Edward Gibbon: inglise ajaloolane ja Rooma impeeriumi allakäigu autor 1737–1794

Edward Gibbon (8. mai 1737 – 16. jaanuar 1794) oli inglise ajaloolane ja parlamendiliige, kelle nimega seostatakse kaasaegse ajalookirjutuse olulist arengut. Tema tähtsaim teos, Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu, ilmus kuues köites aastatel 1776–1788. See töö on tuntud oma selge, elegantse proosa ja iroonia poolest, laialdase esmaste allikate kasutamise tõttu ning omapärase ja avaliku kristluse kriitika tõttu.

Haridus ja noorus

Gibbon sündis Putneys ja kasvas üles jõukamas perekonnas, kes võimaldas tal korralikku haridust. Ta õppis Westminsteri koolis ning jätkas õpinguid Oxfordsis, kus ta astus Magdalen College'i. Tal oli tugev huvi klassikalise antiigi vastu ning noorusaastad veetis ta palju lugedes ja reisides Euroopas. Mõningal ajal elas ta Šveitsis (Lausanne'is), kus tutvus valgustusajalooliste ideedega — see periood mõjutas oluliselt tema maailmavaadet ja hilisemat teadustööd.

Kirjanduslik ja teaduslik töö

Gibbon alustas enda suure ajaloolise projekti kirjutamist 1760. aastate lõpus ja 1776 ilmus esimene köide tema põhiteosest. Teose tugevuseks peetakse võimet ühendada laiapõhjaline dokumentatsioon, kriitiline allikaanalüüs ja süstematiseeritud seletused Rooma impeeriumi poliitiliste, sõjaliste, majanduslike ja kultuuriliste muutuste kohta. Tema käsitlus ei piirdu üksnes sündmuste kronoloogiaga, vaid püüab seletada allakäigu põhjuseid — nõrgenenud institutsioonid, sise- ja välissurve, moraalne ning sotsiaalne muutus.

Poliitiline tegevus ja isiklik elu

Lisaks kirjutamisele osales Gibbon ka poliitikas: ta oli parlamendiliige (House of Commons) ja esindas oma valijaskonda aastatel 1774–1780. Ta ei abiellunud kunagi ning pühendus suuresti teadustööle ja reisimisele. Oma elus oli ta tuntud kui terava mõistuse, humoorika seltskonnakaaslase ja sõbraliku kirjutaja.

Mõju ja vastuvõtt

Gibboni töö mõjutas tugevalt 19. ja 20. sajandi ajalookirjutust. Tema stiili ja meetodit on kiidetud kui klassikalist näidet ajaloolise esseistika ja dokumenteeritud analüüsi ühendamisest. Samas tekitas tema suhtumine usulistesse küsimustesse ja eriti kristluse rolli käsitlemine tugevat vastukaja — nii kiitust teadusliku julgustuse eest kui ka teravaid vastuväiteid moraalse ja teoloogilise kriitika tõttu. Tema mälestused ja muud esseed avaldati ka postuumselt ning on tänaseni oluline allikas Gibboni elu ja mõtete mõistmiseks.

Ta suri Londonis kõhukelmepõletikku.

Otsing