Anglikaani osaduskond on kõigi anglikaani kirikute ühendus, mis on täielikus osaduses Inglismaa kirikuga. Ei ole olemas ühtset "anglikaani kirikut", millel on universaalne autoriteet, sest igal rahvuslikul või piirkondlikul kirikul on täielik autonoomia. Üle seitsmekümne seitsme miljoni liikmega on anglikaani kirikukogudus Rooma-Katoliku kiriku ja ida-ortodoksi kirikute järel maailma suuruselt kolmas kirikukogudus.
Täieliku osaduse staatus tähendab, et kõik ühes kirikus läbiviidud riitused on teise kiriku poolt tunnustatud. Mõnda neist kirikutest nimetatakse anglikaani kirikuks, millega tunnustatakse selgesõnaliselt sidet Inglismaaga (Ecclesia Anglicana tähendab "Inglismaa kirik").
Canterbury peapiiskopil, Inglismaa kiriku vaimulikul juhil, ei ole väljaspool selle jurisdiktsiooni ametlikku võimu, kuid teda tunnustatakse ülemaailmse osaduskonna sümboolse juhina.
Organisatsioon ja juhtimine
Anglikaanlased on organiseeritud autonoomseteks provintsideks või riiklikeks kirikuteks, mida juhivad tavaliselt piiskopid ja mis omavad oma kirikukogusid ning jurisdiktsiooni. Rahvusvahelisel tasandil ei ole üheainsa autoriteedi asemel formaalne keskne juhtimine; selle asemel toimivad mõned mitmepoolsed institutsioonid ja kohtumised, mis aitavad säilitada osadust ja koostööd. Tuntumad institutsioonid on Lambethi konverents, Anglikaani konsultatiivnõukogu (Anglican Consultative Council) ja peapiiskoppide kohtumised (Primates' Meeting). Lisaks mängib sümboolset ühendajatöö rolli Canterbury peapiiskop.
Ajalooline taust
Anglikaani traditsioon sai alguse Inglismaalt 16. sajandil, kui Inglismaa kirik eraldus Rooma paavstist. Selle arengu käigus kujunesid ainulaadsed liturgilised ja teoloogilised tunnused, mis tasakaalustasid katoliiklikke ja protestantlikke elemente. Aja jooksul levis anglikaanlus üle kogu impeeriumi ning kohalikud kirikud arenesid autonoomseteks provintsideks, olles säilitanud ühist identiteeti ja sidet Inglise kirikuga.
Liturugia ja usupraktikad
Anglikaani jumalateenistuse keskseks allikaks on erinevad palvuseraamatud ja ordinaariumid, millest kuulsaim on ajalooliselt Book of Common Prayer. Palvuse- ja sakramentaalsed tavad võivad provintsiti olla väga erinevad: mõnes paigas on liturgia lähedasem traditsioonilisele kõrgesti liturgilisele vormile, teistes rõhutatakse lihtsamat või evangeelset teenistust. Kõikide provintside vahel kehtib põhimõte, et ühe kiriku riitused tunnustatakse osaduse poolt.
Globaalne levik
Anglikaani osaduskond on tõsiselt esindatud Aafrikas, Aasias, Okeaanias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Euroopas. Tänapäeval hõlmab osadus üle 40 autonoomse provintsi ja sadu diocese ning miljoneid liikmeid eri rahvustes ja keeltes. See mitmekesisus kajastub nii liturgias, hariduses, sotsiaaltöös kui ka kohalikes kultuuriväljendustes.
Teoloogiline mitmekesisus ja kaasaegsed väljakutsed
Anglikaanlus on teoloogiliselt mitmepalgeline, hõlmates konservatiivsemaid, liberaalsemaid ja keskteelisi suundumusi. Viimastel aastakümnetel on esile kerkinud vaidlusi sellistel teemadel nagu naispiiskoppide ordineerimine, seksuaalsuse küsimused ja perekonnaõigus. Need erimeelsused on mõnikord toonud kaasa pinget provintside vahel ning tekitanud nii dialoogi- kui ka reorganiseerimisliikumisi (näiteks piirkondlikud eraldumised ja nn anglikaani re‑alignments).
Suhted teiste kirikutega
Anglikaani osaduskond osaleb aktiivselt ökumeenilises töös ning on sõlminud mitmeid läbirääkimisi ja koostöövorme teiste kristlike traditsioonidega. Oluline on nii dialoog Rooma-Katoliku kiriku ja Ida-ortodoksi kirikutega kui ka suhe läänemõõtmeliste luterlike kirikutega (nt Porvoo lepingu kogukondadesseen). Anglikaanid tegelevad ka kirikulise ja sotsiaalse koostööga erinevate usuliste ning ühiskondlike partneritega üle maailma.
Roll ühiskonnas
Paljud anglikaani kirikud tegelevad aktiivselt hariduse, tervishoiu ja vaesusevastase tööga. Kirikud haldavad koole, haiglaid ja heategevusorganisatsioone ning osalevad ühiskondlikus elus nii moraalsetes ja eetilistes aruteludes kui ka praktilistes abiprojektides. Anglikaani traditsioonis on esindatud ka tugev kogudustöö ja kohaliku juhatuse roll, mis seovad kiriku eluga igapäevaelus.
Kuigi anglikaani osaduskonnal puudub üks kindel ülimuslik autoriteet, võimaldab selle heal tasemel organiseeritud rahvusvaheline koostöö säilitada ühist identiteeti ning toetada dialoogi mitmekesiste kultuuride ja teoloogiate vahel.