Cluniaadi (Cluny) reform oli keskaegne monastiline liikumine ja rida muudatusi, mis mõjutasid kloostrite eluviisi, juhtimist ja kultuurilist tegevust. Reformide eesmärgiks oli taastada ja rangemalt järgida Püha Benedictuse reeglit, tugevdada vaimulike moraali, suurendada palvet ja liturgiat ning edendada kunstilist ja hariduslikku tegevust kloostrites. Kloostrid pidasid oluliseks ka vaestest ja hädasolijatest hoolitsemist.

Põhjused ja algus

Reform sai nime Burgundis asuva Cluny kloostri järgi ja tekkis benediktiini ordust. Põhjuseks oli laialdane korruptsioon ja sekulariseerumine paljudes kloostrites: feodaalsete isandate maaalased sidemed tekitasid konfliktid kloostrite sõltumatuse ja vaimuliku elu vahel. Kui feodaalvalitseja annetas maad, sai temast sageli kloostri patroon, kellel võis tekkida õigus sekkuda kloostri sisekorraldusse.

Cluny alustas 910. aastal, kui William Akvitaania hertsog (William I, tihti nimetatud William the Pious) annetas maa ja asutas seal esimese suurema Cluny-kloostri. Asutamisel oli oluline tingimus: klooster alluks otse paavstile, mitte kohalikele feodaalsetele isandatele. See pidi tagama suurema iseseisvuse kohaliku võimu sekkumise suhtes. Esimeseks abtiks sai Berno (Berno of Baume), hiljem viis reformi edasi oluliselt püha Odo (Odo of Cluny), kelle juhtimise ajal kluniakid kiiresti kasvasid.

Põhimõtted ja praktika

  • Range reegli järgimine: rõhutati Benedictuse reegli vaimset ja praktilist järgimist — palveid, vaikset aega, tööd ja vagadust.
  • Kesksus ja hierarhia: Cluny muutus emakloostriks, mille alla kuulus suur hulk tütarkloostreid ja prioraatte; need allusid otseselt Cluny abtidele, mis tugevdas keskset kontrolli ja ühtset liturgilist praktikat.
  • Liturgia ja kunst: kluniakid panid suurt rõhku rikkalikule ja pikale liturgiale, muusikale, kunstile ja käsikirjade kopeerimisele — see tõi kaasa kultuurilise õitsengu ja arhitektuurilisi uuendusi (Cluny III oli ühtlasi üks hiiglaslikumaid kirikuid oma ajas).
  • Heategevus: kloostrid tegelesid vaeste, haigete ja palverändurite abistamisega ning pühendati ressursse külalislahkusele ja sotsiaalsele tööle.

Levik ja mõju

Oma kõrgajal (umbes 950–1130) oli kluniaadi liikumine üks mõjukamaid religioosseid jõude Euroopas. Reform levis laialdaselt Prantsusmaal (Burgundia, Provence, Auvergne, Poitou), Inglismaal ning suures osas Itaalias ja Hispaanias. Kluniakid toetasid ka selliseid algatusi nagu Jumala rahu kontseptsioon (Pax Dei) ning osalesid palverännakute ja pühade kohtade toetamisel. Samuti olid nende hulgas kirikureformi toetajad — sellel liikumisel olid lähedased sidemed paavstliku reformiliikumisega; üheks tuntud toetajaks oli paavst Urban II. Tugevaid mõjuisikuid liikumise sees olid ka näiteks Lambert Hersfeldi ja Verdunis asuva Saint Vannes'i abt Richard.

Kriitika ja langus

Kuigi Cluny tõi kaasa vaimuliku elu ja kultuuri taassünni paljudes piirkondades, kaasnes sellega ka kriitika. Cluniacliikumise edu andis kloostritele suurt rikkust ja poliitilist mõju, mille tagajärjel hakkas mõnes kohas tekkima luksuslik eluviis ja korruptsiooni oht — see tõi kaasa vastureformi vajaduse 12. sajandil, mida sõnas edasi eelkõige cistercianide liikumine, mis rõhutas tagasihoidlikkust ja lihtsust. Lisaks mõjutasid kluniaadi allakäiku poliitilised muutused, sisemised konfliktid ja lõpuks keskaja lõpuks toimunud sekulariseerimisprotsessid; mitmed kloostrid kaotasid oma tähtsuse või suleti (nt Prantsusmaa revolutsiooni ajal paljud kloostrid likvideeriti).

Pärand

Cluniaadi reformi pärand on mitmekülgne: see jättis Euroopasse tugevad liturgilised traditsioonid, mõjutas romaani ja varajast gooti arhitektuuri ning aitas säilitada ja levitada käsikirjalikku kultuuri ja haridust. Samuti näitas liikumine, kuidas monastiline elukorraldus võib muutuda suureks institutsionaalseks jõuks, millel on nii positiivseid kui ka negatiivseid tagajärgi ühiskonnale ja kirikule.

Reformi juhtinud isikud ja Cluny võrgustik mängisid olulist rolli keskaegse Euroopa religioosses ja kultuurilises arengus, olles üks võtmeelemente kristliku ida- ja läänekiriku vaimuliku elu muutumises 10.–12. sajandil.