Versailles'i Peeglisaal: ajalugu, arhitektuur ja poliitiline tähtsus

Prantsusmaal Versailles' lossi peeglisaal (prantsuse keeles Grande Galerie või Galerie des Glaces) on üks Euroopa tuntumaid barokseid saale, ehitatud algselt terrassile, mille kavandas Le Vau. Saali lõpliku kuju ja dekori töötasid välja Jules Hardouin-Mansart ning Charles Le Brun ning ehitus ja sisustus valmisid peamiselt aastatel 1678–1684. Peeglisaal on tuntud oma liigendatud peeglite ridade, kuldse ornamentika ja maalitud lae poolest ning asub otse akendega Versailles’ aiavaatele.

Ajalugu

Peeglisaal valmis Louis XIV suurettevõtete ajal, kui Versailles muutus Prantsuse kuninga elukohaks ja õukonna keskuseks. Saali funktsioon oli nii praktiline kui sümboolne: see oli läbikäik kuninga erakorterist kabelisse ning samas avalik ruum õukonna silmapaistvate ürituste ja rituaalide läbiviimiseks. 17. sajandil kogunesid õukondlased sageli saali, et näha kuninga möödumist ja osaleda pidustustel.

Arhitektuur ja sisekujundus

Peeglisaal on arhitektuuriliselt kujundatud nii, et akende ja peeglite mäng loob ruumis valgust ja sügavust: akende poolne külg avab vaate Versailles’ aiale, vastaspoolel peeglite read peegeldavad seda vaadet. Saali mõõtmed on muljetavaldavad (ligikaudu ~73 m pikk, ~10 m lai ja ~12 m kõrge), mis annab ruumile piduliku ja majesteetliku karakteri.

Seinad ja karniisid on kaunistatud marmoriliste lahenduste ja rikkaliku ornamentikaga. Seinakaunistustes ja trofeedes on kasutatud kullatud pronksi — originaalid või neist inspireeritud dekoratiivesemed töötasid mitmed tuntud skulptorid, sealhulgas Coysevox, Tubi, Le Gros, Clérion ja Flamen. Nikerdustes ja dekoratsioonides on viiteid antiiksele kunstile ning alegoorilistele figuuridele nagu Bacchus, Urania, Modesty ja Venus. Mitmed skulptuurid, vaasid ja büstid pärinevad kuninglikest kogudest või üksikutest aristokraatlikest kollektsioonidest: näiteks kaks neljast alabastrilauast on pärit duc d'Antini kollektsioonist.

Laemaalid, mille autoriks peamiselt on Charles Le Brun, kujutavad Louis XIV valitsemise väänmõtteid ja suuri sündmusi: laed sisaldavad stseene sõjast Hollandiga (Franco-Hollandi sõjad 1672–1678) ning medaljonid ja trompe-l'œil-tehnikas maalingud viitavad Devolutsioonisõjale (1667–1668) ja valitsemise varasemate aastate administratiivsetele reformidele. Maalid järgivad kuningliku propaganda esteeikat, mis rõhutab kuninga voorusi, võitu ja jumalikku õigust valitseda.

Kroonitud elemendid ja varustus

Saalis on mitu kuulsat elementi, millel on nii kunstiline kui ajalooline väärtus: järjekorrad lühtritest ja dekoratiivsetest kinnitusdetailidest. 1770. aasta lühtrid ning muud valgustuslahendused on hiljem rekonstrueeritud; 1980. aastal restaureeriti osa lühtritest vastavalt ajaloolistele dokumentidele ja originaalide näidetele. Kogu komplekti koguti ja hooldati läbi sajandite, et säilitada selle autentsust ja sära.

Poliitiline ja sümboolne tähtsus

Peeglisaal ei ole oluline vaid kunstiliselt, vaid ka poliitiliselt. 18. sajandil toimusid saalis suurpidustused ja maskeraadid; näiteks 1745. aastal peetud "Pajuõie ball", mille käigus kohtusid Louis XV ja Madame de Pompadour, on näide saali rollist õukondliku elu keskusena.

Peeglisaal sai ka rahvusvaheliselt tähendusrikkaks lavaks. 18. jaanuaril 1871 kuulutasid siin Bismarcki ja Saksa liitlaste juhtide juuresolekul Preisimaa kuningas Wilhelm I Saksa keisriks — sündmus, mis sümboliseeris Prantsuse alandamist pärast Saksamaa ühinemist ja mille mõju Prantsuse poliitikale oli sügav. Sajand hiljem valiti sama saal rahvusvaheliselt sümboolsel eesmärgil: 28. juunil 1919 allkirjastas prantsuse peaminister Clemenceau Versailles' lepingu, millega lõppes ametlikult I maailmasõda. Lepingu allkirjastamine just peeglisaalis oli teadlik valik — ruumi rikast kunstiline ja poliitiline sümboolika tugevdasid sündmuse tähtsust.

Säilitamine, restaureerimine ja tänapäevane kasutus

Peeglisaal on läbinud mitmeid restaureerimisperioode 19., 20. ja 21. sajandil. Eesmärk on säilitada nii maalide, peeglite kui ka metallornamentide algupärast välimust, kasutades arhiivimaterjale ja ajaloolisi dokumente. Restaureerimistööd jätkuvad regulaarselt, sest saalile omane peeglite ja kuldse dekoratsiooni kombinatsioon nõuab pidevat hooldust.

Tänapäeval on peeglisaal osa Versailles’ palee külastuskavast ning seda kasutatakse jätkuvalt ametlikeks vastuvõttudeks ja riiklikeks tseremooniateks — näiteks vastuvõttudeks külalistele ja riigipeadele. Lisaks on saal turistide hulgas üks populaarsemaid vaatamisväärsusi ning UNESCO maailmapärandi osana hästi kaitstud kultuurimälu objekt.

Külastajale

• Peeglisaal asub Versailles’ palee peastruktuuris ning on avatud koos paleega vastavalt külastusreþiimile — soovitatav on eelbroneerida pilet või valida vähem rahvarohke aeg.
• Külastades tasub pöörata tähelepanu laemaalingutele, peeglite paigutusele, kuldsetele pronksdetailidele ja akendest avanevale aiavaatele — need elemendid moodustavad terviku, mis kandis barokse võimu ja kuningliku au teateid.
• Fotografeerimine on tavaliselt lubatud ilma välguta; erireeglid võivad sõltuda näitusest või ametlikust sündmusest.

Peeglisaal on seega kunstiline meistriteos, mis koondab arhitektuuri, maalikunsti, skulptuuri ja poliitilist ajalugu ühte muljetavaldavasse ruumi — tema tähendus ulatub kaugelt üle Versailles’ seinte ning peegeldab Euroopa ajaloos mitmeid pöördepunkte.

Küsimused ja vastused

K: Mis on peeglisaal?

K: Millist tüüpi kaunistused on saalis?

K: Kuidas on saali ajaloo jooksul kasutatud?

K: Kes kujundas saali?

K: Milliseid üritusi peeti saalis või selle lähedal?

K: Milliseid esemeid võib selle sees või selle ümbruses leida?

Otsing