Nõiajaht — määratlus, põhjused ja ajalugu Euroopas ning Ameerikas

Avasta nõiajaht: määratlus, põhjused ja salapärane ajalugu Euroopas ja Ameerikas 1480–1700 — hukatused, reformatsioon ja kaasaegsed paralleelid.

Nõiajaht on ajalooline nähtus, kus inimesi süüdistati nõidus või nõiakunstis ja nende tabamiseks, kohtu alla andmiseks või hukkamiseks korraldati laialdasi uurimisi ja karistusi. Nõiajaht võis olla nii ametlik — kohtulik või inkvisitsiooniline — kui ka rahvarahva vägivallaakt. Varem oli selline praktika palju levinum kui tänapäeval ja seda viisid läbi erinevad rühmad, sh mõnikord ka kristlased ning kohalik võim.

Põhjused

Nõiajahtude taga oli sageli mitmeastmeline kokteil sotsiaalsetest, religioossetest ja majanduslikest teguritest. Peamised põhjused olid:

• Religioossed konfliktid: usulised pinged, eriti protestantliku reformatsiooni ja katoliikluse vastasseisu ajal, tõid kaasa hirmu „paganluse” ja kurjuse ees.
• Sotsiaalne ja majanduslik stress: sõjad, näljahädad, katkuepidemiad ja põllumajanduslikud raskused tekitasid pretsipiteerivaid pingeid ja vajaduse süüdlaste leidmiseks.
• Patriarhaalne ja misogüünne suhtumine: suurem osa kohtualustest olid naised; nõiasüüdistusi kasutati tihti naiste sotsiaalse kontrolli ja vara äravõtmiseks.
• Õiguslikud ja kultuurilised muutused: inkviroorsed uurimismeetodid, tortuuritaktiikad ning trükipressi kaudu levinud pamfletid ja nõiakirjandus (nt 1486 ilmunud Malleus Maleficarum) kiirendasid süüdistuste levikut.
• Kohalikud vaidlused ja isiklikud rivaalitsemised: pärandivaidlused, naabrite konfliktid ja kadedus lõid sageli eeldused nõiasüüdistuseks.

Ajalooline ülevaade Euroopas ja Ameerikas

Aeg, mil Euroopas olid nõiajahid kõige levinumad, on sageli paigutatud ligikaudu aastatesse 1480–1700 pKr. Selle perioodi tippu mõjutasid nii religioossed liikumised kui ka suured sõjad, näiteks kolmekümneaastane sõda, mis suurendas ühiskondlikku ebakindlust. Paljud suuremad protsessid ja veresaunad toimusid 16. ja 17. sajandil—näiteks suuremad kohtuasjad Bambergis ja Würzburgis, kus hukkamisi oli sadu.

Ameerikas toimusid suuremad tuntud sündmused 17. sajandil. Kõige kuulsam neist on Salem (1692–1693), kus hukkus ja karistati mitu kolonisti; seal kasutati ka nii‑öelda „spektraalset tõendusmaterjali”. Koloniaalsetes kohtumõistmistes olid eelnevad Euroopa precedendid ja usulised hirmud tugevalt kohal.

Protsessid, meetodid ja ohvrite profiil

Kohtuprotsessid võisid alata avalike süüdistustega, kaebustega või ametlike uurimistega. Sageli kasutati tortuuri tunnistuste välja saamiseks, „nõiateste” (nt vee­katse ehk „uputamise test”), superstitsioonidel põhinevaid tõendeid ja tunnistajate ütlusi. Uurimised lõppesid piinamise, konfiskeerimise, vangistuse ja hukkamisega.

Ohvrite hulgas olid peamiselt naised — paljud teadlased hindavad, et naised moodustasid 75% või enam hukkunutest — kuid ridades leidus ka mehi, eriti teatud piirkondades ja ametite hulgas (nt tarkmehed, ravitsejad, kirikuõpetajad). Nõiajaht kannatas ebaõiglase õigusemõistmise ja isiklike rivaalitsemiste eest.

Suurus ja lõpp

Kogu Euroopas ja uutel aladel hukati hinnanguliselt tuhandeid kuni kümneid tuhandeid inimesi; paljud kaasaegsed uurijad panevad need arvud umbes 40 000–60 000 inimese vahemikku, kuigi täpsed numbrid on teadlaste seas vaieldavad. Nõiajahtude hoog rauges järk‑järgult 17. ja 18. sajandil, kui valgustuselu ja ratsionaalsem õiguspraktika tõid kaasa suuremat skeptilisust nõiakuritegude suhtes. Samuti võeti mitmes riigis vastu seadusi, mis vähendasid või likvideerisid karistusi nõiduselt: näiteks Inglismaal lõpetati nõidade eest surmanuhtlus 1736. aastal.

Mõnel juhul nimetatakse viimasteks „nõiajahtudeks” hilisemaid juhtumeid (nt Anna Göldi hukkamine 1782 Šveitsis), kuid mitmel pool oli taust teisene ja ajalooline hinnang keeruline.

Tänapäev ja pärand

Tänapäeval puuduvad enamikus riikides nõidade vastased karistusseadused, mistõttu traditsioonilised nõiajahtud on haruldased. Kuid mõistet nõiajaht kasutatakse sageli metafoorina — näiteks poliitiliste või ühiskondlike kampaaniate kohta, kus üksikisikuid või rühmi süüdistatakse ja tagakiusatakse ilma usaldusväärsete tõenditeta. Heaks näiteks on külma sõja aegne külma sõja aegne kommunistide jaht, mida sageli kirjeldatakse kui „nõiajahti”.

Lisaks metaforilisele kasutusele esineb tänapäevaseid, reaalseid sundkäitumise ja vägivalla vorme seoses nõiduskahtlustega mõnes maailma piirkonnas (nt osa Aafrikas ja Okeaanias), kus uskumused ja nõrk õigusriik võivad viia füüsilise vägivallani süüdistatavate vastu.

Mõju ja õppused

Nõiajahtude uurimine aitab mõista, kuidas hirm, usuline fundamentaalsus, sotsiaalne ärevus ja õiguslikud protseduurid võivad üheaegselt viia massilise ebaõigluse ja vägivallani. Tänapäevane eesmärk on õppida mineviku vigadest, edendada õiguskuulekust, isikuõiguste kaitset ja kriitilist mõtlemist, et sarnased tsüklid ei korduks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on nõiaviin?

K: Milline käitumine kaasneb sageli nõiajahiga?

K: Kui levinud on nõiajahid tänapäeval võrreldes minevikuga?

K: Kes tavaliselt osalevad nõiajahis?

K: Mis oli tüüpilise nõiajahi eesmärk?

K: Kui kaua on inimesed osalenud nõiajahis?

K: Kas lisaks nõidade jahtimisele on ka muid tegevusi, mis on nõidusega seotud?

Otsing