Saalikirik — arhitektuuriline kirikutüüp ja kuulsad näited

Saalikirik — arhitektuuriline kirikutüüp: avatud laev, võrdsed laeva ja vahekäigud, ilma üleakendeta. Tutvu ajaloo ja kuulsate näidetega: Milano, Viin, Bristol.

Autor: Leandro Alegsa

Saalikirik on kirikuhoone tüüp, mida iseloomustab laeva ja külgvahekäikude (vahel ka mitme laeva) suhteliselt võrdne kõrgus ja sellega seotud ruumiline ühtsus. Mõiste on seotud hoone arhitektuuriga ning seda kasutatakse eelkõige kirikuehituse kirjeldamisel. Paljud suuremad kirikud ja katedraalid koosnevad pikast keskosast ehk laevast (nave), mille külgedel asuvad madalamad vahekäigud (aisles). Traditsionaalses basiilikalahenduses on kesklaev palju kõrgem ning selle kohal on aknarida (clerestory), mis valgustab keskosa. Saalikirikus aga on laev ja vahekäigud enamasti umbes sama kõrged ning tavaliselt puudub eraldi aknarida sammaste kohal — see tekitab avarama, ühtse ruumi ja teistsuguse valgustuse kui basiilika.

Määratlus ja peamised tunnused

  • Laeva ning külgvahekäikude kõrgused on suhteliselt võrdsed või mittejärsult eristatavad.
  • Ruum mõjub laiemalt ja homogeensemalt: valgus langeb enamasti külgakendest, mitte kõrgest ridaaknast üle laeva.
  • Laeva ja vahekäikude vahel on ridade kaupa sambaid või tugipilasid, mis kannavad katuse- või võlvikonstruktsiooni.
  • Sisepaigutus on sageli funktsionaalselt paindlik ja sobib nii liturgiliseks kasutuseks kui ka rahvakogunemisteks.

Ajalooline taust ja levik

Saalikiriku vorm sai laiemalt tuntuks keskaegses Euroopas, eriti hilis­gooti ja hilis­keskaegse arhitektuuri kontekstis Kesk-Euroopas (eriti Saksamaal ja Tšehhis). Terminit kasutas esmakordselt 19. sajandi keskel saksa kunstiajaloolane Wilhelm Lübke, kellele allutatud terminoloogia on sellest ajast levinud kunstiajaloolises kirjanduses.

Erinevus basiilikatüübist

Põhiline erinevus saalikiriku ja basiilika vahel on ruumiline hierarhia: basiilikal on selgelt kõrgem kesklaev ja sellest tulenev kõrge aknarida, mille kaudu langeb valgus laeva keskossa. Saalikirikus see hierarhia puudub või on palju vähem väljendunud — kogu laevakorpus moodustab ühe horisontaalse, sageli saltsuulise ruumi. See mõjutab nii valgustust, proportsioone kui ka ehitusmeetodeid.

Ehitus- ja ruumilahendus

Saalikirikute kattemehhanismid võivad olla laia valiku vahel: lihtsast puitkatustest kuni keerukate õlavõlvide ja ristvõlvideni. Tugistruktuuridena kasutatakse sambasid või pilastreid, vahel ka massiivsemaid tugipunkte. Kuna laeva ja vahekäikude kõrgused on sarnased, on vahel vajalik tugevamat kambreeritud katte- või võlvilahendust, et jagada koormust.

Levinud piirkonnad ja näited

Saalikirikuid leidub peamiselt Kesk- ja Põhja-Euroopas, eriti Saksamaa keele- ja kultuuriruumis. Rahvuslikud variandid ning kohalikud tehnilised lahendused tekitasid hulga eriilmelisi saalikiriku näiteid.

Kuulsad katedraalid ja suuremad kirikud, mida mõnikord kirjeldatakse saalikirikutena või mis omavad saalikiriku tunnuseid, on näiteks Milano katedraal Itaalias, Püha Stefani katedraal Viinis ja Bristoli katedraal Inglismaal. Klassifikatsioon võib kirikute puhul erineda sõltuvalt allikast ja arhitektuurilise analüüsi täpsusest.

·        

Veel üks vaade Viini Püha Stefani katedraali siseküljele.

Piirkondlikult esineb saalikirikute tüüpi palju Saksamaa linnades: seal on säilinud nii lihtsamaid kui ka väga monumentaalseid näiteid, kus kogu kirikuruum mõjub ühe suurena saalina. Samuti leidub saalikiriku variante Austrias ja Tšehhis ning mõningaid saalilaadseid lahendusi Skandinaavias ja Inglismaal.

·        

Püha Thomase kirik (Strasbourg) on ainus saalikirik Elsassi piirkonnas. Tänapäeval on see protestantlik kirik.

·        

Tullni peakirik Austrias.

Tähendus ja kaasaegne kasutus

Saalikiriku vorm on väärtuslik nii arhitektuuriajalooliselt kui ka praktiliselt. Ühtne, avar siseala sobib hästi nii liturgiaks kui ka kultuuri- ja ühiskondlikeks sündmusteks. Kaasaegsed arhitektid on mõnikord ammutanud inspiratsiooni saalikiriku ruumilisest sidususest, kombineerides traditsioonilisi elemente kaasaegsete konstruktsioonide ja materiaalidega.

Kokkuvõte

Saalikirik on kirikuhoone tüüp, kus laeva ja külgvahekäikude kõrgused on enam-vähem võrdsed, luues ühtse ja laia siseala. Vorm on levinud eelkõige Kesk-Euroopas ning sellel on oma selged erinevused traditsioonilise basiilika lahendusega. Termin sai laiemalt kasutusele 19. sajandi keskel ning tänapäeval kasutatakse seda nii ajaloolise kirjeldusena kui ka arhitektuurilise tüpoloogia määratlemiseks.

Püha Stefani katedraal Viinis on saalikirik.Zoom
Püha Stefani katedraal Viinis on saalikirik.

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on saalikirik?


V: Saalikirik on kirikuhoone tüüp, mida iseloomustab arhitektuur, mille puhul puuduvad aknad sammaste kohal ning mille pikihoone ja vahekäigud on umbes samal kõrgusel.

K: Kes kasutas esimesena mõistet "saalikirik"?


V: Esimest korda kasutas seda mõistet 19. sajandi keskel saksa kunstiajaloolane Wilhelm Lübke.

K: Millised on mõned kuulsad näited saalikirikutest?


V: Mõned kuulsad näited saalikirikute kohta on Milano katedraal Itaalias, Püha Stefani katedraal Viinis ja Bristoli katedraal Inglismaal.

K: Kas on olemas näide saalikiriku kohta, mis on protestantlik?


V: Jah, Saint Thomase kirik Strasbourgis Prantsusmaal on ainus saalikirik Elsassis, mis on protestantlik.

K: Kust tuleb valgus saalikiriku seest?


V: Valgus tuleb akendest, mis asuvad pikihoone ja vahekäigu sammaste vahel.

K: Kas kõiki katedraale peetakse ka saalikirikuteks?



V: Ei, kõiki katedraale ei peeta saalikirikuteks; mõnes neist võivad olla aknad samba kohal või on kirikulaeva ja vahekäigu kõrgused erinevad.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3