Gooti arhitektuur on arhitektuur, mis on tehtud nii, et see näeks välja nagu oleks ta pärit keskajast, kuid on tegelikult palju uuem. Gooti arhitektuuristiili ehitati Euroopas umbes aastatel 1140-1550. Alates 18. sajandi lõpust, 19. sajandist ja 20. sajandi algusest Euroopas ja mujalgi oli moes ehitada gooti stiilis. Sel perioodil oli arhitektidel ja nende patroonidel valida erinevate stiilide vahel; samuti taaselustati klassikalist ja renessansiaegset stiili. Kuna keskaegsed gooti ehitised erinevad nii palju, kopeerisid mõned arhitektid sageli valikuliselt keskaegseid ehitisi ja mõned kohandasid stiili oma ajastu vajadustele. Gootika taaselustamise stiili kasutati kõige sagedamini kirikute, katedraalide, ülikoolide, raekodade ja mõnikord ka elamute puhul.

Uusgootika hoonetel on tunnused, mis sarnanevad tõeliste gooti hoonete omadega. Neil on sageli:

  • Teravad ehk ogapalgelised kaared (pointed arches), mis annavad hoonele vertikaalse joone ja näivad tõstvat silma ülespoole.
  • Rib-võlvid (ribbed vaults) ja võlvide dekoratiivsed võõrääred, mis meenutavad keskaegset konstruktsiooniilmet.
  • Tugevdavad tugisambad ja lendvad tugiseinad (buttresses, flying buttresses) eriti suuremate hoonete fassaadidel.
  • Traatsitatud aknad ja roosiaknad (tracery, rose windows) koos värvitud ja pildilise klaasiga.
  • Tornid, viltused ja püünised ehk pinnakillud (spires ja pinnacles), mis rõhutavad lagi ja siluetti.
  • Kiviskulptuurid ja ornamentika, sealhulgas gargoilid ja figuurornamendid.
  • Vertikaalne rõhk – aknad ja fassaadiosad on piklikud, siluett terav.
  • Materjali- ja stiilivariatsioonid – Põhja-Euroopas levinud telliskivist gootika (Brick Gothic) avaldus ka uusgootikas.

Ajalooline taust ja areng

Uusgootika tekkis 18. sajandi keskpaigas osaliselt romantismi ja keskaja idealiseerimise tõttu. Esimesed näited on tihti kaunistuslikud või maamaja stiilis (nt Horace Walpole’i Strawberry Hill), kuid 19. sajandil kujunes see koguhoonelise suuna ja teoreetiliste arutelude teemaks. Inglismaal olid liikumise juhtfiguurideks Augustus Pugin ja mõnevõrra hiljem John Ruskin, kes mõlemad sidusid gooti arhitektuuri moraalsete ja esteetiliste väärtustega. Prantsusmaal ja Hispaanias osutus oluline ka restaureerimise laine (nt Eugène Viollet-le-Duc), mis püüdis taastada või "täiustada" keskaegseid ehitisi.

Tuntud arhitektid ja märgilised ehitised

  • Palace of Westminster (London) – Charles Barry ja A. W. N. Pugin; üks kuulsamaid uusgooti avalikke hooneid.
  • Strawberry Hill (Horace Walpole) – varane ja mõjukas näide 18. sajandi uusgootika romantilisest kujust.
  • Kölni katedraal – 19. sajandi alguses jätketööde kaudu valmis saanud gooti taastamine ning rahvuslik sümbol Saksamaal.
  • Notre-Dame ja Viollet-le-Duc’i restaureerimistööd – illustreerivad restaureerimise ja rekonstruktsiooni vahelisi arutelusid.
  • Ameerikas – James Renwick Jr. (St. Patrick’s Cathedral, New York) ja Richard Upjohn (kõrgemale kiriku- ja parokiastiilile mõeldud projektid).
  • Ülikoolide uusgootiline stiil (Collegiate Gothic) – USA ülikoolikeskkondade kujud nagu Yale, Princeton, University of Chicago.

Stiili tähendus ja ideoloogia

Uusgootika ei olnud ainult esteetiline valik: sageli väljendas see religioosseid, moraalseid või rahvuslikke väärtusi. Inglise Pugin pidas gooti ehtsaks kristlikuks arhitektuuriks ja kritiseeris klassitsismi kui ebamoraalset. Ruskin rõhutas ausust materjalide ja käsitöö osas ning polükroomiat kui esteetilist väärtust. Prantsuse restaureerijad nägid oma töös rahvuslikku identiteeti ja ajaloolist järjepidevust. Samas kasutasid valitsejad ja linnavõimud uut gootikat ka uhkete avalike hoonete – raekodade, parlamendimajade – ülesehitamiseks, et rõhutada autoriteeti ja ajaloolist sidet.

Regionaalsed ja tehnoloogilised eripärad

Uusgootika kohanes eri piirkondades kohalike ehitusmaterjalide ja tehnoloogiatega. Põhja-Euroopas ning Baltikumis rõhutas telliskiviehitus traditsioonilist Brick Gothic’i vormi. 19. sajandil tekkisid ka modernsed lahendused: raua- ja hiljem terasstruktuurid lubasid suuremaid aknaavade ja raudteejaamade tüüpilisi ruume, kus gooti ornamentika kombineeriti kaasaegsete tehnoloogiatega.

Uusgootika Eestis

Eestis leidub 19. sajandi uusgooti elemente paljudes kirikutes, mõisahoonetes ja mõnes avalikus hoones. Kohalikus kontekstis kasutati uusgootikat sageli koos romantilise ajaloo- ja mõisakompleksi taastamisega ning see sobitus hästi ka telliskiviehituse traditsiooniga. Uusgootika mõjutas nii kirikuehitusest lähtuvat liturgilist ruumikujundust kui ka eraelamu- ja mõisaarhitektuuri dekoratiivsust.

Pärand ja tänapäev

Kuigi 20. sajandi modernism kõrvaldas tihti ajaloolise eklektilisuse, on uusgootikal säilinud tugev pärand — nii arhitektuurilises kujunduses kui ka restaureerimise ja ajaloo tundmise valdkonnas. Paljud uusgootilised hooned on tänapäeval kultuurimälestised ning nende säilitamine ja kohandus kaasaegseks kasutuseks on aktuaalne teema. Restaureerimisel tõusevad esile küsimused autentsusest, taastamisest ja ajaloolisest tõlgendamisest – samad teemad, mis 19. sajandil erutasid Viollet-le-Duc’i ja Ruskin’i vaidlusi.

Lühike abijuhend uuegooti tuvastamiseks: kui hoonel on teravad kaared, traatsited aknad, pinnakillud või spiraalsed tornikesed, rohke kiviskulptuur ja üldine vertikaalne rõhk, on tõenäoline, et tegemist on gooti stiili taastuse ehk uusgootika objektiga.