Sekundaarne allikas: määratlus, omadused ja näited

Sekundaarne allikas on dokument või salvestus, mis kirjutab või räägib teabest, mis on algsest allikast ühe sammu võrra kaugemal.

Sekundaarne allikas sõltub esmasest allikast ehk teabe algsest allikast. Sekundaarsed allikad tõlgendavad, hindavad või arutavad primaarsetes allikates leiduvat teavet. Ajalookirjanduses on sekundaarne allikas teadlase poolt kirjutatud uurimus mingi teema kohta. Sekundaarsed allikad tsiteerivad sageli primaarallikaid ja teisi sekundaarseid allikaid. Nad tsiteerivad harva kolmanda taseme allikaid.

Omadused

Sekundaarsed allikad iseloomustavad end tavaliselt järgmiselt:

• Tõlgendamine: autor analüüsib, selgitab või paigutab algallika sisu laiemasse konteksti.
• Koondamine: võivad ühendada mitu primaarallikat, et pakkuda ülevaadet või sünteesi.
• Kriitiline hinnang: sisaldavad autoreid hinnanguid, argumente ja teoreetilisi tõlgendusi.
• Sõltuvus algallikatest: informatsioon põhineb primaarallikate andmetel, mis peaksid olema korrektselt viidatud.
• Mõnel juhul ajakohastatus: sekundaarallikused võivad lisada kaasaegset tõlgendust või värskemat teaduslikku konteksti.

Näited

• Õpikute ja erialaraamatute peatükid (ajaloo, ühiskonna- või loodus­teaduste ülevaated).
• Akadeemilised ülevaateartiklid ja kirjanduse ülevaated, mis sünteesivad varasemaid uuringuid.
• Biograafiad, ajalooraamatud ja teaduslikud monograafiad, mis analüüsivad sündmusi või andmeid.
• Kommentaarid, arvamuslood ja toimetatud kogumikud, kus autori töös on esitatud interpretatsioon.
• Meta-analüüsid ja süsteemsed ülevaated (eriti meditsiinis ja loodusteadustes) — need koondavad ja statistiliselt analüüsivad primaarseid uuringuid.

Erinevus primaarse ja tertsiaarse allikaga

Lihtsustatult:

• Primaarne allikas = originaalne andmestik või esmane tõend (näiteks teadusandmed, aruanne, esialgne intervjuu, päevik või ametlik dokument).
• Sekundaarne allikas = analüüs või tõlgendus primaarallikast (näiteks akadeemiline artikkel, monograafia, arutlev ülevaade).
• Tertsiaarne allikas = kokkuvõte või kokku pandud teave sekundaarsetest allikatest (näiteks entsüklopeediad, käsiraamatud, faktivihikud).

Kuidas hinnata sekundaarallika usaldusväärsust

• Autori pädevus: kas autor on valdkonnas tunnustatud ekspert või asjakohase taustaga?
• Allikaviited: kas tekst viitab ja tsiteerib primaarallikaid ning teisi usaldusväärseid töid?
• Väljaandja ja toimetusprotsess: kas tegemist on akadeemilise ajakirjaga, maineka kirjastuse või kontrollimata blogiga?
• Metoodiline läbipaistvus: kas autor selgitab, kuidas järeldused on tehtud ning millised andmed on kasutatud?
• Ajastus: kas töö on ajakohane või vajab kontekstuaalset täiendust vanemate allikate puhul?
• Kalduvused ja tõlgendused: sekundaarallikas võib sisaldada autori tõlgendusi — neid tuleks analüüsida kriitiliselt.

Kasutamine akadeemilises töös

Sekundaarallikaid kasutatakse tihti tausta andmiseks, teoreetilise raamistikuna ning varasemate teadmiste kokkuvõtmiseks. Head tavad soovitavad:

• võimaluse korral kontrollida väiteid ka primaarallikast,
• tuvastada, kas sekundaarallikas on sõltuv või sõltumatu ning kas see on kriitiliselt lähenenud primaarallikatele,
• eristada autori enda tõlgendust faktidest ja hoida primaarallikad füüsiliselt või digitaalselt kättesaadavad viitamiseks.

Eelised ja piirangud

Eelised: sekundaarallikad säästavad aega, pakuvad konteksti ja sünteesi ning aitavad kiirelt mõista valdkonna peamisi arutelusid. Piirangud: need võivad kajastada autori eelarvamusi või tõlgendusi ning mõnikord ka vigu, eriti kui viidatakse ebausaldusväärsetele primaarallikatele.

Praktilised näpunäited

• kasuta sekundaarallikaid ülevaate ja lähtepunktina, kuid kontrolli olulisi fakte primaarallikast;
• kontrolli allikaviidete kvaliteeti — tugev töö viitab korralikult originaaldokumentidele;
• erinevates valdkondades (ajalugu, meditsiin, sotsiaalteadused) võivad sekundaarallikad olla eri vormides — tunnista seda ja kasuta sobivaid meetodeid (näiteks meta-analüüsi puhul statistilist hinnangut).

Kokkuvõttes on sekundaarne allikas väärtuslik vahend teadmiste süsteemseks mõistmiseks ja varasemate uuringute hindamiseks, kuid alati tuleb olla teadlik, millised osad tekstist pärinevad primaarallikatest ja millised on autori tõlgendused.

Otsing