Nelja keisri aasta (69 pKr): Rooma kodusõda ja neli keisrit
Nelja keisri aasta (69 pKr): sügav ülevaade Rooma kodusõjast, Galba, Otho, Vitellius ja Vespasianuse võimuvõitlusest, anarhiast ja selle poliitilistest ning sõjalisest tagajärgedest.
Nelja keisri aasta oli Rooma impeeriumi ajaloos aasta 69 pKr, mil neli keisrit valitsesid märkimisväärse vahetusega. Need neli keisrit olid Galba, Otho, Vitellius ja Vespasianus. Selle aasta sündmused lõpetasid Julio-Klauksiaani dünastia ajastu ja tähistasid Rooma impeeriumi kiiret üleminekut uude Flaviuse dünastia perioodi.
Taust ja põhjuste kokkuvõte
Keiser Nero enesetapule 68. aastal järgnes lühike ja vägivaldne võimuhäire. Ajavahemikul 68. aasta juunist kuni 69. aasta detsembrini oli Rooma tunnistajaks Galba, Otho ja Vitelliuse järjestikusele tõusule ja langusele kuni Flaviuse dünastia esimese valitseja Vespasianuse lõpliku võimuletulekuni. Põhjused olid mitmepoolsed: kehtetu päritolu ja väikesed toetused Senatis, legioonide suur roll troonide määramises, majanduslikud raskused ning kohalike juhtide ja prefektide ambitsioonid.
Kõige olulisemad sündmused 69. aastal
- Galba: Pärast Nero kukutamist kuulutati Galba keisriks 68. aasta juunis ja ta saabus Roomasse. Tema lühipõhjaline valitsus oli ebaõnnestunud — ta kaotas populaarse toe, tegi vastumeelseid ametisse nimetusi (näiteks adopteeris Piso Licinianuse) ja kehtestas karmid rahalised piirangud, mis tekitasid pettumust nii sõjaväes kui ka linnarahva seas. Galba tapeti 15. jaanuaril 69. aastal Otho toetajate ülestõusu käigus.
- Otho: Marcus Salvius Otho, endine Lüsiitania kuberner, organiseeris kavala vürstihtumiseni viinud riigipöörde ja kuulutati keisriks. Tema võim jäi siiski lühikeseks — 14. aprillil 69. aastal kaotas ta vitelliaanlike vägedele Esimese Bedriacumi lahingus (laialt tuntud ka kui Cremona lahing). Otho sooritas 16. aprillil enesetapu, et vältida edasist veretulist vastasseisu.
- Vitellius: Aulus Vitellius oli võetud keisriks Germania legioonide poolt ja pärast Otho surma tunnistas Senat teda keisriks. Tema valitsemisaeg oli iseloomulik suurte meelelahutuste ja luksuse ning samaaegse korra nõrkuse poolest.
- Vespasianus: Titus Flavius Vespasianus, kes juhtis sel ajal Ida provintse (eriti Juudamaad) ja kelle toetuseks olid Egiptuse ning Suur-Pärsia ja Süüria legioonid, kuulutati keisriks alates 69. aasta juulist. Tema toetajaid juhtisid sõjaväeväepealikud, sealhulgas Marcus Antonius Primus, kes ründas ja alistas Vitelliaani vägesid Itaalias. Teine Bedriacumi lahing (oktoober 69) ja seejärel Rooma vallutamine detsembris tõid Vespasianusele lõpliku võidu; Vitellius tapeti detsembris 69. aastal.
Sõjalised ja poliitilised tagajärjed
See oli näide Rooma impeeriumi ajaloos toimunud poliitilistest rahutustest, kus sõjaväe lojaalsus muutus otsustavaks troonide jaotamisel. Selle kodusõja tekitatud sõjalisel ja poliitilisel anarhial olid tõsised tagajärjed: sisevastuolud soodustasid paiklike mässude puhkemist, sealhulgas Bataadi mässu (Batavian revolt) ja Juudi ülestõusu (First Jewish–Roman War), mis oli juba käimas ja kulmineerus Jerusalemi hävitamisega 70. aastal.
Pikaajalised mõjud ja Vespasianuse stabiliseerimine
Vespasianuse võimuletulek tähistas riigi järkjärgulist stabiliseerimist: ta pani rõhku sõjalisele korrale, rahanduse korda tegemisele ja administratiivsele tugevdamisele. Temast algas Flaviuse dünastia, mis kestis läbi tema poegade Tito ja Domitianuse valitsemise. Vespasianus alustas ka suurt ehitusprogrammi ja majandusreforme (näiteks maksu- ja rahapoliitika korrastamine), mis aitasid taastada riigi toimimist pärast aasta kestnud segadust.
Kokkuvõte
69 pKr ehk "nelja keisri aasta" näitas Rooma võimuplaanide haprust, kui puudus tugev ja laialdaselt aktsepteeritud pärimisjärjestus. Samas tõi sellest tulnud konflikt kaasa ka muutuse, mis viis uue dünastia ja mõningase poliitilise-korrapärasuse taastumiseni. Sündmused rõhutasid senaatori ja sõjaväe vastastikust pingeid ning näitasid, kui määravaks sai keisri positsioonil sõjaväe toetus.
Rooma impeerium, 69. Pärast keiser Nero surma konkureerisid keisririigi neli kõige mõjukamat kindralit järjestikku keisrivõimu pärast.
Järelkasvu
Nero Galbale
Juunis 68 võttis senat algatuse, et vabaneda Nero'st, kuulutades ta rahvavaenlaseks ja Galba keisriks. Pretoriaani kaardivägi altkäemaksu abil reetis Nero ja Nero sooritas enesetapu. Galba tunnistati keisriks ja võeti linnas vastu oma leegioni eesotsas.
Galba ei jäänud kauaks populaarseks. Oma marsil Rooma poole kas hävitas ta linnad, mis ei võtnud teda kohe vastu, või võttis neilt tohutuid trahve. Roomas tühistas Galba kõik Nero reformid, sealhulgas paljude tähtsate isikute soodustused. Ka sõjavägi ei olnud rahul. Pärast oma turvalist saabumist Rooma keeldus Galba maksmast preemiaid, mida ta oli lubanud teda toetanud sõduritele. Rooma riigikassa oli pärast Nero liialdusi tõepoolest halvas seisus, kuid Galba ei käinud olukorraga hästi ümber.
Nagu Nero, kartis ka Galba vandenõulisi ja hukkas ilma kohtuprotsessita palju senaatoreid ja ratsanikke. Lisaks sellele keeldusid Germania Inferior'i leegionid 69. tsiviilaasta alguses 1. jaanuaril uuele keisrile truudust ja kuulekust vanduda. Järgmisel päeval kuulutasid leegionid oma kuberneri Vitelliust keisriks.
Marcus Salvius Otho altkäemaksuga võitis oma poole pretoriaani kaardiväge, kes oli juba niigi väga rahulolematu keisrile. Kui Galba riigipöördest kuulis, läks ta tänavale, et püüda olukorda normaliseerida. See osutus eksituseks, sest ta ei suutnud kaasata ühtegi toetajat. Varsti pärast seda tappis preetoriaani kaardivägi ta foorumil.
Otho Vitelliusele
Senat tunnustas Otho samal päeval keisriks. Uut keisrit tervitati kergendusega. Kuigi Otho oli ambitsioonikas ja ahne, ei olnud ta türannia ega julmuse poolest tuntud ning temalt oodati õiglast keisrit. Siiski oli Vitelliuse näol Itaaliasse Saksamaalt alla marssimas häda.
Vitelliusel oli selja taga impeeriumi parimad eliitleegionid, mis koosnesid germaani sõdade veteranidest. Need osutusid tema parimateks argumentideks võimu saavutamisel. Otho ei soovinud uut kodusõda alustada ja saatis saadikud, kes tegid ettepaneku sõlmida rahu ja kutsusid Vitelliust oma vaderiks. Oli liiga hilja arutleda; Vitelliuse kindralid lasid pool tema armeest Itaaliasse suunduda. Pärast mitmeid väiksemaid võite sai Otho Bedriacumi lahingus lüüa. Selle asemel, et põgeneda ja üritada vasturünnakut, otsustas Otho anarhiale lõpu teha ja sooritas enesetapu. Ta oli olnud keisriks veidi rohkem kui kolm kuud.
Vitellius kuni Vespasianus
Otho enesetapu teate peale tunnustas senat Vitelliust keisrina. Seda tunnustust arvestades suundus Vitellius Rooma. Ta seisis oma valitsemise algusest peale silmitsi probleemidega. Linn jäi väga skeptiliseks, kui Vitellius valis (Rooma ebausu kohaselt) halva ilmaga päeva, et võtta vastu Pontifex Maximuse ametikoht.
Sündmused näiliselt tõestavad nende õigust. Kuna troon oli kindlalt kindlustatud, korraldas Vitellius mitmeid pidusid, bankette ja triumfaalseid paraade, mis viisid keisririigi riigikassa pankroti äärele. Võlad kogunesid kiiresti ja laenuandjad hakkasid nõudma tagasimaksmist.
Vitellius näitas oma vägivaldset loomust, andes korralduse piinata ja hukata need, kes julgesid selliseid nõudmisi esitada. Vitellius astus sammu ja tappis kodanikke, kes nimetasid teda oma pärijaks, sageli koos kaaspärijatega. Peale selle ajas ta taga kõiki võimalikke rivaale, kutsudes neid võimulubadustega paleesse, et lasta nad seejärel mõrvata.
Vespasianus sai 67. aastal Nero poolt erilise käsu Juudamaal, mille ülesanne oli maha suruda suur juudi ülestõus. Ta sai Süüria kuberneri Gaius Licinius Mucianuse toetuse. Mucianuse juhtimisel marssis Rooma vastu Juuda ja Süüria leegionist koostatud tugev vägi. Vespasianus ise sõitis Aleksandriasse, kus ta oli 1. juulil keisriks kuulutatud, saades seeläbi kontrolli Egiptuse elutähtsate teraviljatarnete üle. Vespasianuse poeg Titus jäi Juudamaale, et tegeleda juudi mässuga. Enne kui idapoolsed leegionid jõudsid Rooma, kuulutasid augustis Vespasianuse keisriks ka Raetia ja Moesia provintside Doonau leegionid, kes Marcus Antonius Primuse juhtimisel tungisid Itaaliasse. Oktoobris saavutasid Primuse juhitud väed teises Bedriacumi lahingus purustava võidu Vitelliuse armee üle.
Vaenlastest ümbritsetud Vitellius tegi viimase katse võita linn oma poolele, jagades vajaduse korral altkäemaksu ja lubadusi võimu kohta. Doonau armee oli nüüd väga lähedal Roomale. Vitellius läks peitu ja valmistus põgenema, kuid otsustas viimast korda paleesse minna. Seal tabasid Vespasianuse mehed ta ja tapsid. Pealinna vallutades põletasid nad Jupiteri templi maha.
Järgmisel päeval tunnistas senat Vespasianuse keisriks. See oli 21. detsember 69, aasta, mis oli alanud Galba troonilolekuga.
Nero
Galba
Otho
Vitellius
Vespasianus
Kronoloogia
68
- Aprill - Hispania Tarraconensise kuberner Servius Sulpicius Galba ja Gallia Lugdunensise kuberner Vindex mässavad Nero vastu.
- Mai - Reinileegionid võidavad ja tapavad Vindexi Gallias.
- Juuni - Nero kuulutatakse senati poolt rahvavaenlaseks (hostis) (8. juuni) ja ta sooritab enesetapu (9. juuni); Galba tunnistatakse keisriks.
- November - Vitellius nimetatakse Germania Inferior'i kuberneriks.
69
- 1. jaanuar - Reini leegionid keelduvad Galbale truudust vanduma
- 2. jaanuar - Vitellius kuulutatakse keisriks Reini ääres
- 15. jaanuar - Galba tapetakse pretoriaani kaardiväe poolt; samal päeval tunnistab senat Otho keisriks.
- 14. aprill - Vitellius võidab Otho't.
- 16. aprill - Otho sooritab enesetapu; Vitellius tunnistatakse keisriks.
- 1. juuli - Vespasianus, Rooma armee ülem Juudamaal, kuulutatakse keisriks Egiptuse leegionide poolt Tiberius Julius Aleksandri alluvuses.
- August - Doonau leegionid teatavad Vespasianuse toetamisest (Süürias) ja tungivad septembris tema nimel Itaaliasse.
- Oktoober - Doonau armee lööb Vitelliuse ja Vespasianus okupeerib Egiptuse.
- 20. detsember - Vitellius tapetakse sõdurite poolt keiserlikus palees
- 21. detsember - Vespasianus tunnistatakse keisriks.
Seotud leheküljed
- Tacitus, Ajalood
- Viie keisri aasta (193)
- Kuue keisri aasta (238)
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on nelja keisri aasta?
V: Nelja keisri aasta oli tähelepanuväärse käibe aasta, mil 69. aastal pKr valitsesid neli Rooma keisrit.
K: Kes olid need neli keisrit nelja keisri aastal?
V: Nelja keisri aasta neli keisrit olid Galba, Otho, Vitellius ja Vespasianus.
K: Millal toimus esimene Rooma kodusõda enne nelja keisri aastat?
V: Esimene Rooma kodusõda pärast Marcus Antoniuse surma 30. aastal eKr toimus 68. aasta juuni ja 69. aasta detsembri vahel.
K: Kuidas lõppes nelja keisri aasta?
V: Nelja keisri aasta lõppes Flavianuse dünastia esimese valitseja Vespasianuse ametisseastumisega.
K: Millised olid nelja keisri aasta poolt tekitatud sõjalise ja poliitilise anarhia tagajärjed?
V: Nelja keisri aasta tekitatud sõjalise ja poliitilise anarhia tagajärgede hulka kuulusid Bataavia mässu puhkemine ja jätkuv juudi ülestõus.
K: Millal toimus juudi ülestõus?
V: Juudi ülestõus oli juba nelja keisri aasta ajal käimas.
K: Kuidas aitas nelja keisri aasta kaasa poliitilistele rahutustele Rooma keisririigi ajaloos?
V: Nelja keisri aasta oli näide poliitilistest rahutustest Rooma keisririigi ajaloos, sest see oli märkimisväärse käibe ja kodusõja aasta, millel olid tõsised tagajärjed.
Otsige