - 'gnostikuteks'. Kui inimene saab preestriks, lahkub ta 'mandaiast' ja astub tarmiduta, 'preesterlusesse'. Isegi siis ei ole ta veel saavutanud tõelist valgustatust, sest see, mida nimetatakse 'Naṣiruta', on reserveeritud väga vähestele. Need, kes valdavad selle saladusi, võivad end Naṣoraanideks nimetada, ja 'Naṣoraan' ei tähenda tänapäeval mitte ainult seda, kes järgib rangelt kõiki rituaalse puhtuse reegleid, vaid ka seda, kes mõistab salajast õpetust.
Mandaeismis on kolm preesterluse astet: tarmidia "jüngrid" (neomandikeelne tarmidānā), ganzibria "varahoidjad" (vanapärsia ganza-bara "id.", neomandikeelne ganzeḇrānā) ja rišamma "rahva juht". See viimane ametikoht, mandaia preesterkonna kõrgeim tase, on aastaid vakantselt täitmata. Praegu on kõrgeim amet praegu ganzeḇrā, tiitel, mis esineb esimest korda religioosses kontekstis Persepolise aramea rituaaltekstides (u. 3. saj. eKr.) ja mis võib olla seotud kamnaskires (elamiidi < qa-ap-nu-iš-ki-ra> kapnuskir "varahoidja"), Elymaise (tänapäeva Khuzestani) valitsejate tiitel hellenistlikul ajastul. Traditsiooniliselt võib iga ganzeḇrā, kes ristib seitse või enam ganzeḇrānāt, kandideerida rišamma ametikohale, kuigi mandaia kogukond ei ole veel üheskoos ühegi kandidaadi taha koondunud.
Kaasaegne preesterlus on pärit 19. sajandi esimesest poolest. Aastal 1831 laastas koolera puhang seda piirkonda ja hävitas enamiku, kui mitte kõik mandaia religioossed võimud. Kaks ellujäänud akoliitseid (šgandia), Yahia Bihram ja Ram Zihrun, asutasid preesterluse uuesti, tuginedes oma väljaõppele ja neile kättesaadavatele tekstidele.
Seotud rühmad
Ibn al-Nadimi fihristi kohaselt kasvas mani, manišeismi rajaja, üles Elkasaite (Elcesaite või Elchasaite) sektis. Elkasaiaidid olid kristlik ristimisseadus, mis võis olla seotud mandaiaididega. Selle sekti liikmed kandsid valget ja teostasid ristimisi nagu mandaealased. Nad elasid Ida-Juudas ja Põhja-Mesopotaamias. Harran Gawaitā legendi kohaselt rändasid mandaealased sealt Lõuna-Mesopotaamiasse. Hiljem lahkus Mani Elkaseiitidest, et alustada oma usku. Mandaia õpetlane Säve-Söderberg näitas, et Mani Toomase psalmid on tihedalt seotud mandaia tekstidega. See tähendaks, et Manil oli juurdepääs mandaia religioossele kirjandusele.
Muud rühmad, mida on mandaeadega samastatud, on "nasoraelased", mida kirjeldab Epiphanius, ja dosiitlased, mida mainib Theodore Bar Kōnī oma Scholionis. Ibn al-Nadim mainib ka rühma nimega Mughtasila, "eneseablustiidid", keda võib samastada ühe või teise neist rühmadest. Selle sekti liikmed kandsid sarnaselt mandaidlastele valget ja viisid läbi ristimisi.
Raske on öelda, kas sellised rühmad nagu Elkasaia, Mughtasila, Nasoraia ja Dosithea on mandaia või üksteisega seotud. Nimed räägivad, et tegemist on mitme erineva rühmaga. Suur osa nende rühmade õpetusest on salajane. Seetõttu on raske näha nende rühmade olemust või nendevahelisi suhteid.
Mandaeans today
Tagakiusamine
SaddamHusseini ajal tunnistati mandalased usuvähemuseks. Paljud neist on käsitöölised, näiteks sepad või kulla- ja hõbekaupmehed. Need inimesed kuulusid keskklassi. Pärast valitsusvahetust Iraagis on islamiäärmuslased neid ahistanud. Samuti on teateid rünnakutest naiste vastu, kes keelduvad end looristamast. Enamik Iraagi mandaididest on selle tulemusena põgenenud ja mandaidide kogukond Iraagis seisab silmitsi väljasuremisega.
Iraanis ei ole mandeanidel vägivallaga probleeme, kuid neil on Gozineshi seaduse tõttu keelatud täiel määral osaleda tsiviilelus. See seadus ja muud gozineshi sätted nõuavad religioosset sõelumist inimestelt, kes soovivad pääseda tööle, haridusse ja mitmesse muusse valdkonda. Väga oluline osa sellest sõelumismenetlusest on pühendumine islami tõekspidamistele. Neid seadusi kohaldatakse regulaarselt, et diskrimineerida ametlikult tunnustamata usu- ja etnilisi rühmi, nagu näiteks mandaid.
Paljud lahkusid Iraagi sõja tõttu
Iraagis oli 1990ndate alguses üle 60 000 mandaidi. Aastal 2007 on sinna jäänud vaid umbes 5000-7000; üle 80% Iraagi mandaeidest on põgenenud Süüriasse ja Jordaaniasse. See on Iraagi sõja tulemus. Väikesed mandaide populatsioonid on Austraalias (2006. aasta seisuga umbes 3500), Kanadas, USAs (umbes 1500), Ühendkuningriigis (umbes 1000) ja Rootsis (umbes 5000).
Mandaeanide praegune staatus on ajendanud mitmeid Ameerika intellektuaale ja kodanikuõiguste aktiviste nõudma, et nende valitsus laiendaks pagulasseisundit sellele kogukonnale. New York Times avaldas 2007. aastal arvamusavalduse, milles Swarthmore'i professor Nathaniel Deutsch kutsus Bushi administratsiooni üles võtma viivitamatult meetmeid kogukonna säilitamiseks:
Ameerika Ühendriigid ei võtnud eesmärgiks hävitada mandeanid, mis on üks vanimaid, väikseimaid ja kõige vähem mõistetavaid vähemusi Iraagis. See väljasuremine on lihtsalt üks meie Iraagi sissetungi õnnetu ja täiesti tahtmatu tagajärg - kuigi see ei lohuta mandealasi, kelle 2000-aastane kultuur on tõsises ohus kaduda maa pealt. . . . . Kui Ameerika väed 2003. aastal sissetungisid, elas Iraagis tõenäoliselt 60 000 mandealast; tänapäeval on neid jäänud vähem kui 5000. . . . Vaid 500 Iraagi põgenikust, kes lubati Ameerika Ühendriikidesse 2003. aasta aprillist kuni 2007. aasta aprillini, olid vaid vähesed mandalased. Ja hoolimata Bushi valitsuse lubadusest lubada riiki 7000 pagulast lõppenud eelarveaastal [30. septembril 2007], sisenes riiki vähem kui 2000, sealhulgas vaid kolm iraaklastest mandealaste perekonda. Kui kõigile iraagi mandealastele antakse privilegeeritud staatus ja neil lubatakse Ameerika Ühendriikidesse siseneda märkimisväärsel hulgal, võib sellest piisata, et päästa nad ja nende iidne kultuur hävingust. Kui mitte, siis pärast 2000 aastat kestnud ajalugu, tagakiusamist ja visa ellujäämist kaovad viimased gnostikud lõplikult ära, olles väljasuremise ohvrid, mille meie riigi hooletus Iraagis tahtmatult käivitas.
- Nathaniel Deutsch, religiooniprofessor, Swarthmore'i kolledž, 7. oktoober 2007
Küsimused ja vastused
K: Mis on mandaeism?
V: Mandaeism on monoteistlik religioon, millel on tugev dualistlik maailmavaade.
K: Kes on mandaeismi järgijad?
V: Mandaeismi järgijad on tuntud kui mandaelased.
K: Kus seda algselt praktiseeriti?
V: Algselt praktiseeriti mandaeismi peamiselt Eufrati ja Tigrise alamjooksu ning Shatt-al-Arabi veetee äärsetes riikides. See piirkond kuulub praegu Iraaki ja Iraani Khuzestani provintsi.
K: Kus elab tänapäeval enamik neist?
V: Enamik mandaealasi on sellest piirkonnast lahkunud ja elab nüüd välismaal, peamiselt Euroopas, Austraalias ja Põhja-Ameerikas. Arvatakse, et mandaealasi on maailmas 60 000-70 000.
K: Kuidas on 2003. aasta Iraagi sõda mõjutanud nende elanikkonda?
V: 2003. aasta Iraagi sõda vähendas Iraagi mandaide rahvaarvu 2007. aastaks umbes 5000 inimeseni. Enamik Iraagi mandaealasi põgenes Süüriasse ja Jordaaniasse islamiäärmuslaste vägivallaohu või sõjategevuse tõttu.
K: Kes on teatanud nende usundist?
V: Nende religioonist on teatatud peamiselt väljastpoolt, näiteks J. Heinrich Petermann, Nicholas Siouffi, Lady Ethel Drower (orientalistid).
K: Kas nad räägivad oma uskumustest avalikult või on nad oma uskumuste suhtes privaatsed?
V: Mandekad on jäänud oma uskumuste suhtes eraldiseisvaks ja intensiivselt privaatseks.
Otsige