Teisene allikas
Sekundaarne allikas on dokument või salvestus, mis kirjutab või räägib teabest, mis on algsest allikast ühe sammu võrra kaugemal.
Sekundaarne allikas sõltub esmasest allikast ehk teabe algsest allikast. Sekundaarsed allikad tõlgendavad, hindavad või arutavad primaarsetes allikates leiduvat teavet. Ajalookirjanduses on sekundaarne allikas teadlase poolt kirjutatud uurimus mingi teema kohta. Sekundaarsed allikad tsiteerivad sageli primaarallikaid ja teisi sekundaarseid allikaid. Nad tsiteerivad harva kolmanda taseme allikaid.
Näide
Teisene allikas oleks raamat 13. sajandi poliitikast, samas kui Magna Carta ise oleks esmane allikas. Paljudes sekundaarsetes allikates kasutatakse ulatuslikke viiteid joonealuste märkuste või lõppmärkuste kujul.
Seaduslik kasutamine
Õiguses kasutatakse sekundaarseid allikaid peamiselt õiguse selgitamiseks. Nad selgitavad ka õiguslikke mõisteid. Neid kasutatakse nii seaduste analüüsimiseks ja kirjeldamiseks kui ka nende kommenteerimiseks. Kohtulahendid ja kvalifitseeritud ekspertide arvamused on sekundaarsed allikad.
Seotud leheküljed
- Allikatekst
- Esmane allikas
- Tertsiaarne allikas
