Esimese maailmasõja reparatsioonid: Versailles' leping, summad ja tagajärjed
Esimese maailmasõja reparatsioonid tähendavad makseid ning vara ja varustuse üleandmist, mida Saksamaa oli sunnitud tegema pärast oma kaotust I maailmasõjas. Reparatsioonide õiguslikuks aluseks oli Versailles' leping, eelkõige selle artikkel 231, tuntud ka kui nn sõjasüüdi klausel.
Lepinguline alus ja esialgne summa
Versailles' lepingu artikkel 231 kuulutas Saksamaa ja tema liitlased vastutavaks kõigi liitlaste "kaotuste ja kahjude" eest sõja ajal ning pani aluse reparatsioonidele. Jaanuaris 1921 otsustas liitlasvaheline reparatsioonikomisjon, et makstav kogusumma on 132 miljardit kuldmarka — umbes 6,6 miljardit naelsterlingit või 33 miljardit dollarit (2005. aasta väärtuses umbes 393,6 miljardit USA dollarit). See summa oli paljudele majandusteadlastele ja poliitikutele liiga suur ning tekitas Saksamaal ja mujal suurt rahulolematust. Hiljem samal aastal püüti summat ja tingimusi kohandada, kuid paljude sakslaste silmis jäid nõuded endiselt ebaõiglaseks.
Maksed mitte ainult rahas
Reparatsioonid ei tähendanud üksnes rahalist hüvitist: need hõlmasid ka materjalset üleandmist — näiteks koole, laevu, patendiõigusi, tööstuslikku varustust ja kaubavoogude suunamist. Varade ja kaupade vormis süstitud riismed avaldasid saksa majandusele ning tööstusele otsest mõju.
Poliitilised ja majanduslikud tagajärjed
- Majanduslik stress ja hüperinflatsioon: reparatsioonikohustused ning riigi vastused — sealhulgas 1923. aasta Ruhri okupeerimise ja Saksa vastupanu tõttu tekkinud olukord — aitasid kaasa 1920. aastate alguse majanduslikule krahhile ja hüperinflatsioonile, mis hävitas paljude sakslaste säästud.
- Ruhri okupeerimine (1923): kui Saksamaa ei suutnud täita entregilepinguid, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia Ruhri tööstuspiirkonna, mille järel Saksa riik kutsus esile rahuliku vastupanu ning kompensatsioonide maksmiseks hakati raha välja trükkima — üks peamisi hüperinflatsiooni alustalasid.
- Poliitiline radikaliseerumine: rahulolematus Versailles'iga, majanduslik ebastabiilsus ja sügavad sotsiaalsed kannatused lõid pinnase äärmuslike parteide tõusuks, sealhulgas natside parteile, kes kasutasid reparatsiooni- ja rahvuslikku alandust meelsasti oma programmides.
- Rahvusvahelised rahavood ja võlakirjad: liitlasriikide ja eriti Suurbritannia ning Prantsusmaa sõjainvesteeringud ja erakordsed laenud Ameerika Ühendriikidelt muutsid oluliseks asjaolu, et reparatsioonimaksed ei olnud ainus rahaallikas ning maksevõime sõltus ka rahvusvahelisest laenuturust.
Struktuurimuudatused: Dawes ja Youngi plaanid
1924. aastal kehtestati Dawes'i plaan, mis ei vähendanud reparatsioonide kogusummat märkimisväärselt, kuid ümbersahkerdas maksegraafikut ja võimaldas Saksamaal saada rahvusvahelisi laene, et tasakaalustada maksed ning stabiliseerida mark. Dawes'i plaan lõi lühiajaliselt majandusliku taastumise ja välisinvesteeringute voolu.
1929. aasta Youngi plaan vähendas reparatsioonide järelmaksu üldist koormust ja pikendas makseperioodi, püüdes muuta kohustused paremini talutavaks. Kuid 1929. aasta majanduskriis (suur depressioon) tõmbas rahvusvahelised rahavood kokku ja tegi pikaajaliste kohustuste täitmise keeruliseks.
Lõppude lõpuks: lõpuperiood ja järelteod
Saksamaa lõpetas reparatsioonide maksmise, kui natside partei tuli 1933. aastal võimule — selleks ajaks oli umbes kaheksandik reparatsioonidest juba tasutud. 1932. aasta Lausanne'i konverentsi käigus langetati otsuseid, mis praktiliselt lõpetasid reparatsioonide täitmise, kuigi formaalne lõplik tühistamine jäi segaseks ja sõltus edaspidistest rahvusvahelistest kokkulepetest.
Pärast Teist maailmasõda ja Saksamaa jagunemist alustati uute rahaliste läbirääkimistega. 1953. aasta Londoni võlakokkulepe reguleeris ja vähendas Lääne-Saksamaa välisvõlgasid ning andis riigile ruumi majanduslikuks taastumiseks. Pikemad diplomaatilised läbirääkimised, Saksa taasühinemine 3. oktoobril 1990 ja edasised tasaarveldused viisid lõpuks selleni, et varasemate I maailmasõja kohustustega seotud viimased maksed või rahalised kohustused tunnistati lõpetatuks või lahendatud.
Viimased maksed tehti täpselt 20 aastat pärast Saksamaa taasühinemist, mis markeeris ametlikku lõppu I maailmasõjaga seotud pikaleveninud rahalistel kohustustel — kuigi reparatsioonide poliitiline ja mäluline pärand jäi olulise ja vastuolulise teemana Euroopas veel aastakümneteks.
Oluline kokkuvõte
- Reparatsioonid olid Versailles'ist lähtuv proportsionaalne ja mitmevormiline nõue; esialgne summa 132 miljardit kuldmarka tekitas ulatuslikku kriitikat.
- Maksed ja nende tingimused mõjutasid tugevalt Saksamaa 1920. aastate majandust, aitasid kaasa hüperinflatsioonile ning suurendasid poliitilist äärmuslust.
- Mitmed rahvusvahelised plaanid (nt Dawes, Young) püüdsid kohustusi ümber korraldada, kuid 1930. aastate kriisid ja poliitilised muutused lõid maksevõimele lõpu.
- Pikaajaline lahendus kujunes üle mitme dekaadi: II maailmasõja järelne ümberkorraldamine, 1953. aasta võlakokkulepped ning lõpuni viidud juriidilised ja finantsilised tasaarveldused lõid alles lõpuks võimaluse varasemate kohustuste formaalseks lõpetamiseks.
Reparatsioonide teema jääb ajalooliselt oluliseks, sest see näitab, kuidas sõjajärgne rahanduse kujundamine, poliitika ja majanduslikud otsused võivad mõjutada riikide püsivat stabiilsust ja rahvusvahelisi suhteid.
Hüvitiste areng
| Sündmus | Germangoldi |
| 2011 USA dollarid |
| Liitlasvaheline reparatsioonikomisjon 1921 | 269 | 64.0 | 785 |
| Noor plaan 1929 | 112 | 26.6 | 341 |
| Lausanne'i konverents 1932 | 20 | 4.8 | 81 |
Toimus ulatuslik arutelu õigluse ja hüvitiste tõenäolise mõju üle, mille üle otsustati. John Maynard Keynes astus 1919. aastal tagasi Briti riigikassast, et protestida selle suure nõutud rahasumma vastu.
1924. aasta Dawes'i plaan muutis Saksamaa reparatsioonimakseid. aasta mais vähendas Youngi plaan edasisi makseid 112 miljardi kuldmargani (28,35 miljardit dollarit 59 aasta jooksul, mis oli 1988). Lisaks jagas Youngi plaan aastase makse, mis oli määratud kahe miljardi kuldmarga (473 miljonit USA dollarit) suuruseks, kahte ossa: üks osa, mis vastas ühele kolmandikule summast ja mida ei saanud edasi lükata, ja edasilükkamatu osa ülejäänud kahe kolmandiku ulatuses.
Suure majanduslanguse tõttu püüti edasisi makseid edasi lükata. See ebaõnnestus, kuid 1932. aasta Lausanne'i konverentsil otsustati hüvitised tühistada. Selleks ajaks oli Saksamaa maksnud ühe kaheksandiku Versailles' lepingus nõutud summast. Kuid Hitleri võimuletuleku järel keeldus Saksamaa maksete jätkamisest.
Arvamused Saksamaal
Ainult vähesed sakslased leppisid sellega, et nad kaotasid sõja. Saksa ülemjuhatus süüdistas paljusid tsiviilosasid ühiskonnas, eriti sotsialiste, kommuniste ja juute. See idee oli tuntud kui Dolchstoßlegende (selga pistmise müüt). Sakslased olid rahulolematud reparatsioonide summaga, mis tundus kohutav, osaliselt seetõttu, et Saksa juhid ei suutnud otsuses esindada.
Mõju Saksamaa majandusele
Maksetest tulenevaid majandusprobleeme peeti oluliseks teguriks, mis viis Weimari Vabariigi lõpuni ja Adolf Hitleri diktatuuri alguseni. Briti majandusteadlane John Maynard Keynes ütles, et see nõrgestab nii Saksamaa majandust kui ka Saksamaa poliitikat. Paljud ajaloolased olid temaga siiski eriarvamusel. Kanada ajaloolane Margaret MacMillan näitas oma ideed, et Saksamaa oleks võinud maksta kõik maksed, kui ta oleks tahtnud. Ta ütles, et probleem oli selles, et Saksamaa ei tahtnud maksta.
Ameerika ajaloolane Sally Marks arvas samuti, et Saksamaa võiks maksta reparatsioone. Ta ütles, et sakslased maksid reparatsioone täielikult ja õigeaegselt nii kaua, kui prantslased 1921. aastal Düsseldorfi okupeerisid, kuid lõpetasid selle pärast seda, kui prantslased 1922. aastal seal enam ei paiknenud. Hiljem samal aastal muutus probleem tõsisemaks, sest Prantsuse ja Belgia esindajad nõudsid Ruhri piirkonna okupeerimist, et sundida Saksamaad maksma, samal ajal kui britid soovisid vähendada reparatsioone. Ruhri okupatsioon algas 1923. aasta jaanuaris. Liitlased olid üsna kindlad, et Saksa valitsus kavatses keelduda maksmisest, kui liitlased tahaksid reparatsioone maksma panna.
Ruhri piirkonnas alustas Saksamaa valitsus "vaikse võitlusena" hüperinflatsiooni, mis hävitas Saksamaa majanduse 1923. aastal. 2008. aastal ütles Briti ajaloolane Richard J. Evans, et Saksamaa valitsus oli vastutav hüperinflatsiooni eest, kuna nad eelistasid seda reparatsioonide maksmisele. Sakslased võitsid maailma halastust ja pärast seda olid prantslased sunnitud nõustuma 1924. aasta aprillis Dawes'i plaaniga, mis vähendas reparatsioone. Selle uue plaani alusel maksis Saksamaa 1924. aastal 1 miljard marka ja jõudis 1927. aastaks 2,25 miljardi margani. Pärast seda aastat suutis Saksamaa maksta 2,5 miljardit marka aastas. Siiski lõpetasid sakslased endiselt reparatsioonide maksmise. Selle lahendamiseks kohtusid liitlased 1924. aasta juulis-augustis Londonis toimunud konverentsil ja see oli esimene kord, kui Saksamaa vaidlustas Versailles' lepingu.
Sakslased kaebasid, et Dawes'i plaani kohased maksed olid ikka veel liiga kõrged, mistõttu loodi 1928. aasta Youngi plaan, mille kohaselt ei pidanud sakslased kuni 1988. aastani maksma rohkem kui 2,5 miljardit. Gustav Stresemann nõudis, et Reinimaa tuleb Saksamaale tagasi anda, et Saksamaa nõustuks plaaniga. Tugeva surve all lahkusid prantslased 1930. aasta juunis Reinimaalt.
Briti ajaloolane A. J. P. Taylor kirjutas, et reparatsioonid olid piisavalt karmid, et neid saaks pidada karistuseks, kuid mitte piisavalt karmid, et takistada Saksamaa suurriigi staatuse taastamist, ning neid võib süüdistada Adolf Hitleri tõusus.
Küsimused ja vastused
K: Mis olid Esimese maailmasõja reparatsioonid?
V: Esimese maailmasõja reparatsioonid olid maksed ning vara ja varustuse üleandmine, mida Saksamaa oli sunnitud tegema pärast oma kaotust I maailmasõjas.
K: Mis oli reparatsioonide aluseks?
V: Versailles' lepingu artikkel 231 (nn sõjasüüdi klausel) kuulutas Saksamaa ja tema liitlased vastutavaks kõigi liitlaste "kaotuste ja kahjude" eest sõja ajal ning pani aluse reparatsioonidele.
K: Millal otsustati, milline oli reparatsioonide kogusumma?
V: Reparatsioonide kogusumma määras 1921. aasta jaanuaris liitlastevaheline reparatsioonikomisjon.
K: Kui suur oli reparatsioonide kogusumma?
V: Reparatsioonide kogusumma oli 132 miljardit kuldmarka, mis on umbes 6,6 miljardit naelsterlingit ehk 33 miljardit dollarit (2005. aasta seisuga umbes 393,6 miljardit USA dollarit).
K: Miks arvasid paljud majandusteadlased, et see summa oli liiga suur?
V: Paljud majandusteadlased uskusid, et see summa oli liiga suur, sest see oli koormus, mida Saksamaa ei suutnud kanda.
K: Millal lõpetas Saksamaa reparatsioonide maksmise?
V: Saksamaa lõpetas reparatsioonide maksmise pärast seda, kui Hitleri natsipartei 1933. aastal võimule tuli, kusjuures selleks ajaks oli umbes kaheksandik reparatsioonidest makstud.
K: Millal tehti viimased maksed?
V: Viimased maksed tehti täpselt 20 aastat pärast Saksamaa taasühinemist.
