Pühak on püha või eriliselt pühendunud inimene, keda erinevates usundites peetakse eeskujuks, vaimseks juhiks või Jumala lähedaseks. Paljudes religioonides on pühakud inimesed, keda peetakse pühaks ja kelle elu või teod on kogukonna poolt eriliselt austatud.

Kristluses viitab sõna "pühak" sageli igale inimesele, kes on "Kristuses" ja kelle sees elab Kristus — nii neile, kes on taevas, kui ka neile, kes elavad maa peal. Õigeusklikud ja katoliiklased õpetavad, et kõik taevas olevad kristlased on pühakud, kuid mõned neist väärivad suuremat austust või tunnustust kui teised.

Piiblis kasutatakse päris sageli termineid, mida tõlgitakse eesti keeles "pühakuteks" või "pühaks". UuesTestamendis nimetavad apostlid usklikke sageli "pühakuteks" (sõna kreeka keeles hagioi), ja Paulus pöördub oma kirjades kordades "pühade" ehk kristlaste poole. Samas leidub ka individuaalseid nimetusi ja kummastavaid väljendeid — näiteks ühes psalmis mainitakse Moosest ja Aaronit kui Issanda pühakut — ning apostel Paulus nimetas end Efeslastele 3:8 "vähem kui vähim pühak". Piiblitekstide tõlgendused ja terminoloogia sõltuvad sageli keelekasutusest ja tõlkest.

Mida pühaku tähendus kristluses hõlmab?

  • Sisemine pühadus: paljud kristlikud traditsioonid rõhutavad, et "pühaks" teeb inimest Jumala arm või Kristuse juuresolek tema elus — seega on pühadus pigem seisund kui hierarhiline auaste.
  • Välised tunnused: traditsiooniliselt peetakse pühakuks neid, kelle elu, õpetus või märtrlus on olnud erandlikult pühendunud või eeskujulik (nt armastustegude, vaatamatu julgeoleku või imeteo tõttu tunnustatud isikud).
  • Austamine, mitte kummardamine: kristlikus teoloogias rõhutatakse enamasti, et pühakuid austatakse ja neilt palutakse eestkostet, kuid Jumalat ületab nende austamine ning puhas kummardamine kuulub Jumalale üksnes.

Pühakute austamine ja rituaalid

Pühakute mälestuspäevad (patroonipühad), reliikviate hoidmine, ikoonid ja liturgiline meenutamine on levinud tavad katoliku ja õigeusu kirikus. Pühakuid võidakse kutsuda ka kiriku patroonideks, nad võivad saada kindla kutsevaldkonna või piirkonna kaitsjaks ning nende elu ja kirjad võivad olla kristlaste usuõpetuse ja moraali inspiratsiooniks.

Erinevad vaated kristlikes konfessioonides

  • Kato­liki­lased: katoliku kirikus toimub pühakuks kuulutamine (kanoniseerimine) ametliku protsessi kaudu, mis tavaliselt hõlmab uuringut isiku elust, pühadusnäidetest ja tunnistustest ning tavaliselt ühe või mitme imetöö kinnitamist pärast surma. Enne kanoniseerimist võib inimene saada nime "õilitatud" ehk beatifitseeritud.
  • Õigeusu kirikud: õigeusu traditsioonis tekib pühakuna tunnustamine tihti rahvapärase venerationi kaudu; kirik ametlikult tunnustab seda pühakuks kuulutamise kaudu, kuid protsess on sageli vähem bürokraatlik kui katoliku kanoniseerimine. Ikonograafia ja liturgia mängivad suurt rolli pühaku tundmaõppimisel.
  • Protestantlikud liikumised: paljud protestantlikud kirikud rõhutavad, et kõik usklikud on "pühad" ning on ettevaatlikud pühakute kummardamise või nende eestkostepalve osas. Mõned protestandid austavad ajaloolisi ligimesteks peetavaid isikuid kui eeskujusid, kuid lükkavad tagasi vaimsed praktikud, kus pühakuid palutakse otse vahendada Jumala poole.

Protsessid pühakuks kuulutamisel

Pühakuks kuulutamise protsessid ja terminid erinevad konfessiooniti. Katoliiklikus kontekstis on kaks peamist etappi: beatifikatsioon (õilustamine) ja kanoniseerimine (täielik pühakuks kuulutamine). Mõlemad etapid hõlmavad uurimisi, tunnistajate ülekuulamist ja tavaliselt üht või mitut imet, mida peetakse Jumala tunnistuseks isiku vahendajalisest tegevusest.

Pühakud teistes religioonides

Pühade inimeste idee ei ole unikaalne kristlusele. Näiteks islamis räägitakse sageli "awliya" ehk Jumala sõpradest, sufismis on palju pühakute ja pühakodade traditsioone; hinduismis ja budismis on pühad õpetajad, šaamandid ja bodhisattvad, kes esindavad vaimseid ideaalid. Kuigi terminid ja rituaalid erinevad, on ühine see, et pühad isikud pakuvad kogukonnale moraalset eeskuju, vaimset juhatust või loovad kohta, kus usklikud saavad otsida abi ja inspiratsiooni.

Tänapäevane roll ja kriitika

Tänapäeval on pühakute roll mitmekesine: nad võivad olla kultuurilised ikoonid, ühiskondlikud aktivistid või rahvusliku identiteedi sümbolid. Samas kaasnevad pühakute kultusega ka kriitika ja vaidlused — eriti, kui veneration liigub kummarduse või kaupmeheliku ärakasutamise suunas, või kui pühaku elu ja teod osutuvad vastuoluliseks. Teoloogiliselt arutletakse sageli pühaku rolli üle vaimses vahendamises, inimlike vigade ja jumaliku armu piiri kohta.

Kokkuvõte

Pühak on religioosses mõttes inimene, kes on eriliselt pühendunud ja keda kogukond austab vaimse eeskuju või vahendajana. Kristluses hõlmab see nii kõiki usklikke kui ka neid, keda traditsiooniliselt on rahva ja kiriku poolt eriliselt tunnustatud. Pühakute austamise vormid ja tähtsus varieeruvad konfessiooniti ja religiooniti, kuid üldiselt annavad pühakud inimestele mudeleid, kellelt otsida inspiratsiooni, õppetunde ja mõnikord ka eestkostet.