Yehud Medinata (aramea keeles Juuda riik) või lihtsalt Yehud oli osa Pärsia Ahemeniidide impeeriumist. See kuulus Eber-Nari satrapiasse. Yehud tähistas administratiivset provintsi, mille keskmes oli Jeruusalemm ja selle ümbrus. Kuigi nimi ja osa institutsioone kandsid edasi varasema Juuda kuningriigi pärandit, oli Yehud territoriaalselt ja poliitiliselt märgatavalt väiksem kui vana kuningriik.
Taust ja ajalugu
Varasema Juuda kuningriigi taandumine toimus Uus-Babüloonia vägede rünnakute ja deportatsioonide tulemusel 7. sajandi lõpus–6. sajandi alguses eKr (tähtsamad sündmused 597 ja 586 eKr). Pärsia kuningas Kir II vallutas 539/538 eKr Uus-Babüloonia impeeriumi (Uus-Babüloonia impeerium) ning andis osale põgenikest ja kogukonnast luba naasta ning Jeruusalemma templit taastada. Selle tulemusena tekkis Pärsia haldusüksus, mida roomlaste/klassikaliste allikate ja arheoloogia põhjal tunti kui Yehud Medinata.
Provints eksisteeris ligikaudu alates 6. sajandist eKr kuni 4. sajandi keskpaigani eKr, kuni Aleksander Suur Pärsia impeeriumi vallutas ja regionaalset haldust ümber korraldas. Selle perioodi jooksul toimusid olulised religioossed ja sotsiaalsed protsessid: tehti ettevalmistusi ja lõpuks taastati nii Jeruusalemma tempel (nn Teine tempel) kui ka religioossed institutsioonid, mis kujundasid juudi identiteeti Pärsia perioodil.
Administratsioon ja ühiskond
Yehud oli Pärsia impeeriumi üks väikesi provintse, mis allus Eber-Nari satrapiale. Kohalikku elu korraldasid provintsi tasandil nimetatud maavalitsejad ja kohalikud juhtkonnad — sageli koostöös preestrite ja kogukonna vanematega. Administratiivne ja ametlik keel oli laialdaselt kasutuses olnud aramea, kuid kohalikud juudi kogukonnad kasutasid ka heebrea keeleks loetavaid vorme jumalateenistuses ja dokumentides.
Rahaline elu tugines nii talule kui ka transpordikoridoridele; provintsi majanduslik olulisus lähtus peamiselt põllumajandusest, karjakasvatusest ja kohalikust kaubandusest. Arheoloogilised leiud ja mõned mündid (nn Yehud-mündid) näitavad kohaliku autonoomia ja identiteedi väljendumist ka rahasüsteemis hilisemal perioodil.
Religioon ja kultuur
Jeruusalemma tempel sai Yehudis keskseks religioosseks ja administratiivseks punktiks. Pärsia perioodil kasvas usupraktika ja kirjalik traditsioon: kirjutati, koondati ja standardiseeriti tekste, mis hiljem osaliselt moodustasid juudi kanoniidse kirjanduse tuuma. Olulised tegelased selles perioodis, nagu Zerubbabel ja temaga seotud preesterjuht Jēšua/Joshua, on nimetatud ka piibellikus traditsioonis temple taastamisel ja kogukonna taasorganiseerimisel. Hilisemad tekstid kirjeldavad selle aja jooksul toimunud reforme ja eksponentsiaalseid püüdlusi kogukonna moraalse ja usulise identiteedi tugevdamiseks (kirjanduslikult kajastuvad nt Ezra ja Nehemja traditsioonid).
Piirid ja eripära
Yehud oli oluliselt väiksem kui varasem kuningriik: selle piirid hõlmasid peamiselt Jeruusalemma ja selle ümbruse alad (seda võib nimetada regiooni tänapäevases tähenduses jako keskuseks), mitte kogu Lõuna-Palestiinat. Täpsed piirid olid ajas muutuvad ja mittetäpselt dokumenteeritud, mistõttu kaasaegsed rekonstruktsioonid tuginevad nii tekstidele kui arheoloogiale.
Lõpp ja järgnevad muutused
Yehud Medinata säilis Pärsia administratiivis kuni Aleksandri vallutusteni 4. sajandil eKr, mil Aleksander Suur ja järgnevad hellenistlikud valitsejad reorganiseerisid Lähis-Ida haldust. Hellenistlik periood tõi uusi kultuurilisi ja poliitilisi mõjutusi, kuid Jehudi/Pärsia perioodil kujunenud institutsioonid ja religioossed struktuurid jäid edaspidiseks juudi võrgustikuks ja identiteedi aluseks.
Kokkuvõte: Yehud Medinata oli Pärsia aegne Juuda provints, mille keskmes oli Jeruusalemm. See oli väiksem kui varasem Juuda kuningriik, ent mängis võtmerolli juudi religioosses ja sotsiaalses taassünnis Pärsia perioodil, kuni piirkond sattus Aleksander Suure ja järgmiste hellenistlike võimude kontrolli alla.