Charles-Edouard Jeanneret-Gris (sünninimi) (6. oktoober 1887 – 27. august 1965), rahvapäraselt tuntud nime Le Corbusier all, oli Šveitsis sündinud arhitekt ja kirjanik. 1930. aastatel sai ta Prantsuse kodanikuks. Ta on kuulus oma teooriate ja praktikate poolest modernismi vallas arhitektuuris. Le Corbusier pühendus eriti suurlinnade elamistingimuste parandamisele, kuna 20. sajandi alguses elas suur osa linnainimestest vaesuses. Tema ideed ja projekte on rakendatud ja ehitatud paljudes riikides üle maailma.
Talle meeldis ka maalida ning ta oli osav mööblidisainer; tema loomingus on kombineeritud kunst, arhitektuur ja ruumiline mõtlemine.
Elukäik ja töö käik
Le Corbusier sündis La Chaux-de-Fonds'is Šveitsis ja õppis noore mehena kohaliku kunstikooli juures, tööle asudes arhitektuuri- ja kunstitöökojades. Ta töötas ja reisis palju Euroopas, mis mõjutas tema arusaama arhitektuurist ja antiik- ning kaasaegsete allikate ristumispunktidest. 1920. aastatel asus ta Pariisi ning hakkas avaldama ja kujundama oma ideid ajakirjade ja raamatute kaudu. 1923. aastal ilmus tema mõjuvõimas esseekogumik "Vers une architecture" (Vers une Architecture), mis populariseeris tema ideid lihtsuse, funktsiooni ja tööstusliku tootmise kohta.
Arhitektuursed põhimõtted ja olulisemad ideed
Le Corbusier sõnastas mitmeid põhimõtteid, mis mõjutasid modernistlikku arhitektuuri:
- Pilotiid (pilotis) — hoone kandekonstruktsioonid vabastavad maapinna ja võimaldavad avatud platsi all;
- Vabaplaan — siseruumide vaba paigutus tänu kandvate seinte asendamisele postide/kolonnidega;
- Vabafassaad — fassaad ei kandu hoone struktuuri, võimaldades suuremat kujundusvabadust;
- Ribaaknad — laiad, horisontaalsed aknad valgustuse ja vaate parandamiseks;
- Katuseaed — katusekasutuse nägemus kui vaba ruumi elamiseks ja aianduseks.
Lisaks töötas ta välja proportsioonisüsteemi nimega Modulor, mille eesmärk oli ühendada inimkeha mõõtmed, harmoonia ja arhitektuuriline mõõtkava standardiseeritud lahenduste loomiseks.
Tuntud tööd ja projektid
Le Corbusier'i looming hõlmab nii üksikuid elumaju kui ka suuri ühiskondlikke projekte. Kõige tuntumad näited on:
- Villa Savoye (Poissy, Prantsusmaa) — 1928–1931, näide Five Points'i rakendamisest;
- Unité d'Habitation (Marseille) — 1947–1952, eksperimentaalne moodul- ja korter-elamu, mis mõjutas hilisemat ühistulist elamuehitust;
- Notre-Dame du Haut (Ronchamp) — 1950ndad, kuju- ja materjalikasutuse poolest eristuv sakraalhoone, mis näitab tema hilisemat, vähem range modernismi.
Linnaplaneerimine ja ideed suurlinnale
Le Corbusier töötas välja suurlinnade reformi suurejoonelised plaanid, tuntum neist on Ville Radieuse ehk "Kiirgav linn" — hoogselt korrastatud, funktsionaalselt jaotatud linn, kus kõrghooned paiknevad rohelisel alal ja liiklus on eraldatud jalakäijatest. Tema modernistlikud planeerimisideed mõjutasid 20. sajandi keskpaiga asumiarendusi üle maailma, kuid neid on ka kritiseeritud kui liiga autoritaarselt standardiseeritud ja sotsiaalselt ligipääsmatuid.
Chandigarh ja rahvusvaheline mõju
Pärast India iseseisvumist kutsuti Le Corbusier juhtima Chandigarh'i uue pealinna üldplaneeringut ja kavandama mitmeid administratiivhooneid. Sealne töö koos tema meeskonna, sealhulgas sugulase Pierre Jeanneret' ja teiste arhitektidega, on üks tähelepanuväärsemaid näiteid tema linnaplaneerimisest ja modernistlikust avalikust arhitektuurist.
Kirjandus, mööblidisain ja kunst
Lisaks arhitektuurile oli Le Corbusier aktiivne kirjanduses ja kunstis. Tema raamatud ja esseed — eelkõige "Vers une Architecture" — levitasid modernistlikku mõtlemist laiemalt. Ta disainis ka mööbliesemeid (nt LC-seeria tugitoolid ja chaise longue), mis rõhutasid tööstuslikku tootmist ja funktsionaalsust.
Vaidlused ja pärand
Le Corbusier on olnud mõjukas ja vastuoluline. Tema ranged ja mõnikord utoopilised planeerimisvisioonid, samuti mõned tema poliitilised kontaktid ja otsused on saanud kriitikat. Samas on tema töö suur mõju arhitektuurile ja linnaplaneerimisele rahvusvaheliselt ilmselge. 2016. aastal tunnustati mitmeid tema tööde komplekte UNESCO maailmapärandina, tõendades tema tähtsust 20. sajandi arhitektuuriajaloos.
Surm
Le Corbusier suri 27. augustil 1965, kui ta uppus ujumisel Cap-Martin'i rannikul Lõuna-Prantsusmaal. Tema pärand elab edasi nii hoonetes, kirjutistes kui ka ideedes, mis on mõjutanud sajandivahetuse arhitektuuri ja linnaplaneerimist.
