Edward Gibboni teos "Rooma impeeriumi allakäik ja langus" — raamatu ülevaade
Edward Gibboni "Rooma impeeriumi allakäik ja langus" — põhjalik raamatuülevaade: teose sisu, metoodika ja tähendus Vana-Rooma ning ajaloouurimuse kontekstis.
Rooma impeeriumi allakäik ja langus on 18. sajandi inglise ajaloolase Edward Gibboni kõige tuntum teos. Selles laiahaardelises uurimuses jälgitakse Rooma impeeriumi - ja Lääne tsivilisatsiooni arengut ligikaudu alates Traiani valitsusajast (umbes 98. aastast pKr) kuni Bütsantsi ja keskaegse Euroopani välja, tuues esile muutused, mis viisid klassikalise maailma transformatsioonini.
Avaldamine ja ülesehitus
Gibbon avaldas oma teose kuues köites ajavahemikus 1776–1788/89. Esimene köide ilmus 1776. Gibbon kavandas ja vormistas oma töö läbikäidud ajalooliste allikate põhjal kuueköiteliseks ülevaateks, mis hõlmab Rooma impeeriumi, Euroopa ja katoliku kiriku ajalugu. Kuigi Gibboni narratiiv algab 98. aastast pKr, lõpeb tema põhiosa traditsiooniliselt Bütsantsi langemise ja Keskaja kujunemise käsitlemisega (suurte sündmuste kronoloogiline käsitlus ulatub kuni 1453. aastani pKr ja sellest edasi arutlustega hilisema arengute üle).
Peamised argumendid ja teemad
Gibbon püüab selgitada, miks üks maailma võimsamaid riike ja tsivilisatsioone nõrgenes ja lagunes. Tema peamised tähelepanekud hõlmavad:
- kodaniku vooruse vähenemine ja poliitilise elita passiivsus, mis vähendas avalikku vastutust;
- majanduslikud ja sõjalised probleemid, sh raskused väe pidamisel ja raskused suurte territooriumite haldamisel;
- barbaarsete rahvaste ränded ja sissetungid, mis muutsid demograafilist ja poliitilist tasakaalu Lääneroomas;
- kristluse tõus ja selle mõju Rooma ühiskonnale — Gibbon leidis, et organiseerunud religioon muutis osa avalikust vaimust ning mingil määral nõrgestas varasemaid riiklikke kombeid (see oli tema teoses eriti vastuoluline ja sageli käsitletud punkt);
- institutsionaalne transformatsioon ehk kuidas rooma administratiivsed, õiguslikud ja kultuurilised raamistikud aja jooksul muutusid ja kohanesid.
Meetod, allikad ja stiil
Gibbon kasutas laialdaselt algallikaid, nii rooma autoriit kui ka hilisemaid dokumente ja kronikaid, ning rakendas sellele kriitilise, tekstianalüütilise lähenemise, mis oli tollal uuenduslik. Ta kirjutas terava ja elegantse stiiliga, mille iroonia ja aforismid aitasid teosele laia lugejaskonna. Tänu suhtelisele objektiivsusele ja esmane allikate ulatuslikule kasutamisele sai selle metoodika hilisemate ajaloolaste jaoks eeskujuks. Tema süstemaatiline ja dokumentidele toetuv töö muutis ajalooteaduse standardeid ning aitas kujundada modernset ajaloolist meetodit.
Vastuvõtt ja kriitika
Gibboni teost tervitati laialdaselt kui monumentaalset ajalooanalüüsi, kuid see tekitas ka tugevat kriitikat. Eriti vaidlusaline oli tema hinnang kristluse rollile Rooma allakäigus — tema kinemaatiline ja sekulaarne seletus sattus kirikute ja usuliste lugejate rünnaku alla. Samuti on hilisemad ajaloolased toonud esile tema lineaarse ja teleoloogilise raamistikuga kitsaskohad: Gibbon rõhutas langemist, kuid tänapäeva uurijad rõhutavad tihti transformatsiooni ja jätkuvuse elemente, eriti Bütsantsi kontekstis.
Pärand ja tähendus
Gibboni teos on jäänud üheks ajaloolise kirjanduse klassikaks. See on mõjutanud nii professionaalset ajalookirjutust kui ka laiemat kultuurilist arutelu vanaaja pärandi üle. Tema töö õpetas olulist metoodikat — allikate kriitilist lugemist, kronoloogilist järjepidevust ja argumentatsiooni selgust — mis on säilitanud oma väärtuse kuni tänapäevani. Samas kutsuvad kaasaegsed uuringud esile vajaduse näha Rooma langust ja Bütsantsi ajalugu mitmemõõtmelisena, arvesse võttes sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurilisi nüansse, mida Gibboni suur teos ei saanud täielikult käsitleda.
Kokkuvõte
Rooma impeeriumi allakäik ja langus on monumentaalne ajalooline töö, mis jääb oluliseks nii kirjanduslikult kui metodoloogiliselt. Kuigi selle mõned järeldused on ajas ümber hinnatud, on Gibboni roll ajaloo populariseerimisel ja teadusliku ajalookirjutuse kujundamisel käegakatsutav ja püsiv.
Edward Gibbon (1737-1794).
Doktoritöö
Gibbon selgitas, miks Rooma impeerium langes.Gibboni sõnul langes Rooma impeerium barbarite sissetungidele, sest selle kodanikud kaotasid järk-järgult oma "kodanikuhüved". Nad olid muutunud nõrgaks ja kasutasid oma impeeriumi kaitsmiseks barbarite palgasõdureid, kes muutusid seejärel nii arvukaks, et suutsid impeeriumi üle võtta.
Tema arvates ei tahtnud roomlased elada karmimat, "mehisemat" sõjaväelist eluviisi. Lisaks väitis Gibbon, et kristlus tekitas uskumuse, et pärast surma on olemas parem elu. See soodustas Rooma kodanike ükskõiksust oleviku suhtes ja vähendas nende soovi ohverdada end impeeriumi heaks. Samuti uskus ta, et selle patsifism pidurdas Rooma traditsioonilist sõjameelsust. Lõpuks, nagu teisedki valgustusajastu mõtlejad, põlgas Gibbon keskaega kui preestrite poolt juhitud, ebausklikku ja "pimedat ajastut". Alles tema enda mõistuse ja ratsionaalse mõtlemise ajastu, nii usuti, võiks inimkonna ajalugu taas areneda.
Gibbon näeb preetoriaani kaardiväge impeeriumi algse lagunemise ja lõpliku kokkuvarisemise peamise katalüsaatorina, mille Augustus istutas impeeriumi alguses. Ta toob korduvalt näiteid, kuidas preetoriaani kaardivägi kuritarvitas oma võimu, millel olid katastroofilised tagajärjed, sealhulgas arvukad keisrimõrvade juhtumid ja pidevad nõudmised palga suurendamiseks.
Vaated kristlusele
I köites, eriti XV ja XVI peatükis, esitas Gibbon väljakutse kirikuloole. Ta hindas kristlike märtrite arvu palju väiksemaks, kui varem arvati. Kiriku versiooni oma varasest ajaloost oli varem harva kahtluse alla seatud. Gibboni jaoks olid kiriklikud kirjutised aga sekundaarsed allikad. Ta vältis neid ja eelistas esmaseid allikaid, mis pärinesid ajastust, millest ta kirjutas. See on üks põhjus, miks Gibbonile viidatakse kui "esimesele kaasaegsele ajaloolasele".
Gibboni peamine teooria oli, et kristlus oli impeeriumi allakäigu ja languse peamine tegur.
"Kristluse kasutuselevõtt või vähemalt selle kuritarvitamine mõjutas mõnevõrra Rooma impeeriumi langust ja langust. Vaimulikkond jutlustas edukalt kannatlikkuse ja pusillanimite õpetusi; aktiivseid ühiskondlikke voorusi heidutati ja viimased sõjalise vaimu jäänused maeti kloostrisse".
Ja üldisemalt:
"Rooma maailmas valitsenud erinevaid kultusviise pidas rahvas kõiki võrdselt tõeks, filosoofid võrdselt valeks ja magistraadid võrdselt kasulikuks". (1. köide, 1. peatükk)
Hilisemad ajaloolased ei ole Gibboniga enamasti nõustunud. Tänapäeval kipuvad ajaloolased analüüsima Rooma allakäigu majanduslikke ja sõjalisi tegureid.
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse"?
V: "The Decline and Fall of the Roman Empire" (Rooma impeeriumi langus ja langus) kirjutas 18. sajandi inglise ajaloolane Edward Gibbon.
K: Mitmest köitest koosneb see raamat?
V: Raamat koosneb kuuest köitest, alates I köitest 1776 kuni IV, V, VI köiteni 1788-89.
K: Millist ajavahemikku raamat hõlmab?
V: Teos hõlmab Rooma impeeriumi, Euroopa ja katoliku kiriku ajalugu alates 98. aastast kuni 1590. aastani pKr.
K: Mida raamatus käsitletakse?
V: Raamatus käsitletakse Rooma impeeriumi allakäiku idas ja selle langust läänes.
K: Mis on Gibboni metoodikas ainulaadne?
V: Gibboni metoodika oli suhteliselt objektiivne ja kasutas suurel määral esmaallikaid, mis muutis selle hilisemate ajaloolaste jaoks eeskujuks. See viis selleni, et teda nimetati "esimeseks kaasaegseks Vana-Rooma ajaloolaseks".
K: Miks peetakse seda teost oluliseks?
V: Seda teost peetakse oluliseks, sest selles jälgitakse Lääne tsivilisatsiooni kui tervikut alates esimese sajandi lõpust kuni 1590. aastani pKr ning antakse ülevaade sellest, kuidas tsivilisatsioonid aja jooksul tõusevad ja langevad.
Otsige