Leegion

Organisatsioon

Kreeka faalas

Varase leegioni arengut võib vaadelda kui kreeka falaksioonivormatsiooni Rooma versiooni. Kuni 4. sajandini eKr oli Kreeka massiivne falanks lahingumoodus. Rooma sõdurid nägid seega välja nagu kreeka hopliidid. Taktika ei erinenud varakreeklaste omast ja lahinguid peeti tasandikul. Kepprimehed paigutasid end tihedatesse ridadesse, et moodustada kilbimüür, mille odad olid suunatud ettepoole.

Vabariik

Lahinguvormatsioonis oli nüüd kolm rida sõdureid. Rooma sõdurid pidid oma varustuse ise ostma.

Vabariigi keskel koosnesid leegionid järgmistest üksustest:

• Equites (ratsavägi): Algselt oli ratsavägi kõige prestiižsem üksus, kus rikkad noored Rooma mehed näitasid oma oskusi ja osavust, pannes aluse võimalikule poliitilisele karjäärile. Ligikaudu 3000 mehega (pluss velite, mis tavaliselt suurendasid arvu umbes 4200-ni) oli leegionis ainult umbes 300 ratsanikku, mis jagunesid 10 30-mehelisse üksusesse (turmae). Neid mehi juhatasid dekursioonid.
  Lisaks raskele ratsaväele oleks veel kerge ratsavägi. Lahingus kasutati neid vaenlase jalaväeformeeringute
   häirimiseks ja väljapoole minekuks ning vaenlase ratsaväe tõrjumiseks. Viimast tüüpi lahingutegevuses lahkusid nad sageli (kuigi mitte alati) mõnest või kõigist ratsanikest, et võidelda paigalises lahingus jalgsi, mis oli tolle aja jaoks ebatavaline taktika, kuid mis pakkus märkimisväärseid eeliseid stabiilsuse ja osavuse osas ajal, mil polnud veel jalavarre.

• Velite (kergejalavägi): Velites olid peamiselt vaesemad kodanikud, kes ei saanud endale korralikku varustust lubada. Nende esmane ülesanne oli tegutseda välipioneeridena - odaheitjad, kes astusid varakult vaenlase vastu, et teda kas häirida või katta nende taga olevate vägede liikumist.

• Raske jalavägi: See oli leegioni peamine üksus. Raske jalavägi koosnes kodanikuleegionäridest, kes võisid endale lubada varustust, mis koosnes raudkiivrist, kilbist, soomusest ja pilumist, raskest oda, mille laskekaugus oli umbes 30 meetrit.
  Pärast 387. aastat eKr oli eelistatud relvaks gladius, lühike mõõk. Ka sandaalid olid tõhusaks relvaks langenud vaenlase vastu. Raske jalavägi jagunes vastavalt kogemustele kolmeks eraldi väeosaks:
• hastati (sing. hastatus) koosnesid toorestest või kogenematuist sõduritest, keda peeti vähem usaldusväärseteks kui mitmeaastase teenistusajaga leegionäre.
• Principes (princeps) olid parimas eas mehed (kahekümnendate aastate lõpus kuni kolmekümnendate aastate alguses).
• Triarii (ainsus triarius) olid veteransõdurid, keda kasutati lahingus ainult äärmuslikes olukordades; kui nad ei osalenud lahingus, toetasid nad ühe põlve allapoole. Triarii teenisid peamiselt reservi või barjääriväeosadena, mis toetasid hastati ja principes'i. Neil olid pigem pikad hastae (oda) kui pilum ja gladius. Niimoodi relvastatud, võitlesid nad falakis. Triarii leegionäridest koosneva soomustatud formeeringu nägemine heidutas sageli taganevate hastati ja principes'i vägede jälitamisel rõõmsaid vaenlasi. Triarii kallale tungimine oli Rooma idiolekt - see tähendas viimase abinõuna tegutsemist.

Igaüks neist kolmest rivist oli jaotatud manipulatsioonideks, millest igaühes oli kaks sajandikku 60 mehega, mida juhatas vanem kahest tsenturiost. Sajandid olid tavaliselt 60 sõdurit kumbki sel ajal hastati ja principes (mitte enam 100 meest). Vabariikliku leegioni keskosa nominaalkoosseis oli umbes 4500 meest.

Hiljem koosnesid leegionid 80 sajandist. Igal sajandil oli oma standard ja see koosnes kümnest kaheksast sõdurist koosnevast üksusest, kes jagasid omavahel telki, veskikivi, muuli ja keedukannu (sõltuvalt retke kestusest).

Hilinenud vabariik

Kogu Rooma hilisvabariigi ajal mängisid leegionid olulist poliitilist rolli. Juba 1. sajandil eKr tunnistati leegionite oht demagoogi alluvuses. Rooma kubernerid ei tohtinud oma provintsidest koos leegionidega lahkuda. Kui Julius Caesar seda reeglit rikkus, jättes oma Gallia provintsi ja ületades Rubiconi Itaaliasse, vallandas ta põhiseadusliku kriisi. See kriis ja sellele järgnenud kodusõjad lõpetasid vabariigi ja viisid augustuse ajal 27. aastal eKr keisririigi asutamiseni.

Varane impeerium (30 eKr-284 pKr)

Kuna igas leegionis oli 5120 leegionäri ja sama palju abivägesid, oli leegioniülema käsutuses Pax Romana ajal tõenäoliselt kokku 11 000 leegionäri. Suurema prestiižiga leegionid paiknesid vaenulikel piiridel või rahututes provintsides, kus oli tavaliselt rohkem abivägesid. Mõnda leegioni võidi tugevdada üksustega, mis moodustasid umbes 15 000-16 000 sõjaväelast ehk umbes tänapäeva diviisi suuruse väeosa.

Leegioni juhtis legaat. Ta oli umbes kolmekümneaastane ja tavaliselt kolmeks aastaks ametisse nimetatud senaator. Legaadile allusid vahetult kuus määratud sõjaväetribuuni. Viis neist olid staabiohvitserid ja ülejäänud üks oli senati eesotsas aadlik - algselt juhtis see tribüün leegioni. Samuti oleks rühm ohvitsere meditsiinitöötajate, inseneride, protokollijate, praefectus castrorum'i (laagriülema) ja muude spetsialistide, näiteks preestrite ja muusikute jaoks.

Hiljem

Vaatamata mitmetele reformidele elas leegionäride süsteem üle Lääne-Rooma impeeriumi lagunemise ja jätkus Ida-Rooma impeeriumis umbes 7. sajandini. Ida-Rooma/Viisandi armeed olid jätkuvalt mõjutatud varasematest Rooma leegionidest ning neid hoiti üleval sarnase distsipliini, strateegilise võimekuse ja organiseerituse tasemega.

Re-enactor kui Rooma tsenturion ~70 eKr.


Re-enactor, mis näitab Rooma leegionäri, 2. sajand pKr.

Centurions

Tsentuurid olid liim, mis hoidis Rooma leegioni koos. Nad olid Rooma armee täiskohaga ametnikeks. Põhiline tsenturion käsutas (tavaliselt) 83 meest, mitte 100 meest. Nad tõusid auastmes, juhtides üha tähtsamaid sajandikke.

Kõige paremad sajandikud edutati esimese kohordi (Primi Ordines) sajandikuteks, kes juhatasid ühte selle kümnest sajandikust ja võtsid ka staabirolli. Leegioni kõige vanem tsentuurion oli Primus Pilus, kes käsutas esimest sajandit. Ainult kaheksa ohvitseri täies leegionis olid temast kõrgemal kohal. Need olid:

• Viis tribüüni
• Laagri prefekt
• vanemtribüün (ülemjuhataja asetäitja)
• Legaat (komandör)

Seotud leheküljed

• Rooma impeerium
• Rooma Vabariik