Rooma leegion: antiikse Rooma armee põhiüksus, struktuur ja suurus
Avasta Rooma leegioni ajalugu: antiikse Rooma armee põhiüksus, struktuur, koosseis ja suurus — detailne ülevaade leegionide organisatsioonist ja taktikatest.
Rooma leegion oli Vana-Rooma armee põhiline sõjaline üksus Rooma Vabariigi lõpu ja Rooma impeeriumi ajal. See oli ligikaudu samaväärne tänapäeva sõnaga diviis. Mõistes leegionid võidi laiemalt tähistada ka kogu Rooma armeed.
Koosseis ja suurus
Leegion koosnes tavaliselt umbes 4–6 tuhandest mehest, kuid selle suurus varieerus aja ja perioodi lõikes. Traditsiooniliselt nimetatakse Vabariigi perioodile ligikaudu 4200 leegionäriga leegioni. Keiserlikul perioodil levis standard, kus leegionis oli umbkaudu ~5 500 meest. Sellise leegioni struktuuri kirjeldatakse sageli kui jagunemist 10 kohordiks: esimene kohort oli oluliselt tugevam (kuni ~800 meest) ning ülejäänud kohordid olid väiksemad — reaalsed arvud ja jaotused võivad allikates varieeruda.
Lisaks leegiioni rasketele jalaväelastele kaasnesid sageli abiväed (auxilia), kes enamasti ei olnud Rooma kodanikud ja andsid tuge ratsaväge, kergemalt varustatud jalgväge, laskureid ja tehnilisi üksusi. Pärast kehtivat teenistusaega said paljud auxilia-mehed Rooma kodanikuks ning neile anti sageli maale ja muid hüvesid.
Organisatsioon ja juhtimine
Leegioni juhtis tavaliselt legatus (legatus legionis), kelle alluvuses töötasid tribunid, praefectus castrorum (laagripoole ülem) ja rida centuriones (sajamehed) — viimased olid põhilised taktikalised juhid igapäevaste tegevuste ja lahingute korraldamisel. Centurioni tuntumad ametnikud olid ka optio (abi) ja tesserarius (korrapidaja).
Varustus ja taktika
Leegionäride tüüpiliseks varustuseks olid lühike mõõk (gladius), viskepikri (pilum), suur kilp (scutum), kiiver ja rinna kaitsev varustus. Treening oli range: harjutati nii rühmataktikat kui ka linna- ja lossi vallutamise tehnikaid ning inseneritöid — leegionid olid tuntud oma võime poolest rajada kiirelt välikindlustusi ja vallutusvõimalusi.
Taktiiliselt kujunesid Vabariigi ja Keisririigi ajaks välja erinevad järjestused ja tööjaotused. Varasemal Vabariigi perioodil mängis olulist rolli manipuli-süsteem; hiljem sai domineerivaks kohort-süsteem, kus kohort oli põhiline taktikaline üksus.
Teenistus, palk ja elukäik
Enne Gaius Marius' reforme (umbes 107 eKr) ei olnud alalist sõjaväge: leegionid moodustati, laeti relvastuse ja palgati konkreetseteks kampaaniateks ning pärast lõpetati. Marius'i reformid lõid professionaalse, alalise sõjaväe, kuhu võisid astuda ka varasemalt maata olnud kodanikud. Leegionärid said regulaarset palka, toitlustust, väljaõpet ja lõpus pensioni või maahüvitist (sõltuvalt perioodist ja keisrist).
Roll piiril ja tsiviilülesannetes
Keisririigi ajal paiknesid leegionid sageli püsivates kindlustustes (castra) piiril (nt Reini ja Doonau äärsed alad) ning olid osa Rooma piiristruktuurist (limes). Lisaks lahinguvalmidusele tegelesid leegionärid ka maanteede, sildade, akveduktide ja muude tsiviilehitiste ehitusega — nende insenerioskused muutsid neid väärtuslikuks nii sõjas kui rahuajal.
Leegioni sümbolid ja identiteet
Leegionitel oli oma vapp, nimetus ja sageli ka embleem (sagedasti kuldne kotkas, aquila), mille hoidmine ja kaitsmine oli auasi. Leegionid moodustasid tugeva kollektiivse identiteedi: nende lojaalsus ülemustele ja empeeriumile oli sõjaajal sündmuste kulgu määrav.
Leegionite arv ja variatsioonid
Varajases Keisririigis oli tavaliselt umbes 25–35 alalist leegioni, kuid see arv muutus sõltuvalt sõjalistest vajadustest ja laienemisest. Keisrite ajastul võis see number kasvada — iga keiser võis luua uusi leegione, teised aga likvideerida.
Kokkuvõte: Rooma leegion oli mitmetahuline ja adaptatiivne sõjaline üksus: kombinatsioon rangest distsipliinist, tehnilisest oskusteabest, inseneritöödest ja taktikalistest võimetest. Selle struktuur, suurus ja koosseis muutusid läbi sajandite, ent leegioni roll Rooma sõjalises ja tsiviilvõimus oli keskne ja püsiv.
SPQR tähendab Senatus Populusque Romanus "Senat ja Rooma rahvas".
Organisatsioon
Kreeka faalas
Varase leegioni arengut võib vaadelda kui kreeka falaksioonivormatsiooni Rooma versiooni. Kuni 4. sajandini eKr oli Kreeka massiivne falanks lahingumoodus. Rooma sõdurid nägid seega välja nagu kreeka hopliidid. Taktika ei erinenud varakreeklaste omast ja lahinguid peeti tasandikul. Kepprimehed paigutasid end tihedatesse ridadesse, et moodustada kilbimüür, mille odad olid suunatud ettepoole.
Vabariik
Lahinguvormatsioonis oli nüüd kolm rida sõdureid. Rooma sõdurid pidid oma varustuse ise ostma.
Vabariigi keskel koosnesid leegionid järgmistest üksustest:
- Equites (ratsavägi): Algselt oli ratsavägi kõige prestiižsem üksus, kus rikkad noored Rooma mehed näitasid oma oskusi ja osavust, pannes aluse võimalikule poliitilisele karjäärile. Ligikaudu 3000 mehega (pluss velite, mis tavaliselt suurendasid arvu umbes 4200-ni) oli leegionis ainult umbes 300 ratsanikku, mis jagunesid 10 30-mehelisse üksusesse (turmae). Neid mehi juhatasid dekursioonid.
Lisaks raskele ratsaväele oleks veel kerge ratsavägi. Lahingus kasutati neid vaenlase jalaväeformeeringute
häirimiseks ja väljapoole minekuks ning vaenlase ratsaväe tõrjumiseks. Viimast tüüpi lahingutegevuses lahkusid nad sageli (kuigi mitte alati) mõnest või kõigist ratsanikest, et võidelda paigalises lahingus jalgsi, mis oli tolle aja jaoks ebatavaline taktika, kuid mis pakkus märkimisväärseid eeliseid stabiilsuse ja osavuse osas ajal, mil polnud veel jalavarre.
- Velite (kergejalavägi): Velites olid peamiselt vaesemad kodanikud, kes ei saanud endale korralikku varustust lubada. Nende esmane ülesanne oli tegutseda välipioneeridena - odaheitjad, kes astusid varakult vaenlase vastu, et teda kas häirida või katta nende taga olevate vägede liikumist.
- Raske jalavägi: See oli leegioni peamine üksus. Raske jalavägi koosnes kodanikuleegionäridest, kes võisid endale lubada varustust, mis koosnes raudkiivrist, kilbist, soomusest ja pilumist, raskest oda, mille laskekaugus oli umbes 30 meetrit.
Pärast 387. aastat eKr oli eelistatud relvaks gladius, lühike mõõk. Ka sandaalid olid tõhusaks relvaks langenud vaenlase vastu. Raske jalavägi jagunes vastavalt kogemustele kolmeks eraldi väeosaks: - hastati (sing. hastatus) koosnesid toorestest või kogenematuist sõduritest, keda peeti vähem usaldusväärseteks kui mitmeaastase teenistusajaga leegionäre.
- Principes (princeps) olid parimas eas mehed (kahekümnendate aastate lõpus kuni kolmekümnendate aastate alguses).
- Triarii (ainsus triarius) olid veteransõdurid, keda kasutati lahingus ainult äärmuslikes olukordades; kui nad ei osalenud lahingus, toetasid nad ühe põlve allapoole. Triarii teenisid peamiselt reservi või barjääriväeosadena, mis toetasid hastati ja principes'i. Neil olid pigem pikad hastae (oda) kui pilum ja gladius. Niimoodi relvastatud, võitlesid nad falakis. Triarii leegionäridest koosneva soomustatud formeeringu nägemine heidutas sageli taganevate hastati ja principes'i vägede jälitamisel rõõmsaid vaenlasi. Triarii kallale tungimine oli Rooma idiolekt - see tähendas viimase abinõuna tegutsemist.
Igaüks neist kolmest rivist oli jaotatud manipulatsioonideks, millest igaühes oli kaks sajandikku 60 mehega, mida juhatas vanem kahest tsenturiost. Sajandid olid tavaliselt 60 sõdurit kumbki sel ajal hastati ja principes (mitte enam 100 meest). Vabariikliku leegioni keskosa nominaalkoosseis oli umbes 4500 meest.
Hiljem koosnesid leegionid 80 sajandist. Igal sajandil oli oma standard ja see koosnes kümnest kaheksast sõdurist koosnevast üksusest, kes jagasid omavahel telki, veskikivi, muuli ja keedukannu (sõltuvalt retke kestusest).
Hilinenud vabariik
Kogu Rooma hilisvabariigi ajal mängisid leegionid olulist poliitilist rolli. Juba 1. sajandil eKr tunnistati leegionite oht demagoogi alluvuses. Rooma kubernerid ei tohtinud oma provintsidest koos leegionidega lahkuda. Kui Julius Caesar seda reeglit rikkus, jättes oma Gallia provintsi ja ületades Rubiconi Itaaliasse, vallandas ta põhiseadusliku kriisi. See kriis ja sellele järgnenud kodusõjad lõpetasid vabariigi ja viisid augustuse ajal 27. aastal eKr keisririigi asutamiseni.
Varane impeerium (30 eKr-284 pKr)
Kuna igas leegionis oli 5120 leegionäri ja sama palju abivägesid, oli leegioniülema käsutuses Pax Romana ajal tõenäoliselt kokku 11 000 leegionäri. Suurema prestiižiga leegionid paiknesid vaenulikel piiridel või rahututes provintsides, kus oli tavaliselt rohkem abivägesid. Mõnda leegioni võidi tugevdada üksustega, mis moodustasid umbes 15 000-16 000 sõjaväelast ehk umbes tänapäeva diviisi suuruse väeosa.
Leegioni juhtis legaat. Ta oli umbes kolmekümneaastane ja tavaliselt kolmeks aastaks ametisse nimetatud senaator. Legaadile allusid vahetult kuus määratud sõjaväetribuuni. Viis neist olid staabiohvitserid ja ülejäänud üks oli senati eesotsas aadlik - algselt juhtis see tribüün leegioni. Samuti oleks rühm ohvitsere meditsiinitöötajate, inseneride, protokollijate, praefectus castrorum'i (laagriülema) ja muude spetsialistide, näiteks preestrite ja muusikute jaoks.
Hiljem
Vaatamata mitmetele reformidele elas leegionäride süsteem üle Lääne-Rooma impeeriumi lagunemise ja jätkus Ida-Rooma impeeriumis umbes 7. sajandini. Ida-Rooma/Viisandi armeed olid jätkuvalt mõjutatud varasematest Rooma leegionidest ning neid hoiti üleval sarnase distsipliini, strateegilise võimekuse ja organiseerituse tasemega.
Re-enactor kui Rooma tsenturion ~70 eKr.
Re-enactor, mis näitab Rooma leegionäri, 2. sajand pKr.
Centurions
Tsentuurid olid liim, mis hoidis Rooma leegioni koos. Nad olid Rooma armee täiskohaga ametnikeks. Põhiline tsenturion käsutas (tavaliselt) 83 meest, mitte 100 meest. Nad tõusid auastmes, juhtides üha tähtsamaid sajandikke.
Kõige paremad sajandikud edutati esimese kohordi (Primi Ordines) sajandikuteks, kes juhatasid ühte selle kümnest sajandikust ja võtsid ka staabirolli. Leegioni kõige vanem tsentuurion oli Primus Pilus, kes käsutas esimest sajandit. Ainult kaheksa ohvitseri täies leegionis olid temast kõrgemal kohal. Need olid:
- Viis tribüüni
- Laagri prefekt
- vanemtribüün (ülemjuhataja asetäitja)
- Legaat (komandör)
Seotud leheküljed
- Rooma impeerium
- Rooma Vabariik
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Vana-Rooma armee põhiline sõjaväeüksus?
V: Vana-Rooma armee põhiline sõjaline üksus oli leegion.
K: Kui palju mehi oli tavaliselt leegionis?
V: Leegionis oli tavaliselt umbes 5000 meest.
K: Millest koosnesid leegioni kohordid?
V: Leegioni kohordid koosnesid raskest jalaväest ehk leegionäridest.
K: Mida pakkusid leegionis abiväed?
V: Leegioni abiväed pakkusid ratsaväge, kaugüksuslasi ja väeosa, mis täiendasid leegioni rasket jalaväge.
K: Kuidas varieerus tüüpilise leegioni suurus Rooma ajaloo jooksul?
V: Tüüpilise leegioni suurus varieerus Rooma ajaloo jooksul: vabariiklikul perioodil oli leegionäride arv 4200 meest ja keisririigi ajal oli leegionäride arv 5500 meest, kes jagunesid 10 kohordiks.
K: Millal oli Roomas alaline armee?
V: Roomas ei olnud alalist sõjaväge enne Gaius Marius' reforme umbes 107. aastal eKr.
K: Mitu alalist leegioni oli varases Rooma impeeriumis tavaliselt?
V: Varase Rooma keisririigi ajal oli tavaliselt umbes 25-35 alalist leegioni pluss nende abiväed, mida vajadusel suurendati.
Otsige