Iglu (või iglu) on üksteise peale asetatud lumeplokkidest valmistatud varjualune, mis on sageli kupplikujuline (nagu pool õõnsast pallist). Neid kasutasid jahimehed talvel ajutiste varjualustena, kui nad olid oma tavalisest kodust eemal. Kõige sagedamini ehitati neid kohtades, kus maa on nädalaid või kuid järjest kaetud rohke lumega, näiteks Kanada kauges põhjas ja Gröönimaal. Enamik igluosid on ehitatud inuittide (mõnikord ka eskimode) poolt. Kuna nad õppisid neid paremini ehitama, ehitasid inimesed mõnikord suuremaid iglu, mis kestsid kauem ja mahutasid rohkem inimesi, isegi tantsimiseks.

Ehitus ja materjalid

Iglu ehitatakse tavaliselt tihkest, tuule poolt tihedaks tampitud lumest lõigatud plokkidest. Õige tüüp lund peab olema üsna kõva ja tihe, et plokid püsiksid ning võimaldaksid korbelemisviisil (astmeliselt sissepoole kaldudes) kupoli ehitamist. Traditsioonilised tööriistad on lume-nuga ( või ulu tüüpi nuga), saag ja labidas; tänapäeval kasutatakse ka kettsae-sarnaseid tööriistu.

Ehitusprotsess (lühidalt)

  • Valitakse sobiv koht ja kontrollitakse lumekihti.
  • Lõigatakse plokid ühesuurusteks ja asetatakse ringina põrandale.
  • Plokke asetatakse spiraalselt ülespoole, iga uus rida kaldub veidi sissepoole (corbelling), kuni moodustub kupol.
  • Viimase ploki (mürsukivi/keystone) paigaldamisel tihendatakse praod ja iglu sees lõigatakse ukseava ning tekitatakse ventilatsiooniava.
  • Sisepind siledaks lihvitud ja vajadusel vooderdatud nahkade või tekiga.

Termilised omadused

Kuigi iglu on ehitatud lumest, toimib lumi heaks soojustusmaterjaliks, sest see sisaldab palju õhku. See hoiab keha soojuse sees ja välise külma väljas — sees võib temperatuur sõltuvalt inimeste arvust ja soojusallikast tõusta hoopis +0...+16 °C, isegi kui väljas on -30…-40 °C. Traditsiooniliselt kasutati väikest õlilampi või keedukomplektil põhinevat soojust, alati arvestades ventilatsiooni, et vältida vingugaasi tekkimist.

Suurused ja tüübid

Iglud võivad olla väga väikestest üheinimesevarjualustest kuni suuremate kuni mitmekümne inimese üritustehooneteni. Erinevaid tüüpe on näiteks:

  • Kiire ööbimis- või hädaabivari — väike ja lihtne.
  • Elamussuurusega iglu — püsivam, rohkem ruumi ja kõrgem katus.
  • Quinzhee (sarnane, kuid eri tehnika) — kuhjutud lumemägi, millest sees tühjaks lükatakse; ei kasuta plokke.

Ajalugu ja kultuuriline tähendus

Iglu kuulub sügavalt inuittide ja teiste Arktika rahvaste ellu. Sõna „iglu” pärineb inuittide keeltest ja tähendab algselt lihtsalt „maja” või „koda” — seega ei tähista see alati ainult kupplikujulist lumemaja. Eurooplaste seas on levinud vorm „igloo”, kuid mõistele ja ehitustavale on lisandunud palju kirjeldusi ja stereotüüpe. Iglud on olnud oluline osa muinasjutulistest ja praktilistest lugudest, tavadest ja eluviisist Põhja-rahvaste seas.

Ohutus ja hooldus

  • Ventilatsioon on eluliselt tähtis — ühte õhukanalisse ei tohi täielikult sulgeda.
  • Kui sees kasutatakse tuleallikaid (lamp, gaasipõleti), tuleb jälgida, et oleks piisav õhuvahetus, et vältida süsinikmonooksiidi (CO) kogunemist.
  • Sulamine ja jäätumine võivad ehitist nõrgestada — kui ilm soojeneb, tuleb hoone maha võtta või uueks aastaks ümber ehitada.
  • Pidev hooldus (praod, võimalikud jääsulud) pikendab kasutusaega.

Tänapäevane kasutus ja pärand

Tänapäeval on iglu nii praktiline ellujäämisvahend kui ka kultuuriline sümbol. Neid ehitatakse õppe- ja matkamiseesmärgiks, turismiks ja arhitektuuriliste inspiratsioonide saamiseks. Mitmed muuseumid ja kultuuriüritused demonstreerivad iglu ehitust, et hoida elus teadmisi, mis on põlvkondade jooksul kujunend.

Kokkuvõte: Iglu on nutikas, kohalikul teadmisel põhinev varjualune, mis kasutab lume isolatsiooniomadusi. Õige ehituse ja hoolduse puhul võib see pakkuda usaldusväärset kaitset äärmuslikes talvetingimustes ning omab suurt kultuurilist ja ajaloolist väärtust.