Nelja keisri aasta

Järelkasvu

Nero Galbale

Juunis 68 võttis senat algatuse, et vabaneda Nero'st, kuulutades ta rahvavaenlaseks ja Galba keisriks. Pretoriaani kaardivägi altkäemaksu abil reetis Nero ja Nero sooritas enesetapu. Galba tunnistati keisriks ja võeti linnas vastu oma leegioni eesotsas.

Galba ei jäänud kauaks populaarseks. Oma marsil Rooma poole kas hävitas ta linnad, mis ei võtnud teda kohe vastu, või võttis neilt tohutuid trahve. Roomas tühistas Galba kõik Nero reformid, sealhulgas paljude tähtsate isikute soodustused. Ka sõjavägi ei olnud rahul. Pärast oma turvalist saabumist Rooma keeldus Galba maksmast preemiaid, mida ta oli lubanud teda toetanud sõduritele. Rooma riigikassa oli pärast Nero liialdusi tõepoolest halvas seisus, kuid Galba ei käinud olukorraga hästi ümber.

Nagu Nero, kartis ka Galba vandenõulisi ja hukkas ilma kohtuprotsessita palju senaatoreid ja ratsanikke. Lisaks sellele keeldusid Germania Inferior'i leegionid 69. tsiviilaasta alguses 1. jaanuaril uuele keisrile truudust ja kuulekust vanduda. Järgmisel päeval kuulutasid leegionid oma kuberneri Vitelliust keisriks.

Marcus Salvius Otho altkäemaksuga võitis oma poole pretoriaani kaardiväge, kes oli juba niigi väga rahulolematu keisrile. Kui Galba riigipöördest kuulis, läks ta tänavale, et püüda olukorda normaliseerida. See osutus eksituseks, sest ta ei suutnud kaasata ühtegi toetajat. Varsti pärast seda tappis preetoriaani kaardivägi ta foorumil.

Otho Vitelliusele

Senat tunnustas Otho samal päeval keisriks. Uut keisrit tervitati kergendusega. Kuigi Otho oli ambitsioonikas ja ahne, ei olnud ta türannia ega julmuse poolest tuntud ning temalt oodati õiglast keisrit. Siiski oli Vitelliuse näol Itaaliasse Saksamaalt alla marssimas häda.

Vitelliusel oli selja taga impeeriumi parimad eliitleegionid, mis koosnesid germaani sõdade veteranidest. Need osutusid tema parimateks argumentideks võimu saavutamisel. Otho ei soovinud uut kodusõda alustada ja saatis saadikud, kes tegid ettepaneku sõlmida rahu ja kutsusid Vitelliust oma vaderiks. Oli liiga hilja arutleda; Vitelliuse kindralid lasid pool tema armeest Itaaliasse suunduda. Pärast mitmeid väiksemaid võite sai Otho Bedriacumi lahingus lüüa. Selle asemel, et põgeneda ja üritada vasturünnakut, otsustas Otho anarhiale lõpu teha ja sooritas enesetapu. Ta oli olnud keisriks veidi rohkem kui kolm kuud.

Vitellius kuni Vespasianus

Otho enesetapu teate peale tunnustas senat Vitelliust keisrina. Seda tunnustust arvestades suundus Vitellius Rooma. Ta seisis oma valitsemise algusest peale silmitsi probleemidega. Linn jäi väga skeptiliseks, kui Vitellius valis (Rooma ebausu kohaselt) halva ilmaga päeva, et võtta vastu Pontifex Maximuse ametikoht.

Sündmused näiliselt tõestavad nende õigust. Kuna troon oli kindlalt kindlustatud, korraldas Vitellius mitmeid pidusid, bankette ja triumfaalseid paraade, mis viisid keisririigi riigikassa pankroti äärele. Võlad kogunesid kiiresti ja laenuandjad hakkasid nõudma tagasimaksmist.

Vitellius näitas oma vägivaldset loomust, andes korralduse piinata ja hukata need, kes julgesid selliseid nõudmisi esitada. Vitellius astus sammu ja tappis kodanikke, kes nimetasid teda oma pärijaks, sageli koos kaaspärijatega. Peale selle ajas ta taga kõiki võimalikke rivaale, kutsudes neid võimulubadustega paleesse, et lasta nad seejärel mõrvata.

Vespasianus sai 67. aastal Nero poolt erilise käsu Juudamaal, mille ülesanne oli maha suruda suur juudi ülestõus. Ta sai Süüria kuberneri Gaius Licinius Mucianuse toetuse. Mucianuse juhtimisel marssis Rooma vastu Juuda ja Süüria leegionist koostatud tugev vägi. Vespasianus ise sõitis Aleksandriasse, kus ta oli 1. juulil keisriks kuulutatud, saades seeläbi kontrolli Egiptuse elutähtsate teraviljatarnete üle. Vespasianuse poeg Titus jäi Juudamaale, et tegeleda juudi mässuga. Enne kui idapoolsed leegionid jõudsid Rooma, kuulutasid augustis Vespasianuse keisriks ka Raetia ja Moesia provintside Doonau leegionid, kes Marcus Antonius Primuse juhtimisel tungisid Itaaliasse. Oktoobris saavutasid Primuse juhitud väed teises Bedriacumi lahingus purustava võidu Vitelliuse armee üle.

Vaenlastest ümbritsetud Vitellius tegi viimase katse võita linn oma poolele, jagades vajaduse korral altkäemaksu ja lubadusi võimu kohta. Doonau armee oli nüüd väga lähedal Roomale. Vitellius läks peitu ja valmistus põgenema, kuid otsustas viimast korda paleesse minna. Seal tabasid Vespasianuse mehed ta ja tapsid. Pealinna vallutades põletasid nad Jupiteri templi maha.

Järgmisel päeval tunnistas senat Vespasianuse keisriks. See oli 21. detsember 69, aasta, mis oli alanud Galba troonilolekuga.

Nero


Galba


Otho


Vitellius


Vespasianus

Kronoloogia

68

• Aprill - Hispania Tarraconensise kuberner Servius Sulpicius Galba ja Gallia Lugdunensise kuberner Vindex mässavad Nero vastu.
• Mai - Reinileegionid võidavad ja tapavad Vindexi Gallias.
• Juuni - Nero kuulutatakse senati poolt rahvavaenlaseks (hostis) (8. juuni) ja ta sooritab enesetapu (9. juuni); Galba tunnistatakse keisriks.
• November - Vitellius nimetatakse Germania Inferior'i kuberneriks.

69

• 1. jaanuar - Reini leegionid keelduvad Galbale truudust vanduma
• 2. jaanuar - Vitellius kuulutatakse keisriks Reini ääres
• 15. jaanuar - Galba tapetakse pretoriaani kaardiväe poolt; samal päeval tunnistab senat Otho keisriks.
• 14. aprill - Vitellius võidab Otho't.
• 16. aprill - Otho sooritab enesetapu; Vitellius tunnistatakse keisriks.
• 1. juuli - Vespasianus, Rooma armee ülem Juudamaal, kuulutatakse keisriks Egiptuse leegionide poolt Tiberius Julius Aleksandri alluvuses.
• August - Doonau leegionid teatavad Vespasianuse toetamisest (Süürias) ja tungivad septembris tema nimel Itaaliasse.
• Oktoober - Doonau armee lööb Vitelliuse ja Vespasianus okupeerib Egiptuse.
• 20. detsember - Vitellius tapetakse sõdurite poolt keiserlikus palees
• 21. detsember - Vespasianus tunnistatakse keisriks.

Seotud leheküljed

• Tacitus, Ajalood
• Viie keisri aasta (193)
• Kuue keisri aasta (238)