Klooster: tähendus, eluviis, ajalugu ja roll kogukonnas
Klooster: tähendus, eluviis, ajalugu ja roll kogukonnas — avasta mungakloostrite vaimsus, igapäevaelu, ajalooline tähtsus ning panus kogukonna haridusse ja hooldusse.
Kloostrid on paigad, kus elavad mungad või nunnad. Kuigi tavakeeles võib sõna "klooster" kasutada mõlema sugupoole elukohale, kutsutakse nunnade elupaika mõnikord ka nunnakloostriks. Kristliku kloostri juhtkonda või sellise kogukonna vaimuliku isa kohta kasutatakse tihti sõna abba (süüria keelest abba, ehk "isa"). Kloostri meestest juht on abt ehk abbot, naistest juht on abtiss.
Mis on kloostri eluviis?
Kloostris järgivad elanikud kindlaid reegleid ja lubadusi. Tavaliselt kuuluvad sellesse palve, töö ja vaikuse perioodid. Paljud kristlikud mungakogukonnad järgivad kolme peamist lunastuse lubadust: vaesus (isikliku omandi loobumine), tsölibaat ehk abielu- ja suguelu vältimine ning kuulekus kogukonna reeglitele ja juhile. Mõnedes traditsioonides on lisaks lubadus püsida kindlas kloostris (stabiilsus).
Kloostril on sageli oma kabel või kirik, kus toimuvad ühised palvused ja jumalateenistused. Mungad ja nunnad veedavad suurt osa päevast ühispalvetes, vaikses meditatsioonis või piibli- ja muudes pühakirjades süvenemises. Samas on palju praktikalisi ülesandeid: köök, aiandus, raamatupidamine ja hoonete hooldus kuuluvad igaühe kohustuste hulka.
Ajalooline tähtsus
Kloostrid on olnud olulised kultuuri- ja teadmuskandjad. Kristluses algasid organiseeritud askeetlikud kogukonnad Põhja-Aafrika ja Pähkli (desert) laskuvate isenditena, kuid suurema rolli tõi endaga kaasa Sankt Benedictuse reegli levik lääne kristluses. Keskajal toimisid kloostrid sageli kirjaoskuse, käsikirjade kopeerimise ja teaduse säilitamise keskustena. Pärast Rooma impeeriumi lüüasaamist olid kloostrid paljudes piirkondades üks väheseid paiku, kus ladina- ja kreeka keelne kirjandus ning õpitust teadmised säilisid.
Kloostrid ehitati nii väga isoleeritud paikadesse kui ka linnadesse. Mõned asutused kasvasid suuremateks abiraamatukogude, koolide või haiglate keskmeks. Kloostrite käsikirjakopistid ja skriptoriumid tegid hindamatut tööd käsikirjade paljundamisel, säilitamisel ja ilmestamisel.
Klooster ja kogukond
Mõned kloostrid on teadlikult kaugel tavainimeste elukohast, et võimaldada vaikset ja keskendunud elu. Sellistes asutustes kasvatatakse sageli suurem osa toidust ise ja elatakse suhteliselt iseseisvalt. Teised kloostrid asuvad linnades või nende läheduses ning on aktiivsed osalised laiemas ühiskonnas.
Mungad ja nunnad võivad kogukonnas täita mitmeid ülesandeid: õpetavad või juhtivad koolitusi, osutavad arstiabi või tervishoiuteenuseid, tegutsevad vaimulike nõustajatena või jagavad inimesi puudutavaid vaimulikke seisukohti ja teadmisi, sh räägivad inimestele Jumalast. Kloostrid on sageli pakkunud varju, abi ja haridust rasketel aegadel.
Kloostri hooned ja ruumid
Tüüpiline klooster sisaldab mitut eri funktsiooniga ruumi: kabel/kirik, kloostri sisehoov ehk klaustrum, refektoorium (söömisruum), raamatukogu, skriptorium (käsikirjade kirjutamise koht), töökodad ja üksikelamud ehk "kirstikud" või toad. Arhitektuur on tihti lihtne ja funktsionaalne, kuid suured kloostrid võivad olla ka kunstiliselt rikastatud vitraažide ja nikerdustega.
Monastism teistes religioonides
Kloostri-laadsed eluviisid ei ole ainuisikuliselt kristlusele omased. Näiteks budismis on mongid ja nunnad oma kloostrites (vahendid nagu vihara või gompa), kus keskendutakse meditatsioonile, õpetamisele ja rituaalidele. Samuti on monastilisi traditsioone hinduismis, jainismis ja mõnes teises usulises voolus. Erinevates traditsioonides on kombed ja reeglid erinevad, kuid ühine joon on pühendumine vaimsele praktikale ja kogukondlik elu.
Tänapäeva kloostrid ja nende roll
Tänapäeval on kloostrid mitmekesised: mõned on jätkuvalt keskendunud traditsioonilisele vaimsele elule ja vaikusele, teised tegutsevad aktiivselt sotsiaalvaldkonnas, pakuvad vaimseid laagreid, pensioniteenuseid, haridusprogramme või ökoloogilist põllumajandust. Paljud külalislahked kloostrid võtavad vastu külalisi, kes tulevad vaikusele, palvusele või kultuuriväärtuste tutvumiseks. Kloostrid on ka olulised kultuuripärandi objektid ning paljud neist on avatud külastajatele ja turistidele.
Kuigi varasematel sajanditel oli palju kogukondi väga isoleeritud, on tänapäeval vähesed mungad ja nunnad täielikult isoleeritud — enamik on seotud laiemate sotsiaalsete ja majanduslike võrgustikega, ent püüavad samas hoida oma traditsioonilist eluviisi ja vaimset keskendumist.
Monte Cassino klooster, kuulus klooster ja Püha Benedictuse ordu emakoda.
Süüria õigeusu klooster Mor Gabriel, asutatud 397. aastal.
Küsimused ja vastused
K: Mis vahe on kloostri ja kloostri vahel?
V: Klooster on koht, kus elavad mungad, samas kui klooster või nunnaklooster on tavaliselt koht, kus elavad nunnad.
K: Mis on abt?
V: Abt on kloostri eest vastutav munk.
K: Mis on abtiss?
V: Abtiss on kloostri eest vastutav nunna.
K: Kas munkadel on lubatud abielluda?
V: Ei, mungad ei tohi abielluda ja peavad harrastama tsölibaati.
K: Kas munkadel on lubatud midagi omada?
V: Ei, munkadel ei ole lubatud midagi omada; kogu nende vara kuulub kloostrile.
K: Kuidas aitasid kloostrid keskajal teadmisi säilitada?
V: Keskajal, pärast Rooma impeeriumi lüüasaamist, olid kloostrid ühed vähesed kohad, kus teadmised veel eksisteerisid. Mungad säilitasid neid teadmisi, kopeerides käsikirju ja õpetades neid teistele.
K: Millist tööd teevad tänapäeva mungad oma kogukondades?
V: Tänapäeva mungad osutavad sageli teenuseid, näiteks õpetavad, osutavad arstiabi või räägivad inimestele oma kogukondades Jumalast.
Otsige