Täielik osadus: määratlus, erinevused ja kiriklik tähendus
Avasta, mida tähendab täielik osadus kristluses: määratlus, peamised erinevused ja kiriklik tähendus — selge ülevaade usulistest suhetest.
Täielik osadus on mõiste, mida kasutatakse kristlikus eklesioloogias, et kirjeldada suhteid kahe erineva kristliku kogukonna või kiriku vahel, kes tunnistavad, et nad jagavad teineteisega sama osadust ja samu põhilisi õpetusi. See ei tähenda, et nende vahel ei oleks mingeid erinevusi.
Täieliku osaduse tähendus on erinev ühelt poolt katoliku ja ida-ortodoksi kristlikus teoloogias ning teiselt poolt teiste lääne kristlaste teoloogias.
Määratlus ja põhilised tunnusmärgid
Täielik osadus tähendab tavaliselt, et kahe kiriku või kogukonna vahel on kokkulepe järgmistes alustes:
- ühine tunnistus Jumala kolmsuse, Kristuse lunastuse ja piibellik-teoloogiliste põhiprintsiipide kohta;
- vastastikune tunnustamine sakramentide (eriti ristimise ja armulaua/eukaristia) kehtivuse osas;
- ühine või vastastikku tunnustatud kiriklik ordineerimine ja vaimuliku ametivõim (sõltuvalt kokkuleppest);
- võime vastastikku osaleda jumalateenistustel, jagada altarilt sakramente ning pidada ühiseid pastoral- ja missiooniülesandeid.
Erinevus osaduse liikide vahel
On oluline eristada täielikku osadust ja osalist osadust või altaripoolset osadust (altar- ja puldiosadus). Mõned kirikud võivad jagada ühes olulises küsimuses täielikku osadust (näiteks ristimise tunnustamist), kuid mitte olla täielikus kiriklikus ühtsuses, mis hõlmaks näiteks piiskopiordinaatsiooni ja kiriklikku juhtimist.
Kiriklik tähendus ja kanonilised tagajärjed
Kiriklikus praktikas tähendab täielik osadus sageli järgmist:
- vastastikune tunnustamine abielude ja teiste kanoniliste aktide suhtes;
- vaimulike ülekandmine või tunnustamine ilma täiendava ordenatsiooni nõudeta (või vastupidi — mõnel juhul tingimuslik re-ordinaatsioon);
- ühiste liturgiate ja sakramentide pidamine ning liikmete vahetu osalus teise kiriku jumalateenistustes.
Teoloogilised ja ajaloolised takistused
Paljud takistused täielikule osadusele on ajaloolised ja teoloogilised. Näited levinud vaidlusküsimustest:
- paavstivõimu ja primatu küsimus lääne ja ida traditsioonides;
- õppetõed nagu filioque küsimus, õigekäeline arusaam armulauast ja õigekiriku sakramentide filosoofia;
- päritolu ja ordineerimise praktika (naiste ordineerimine, abielu ja tsölibaat jne).
Ecumenical protsessid ja näited
Viimastel aastakümnetel on toimunud palju dialooge ja kokkuleppeid, mis on sammudena täieliku osaduse poole. Mõned tähelepanuväärsed näited:
- Rooma katoliku kiriku ja Lääne luteri usuorganisatsioonide vahel sõlmitud 1999. a Ühine deklaratsioon õigustuse õpetusest (Joint Declaration on the Doctrine of Justification), mis vähendas ühte olulist dogmaatilise erimeelsuse põhjust.
- Porvoo kokkulepe, mis tõi mõningad Põhjamaade ja Briti anglikaani ning Lõuna- ja Põhja-Euroopa luteri kirikud teineteisele lähemale, võimaldades liturgilist koostööd ja teatud ordineerimiste vastastikust tunnustamist.
- Katoliku ja õigeusu vaheline dialoog (nt Ravenna ja teised komisjonid), mille eesmärk on selgitada erinevusi paavstivõimu ja kirikliku ühtsuse küsimustes.
Praktilised väljakutsed ja tähendus laiemas kontekstis
Täielik osadus ei ole ainult teoloogiline ideaal, vaid kannab praktilist tähendust kristlaste igapäevaelus: see lihtsustab perekondade ja kogukondade ristuvaid suhteid, toetab ühiseid missiooni- ja sotsiaaltöö algatusi ning annab tunnistuse kristliku ühtsuse võimalikust taastamisest. Samas nõuab see kompromisse, selgeid kokkuleppeid ja sageli aega, et saavutada usaldus ning kanoniline ja liturgiline kooskõla.
Kokkuvõte
Täielik osadus on sügav ja mitmepalgeline suhe kahe kiriku vahel, kus jagatakse põhilisi usutõe aluseid, tunnustatakse üksteise sakramente ja on võimalik vastastikune liturgiline ning kanoniline koostöö. Seda ei saavutata üleöö — see on tulemus pikaajalisest teoloogilisest dialoogist, ajalooliste erinevuste töötlemisest ja praktilistest kokkulepetest.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Mis on täielik armulaud?
V: Täielik osadus on mõiste kristlikus eklesioloogias, mis kirjeldab suhet kahe eraldiseisva kristliku kogukonna või kiriku vahel, kes tunnistavad, et neil on sama osadus ja samad olulised õpetused.
K: Kas täielik osadus tähendab, et kahe kristliku kogukonna vahel ei ole erinevusi?
V: Ei, see ei tähenda seda. Täielik osadus kahe kristliku kogukonna või kiriku vahel tunnistab, et nende vahel võivad siiski olla erinevused või erinevused.
K: Kas täieliku osaduse tähendus on erinevates kristlikes konfessioonides sama?
V: Ei, täieliku osaduse tähendus on erinev sõltuvalt konkreetsest kristlikust konfessioonist. See erineb katoliku ja ida-ortodoksi kristlaste teoloogia ning teiste lääne kristlaste teoloogia vahel.
K: Milline on erinevus täieliku osaduse tähenduses katoliku ja ida-ortodoksi kristliku teoloogia vahel?
V: Katoliku ja ida-ortodoksi kristlikus teoloogias hõlmab täielik osadus paavsti autoriteedi tunnustamist ning konkreetsete sakramentide ja õpetuste vastuvõtmist.
K: Kuidas erineb täieliku osaduse määratlus teiste lääne kristlike konfessioonide puhul?
V: Teiste lääne kristlike konfessioonide puhul võib täielik osadus viidata teatud sakramentide või ühiste usutavade tunnustamisele, kuid mitte tingimata paavsti autoriteedi tunnustamisele.
K: Kas täielik osadus nõuab täielikku üksmeelt kõigis teoloogilistes küsimustes?
V: Ei, täielik osadus nõuab ainult seda, et kaks kristlikku kogukonda või kirikut tunnustaksid oma ühist osadust ja olulisi õpetusi. See ei nõua täielikku üksmeelt kõigis teoloogilistes küsimustes.
K: Kas kristlikud kogukonnad või kirikud, mis ei ole täielikus osaduses, võivad siiski olla positiivses suhtes?
V: Jah, kristlikel kogukondadel või kirikutel, mis ei ole täielikus osaduses, võivad siiski olla positiivsed suhted, kuid täielik osadus eeldab suuremat tunnustamist ja ühtsust nende vahel.
Otsige