Kaubakultus ehk cargo-kultus: Melaneesia usundid, põhjused ja rituaalid

Kaubakultus on nimetus mitmele sarnasele usundilisele nähtusele, mida antropoloogid on kirjeldanud eelkõige religioonide ja kultuuride uurimisel. Melaneesias ja Uus-Guineas on palju tuntud cargo- ehk kaubakultusi. Need usundid tekkisid siis, kui hõimuühiskonnad puutusid kokku lääne tööstusliku ja sõjalise tehnoloogiaga. Esimestel kontaktidel nägid kohalikud inimesed välismaiseid tööstuskaubatooteid, näiteks raadioid, masstoodetud rõivaesemeid, tööriistu ja pakendeid — neid esemeid hakati nimetama cargo'iks. Kohalik rahvas ei teadnud algselt, kuidas need esemed tööle hakkavad ega kuidas neid tehakse, mistõttu tekkisid erinevad seletused ja rituaalid, mille eesmärk oli nende kaupade tagasitoomine.

Põhjused ja ajalugu

Kaubakultuste õitseng on tihedalt seotud kolonialismi ja hilisema sõjalise kohaloluga Vaikse ookeani piirkonnas. Esimesed dokumenteeritud juhtumid pärinevad Uus-Guineast ning teistest Mikroneesia, Melaneesia ja Vaikse ookeani lääneosast. Teise maailmasõja aeg ja sellele järgnenud perioodid tõid piirkonda suuri hulki sõjaväelasi ning nende varustust — lennukeid, laevu, kontejnereid ja pakke — mis olukorda kiirendas. Kohalikele näis see rikkus sageli järsku ja seletamatuna, mis tekitas ootusi, et sarnane küllus võiks neilegi kättesaadavaks muutuda.

Uskumused ja rituaalid

Kaubakultuste liikmed uskusid sageli, et kaupa (cargo) on loonud nende jumalused või esivanemad ning et need esemed tegelikult kuuluvad kohalikele, kuid on sattunud võõraste kätte. Selleks et kaup tagasi saada, hakati imiteerima nähtud käitumisi ja rituaale: ehitama tähenduslikke mudeleid lennuväljadest, raadiotest ja laevadest, kandma vormiriietust, korraldama paraade ja laulutantse ning tegema ohverdusi. Mõnel saarel, näiteks Vanuatu Tanna saarel, kujunesid välja liikumised, mis kandsid tugevaid elemente välismaalaste (nt Ameerika sõjaväelaste) kummardamisest ja ootustest, et need võõrad toovad või toovad tagasi kaupa.

Rituaalide näited

  • „Õhkutõusmise“ ja maandumise mudeleid — lihtsaid pinnalööke, millele koguti maha aegunud esemeid või projekteeritud lennuki- ja laevavõtteid;
  • puidust raadiote ja mikrofoni konstrueerimist, et „võluda“ sidevahendid tagasi;
  • uniformi või vormiriietuse matkimist, et matkida sõjaväelaste või kaupmeeste käitumist;
  • rüübetest ja pakkidest koosnevad rituaalsed ohvrid ja kogunemised, kus lauldi ja tantsiti ning nõuti ettekuulutatud rikkust.

Sotsiaalne ja teaduslik tõlgendus

Antropoloogiline selgitus näeb kaubakultuseid tihti reageeringuna sügavale sotsiaalsele ja majanduslikule ebavõrdsusele. Kuigi rituaalid võivad tunduda naiivsed, toimisid need sageli kui protestivorm või strateegia uute sotsiaalsete suhete loomiseks ja kohalikku positsiooni muutmiseks globaalse turumajanduse tingimustes. Kaubakultused on klassifitseeritud ka milenaristlikeks või nativistlikeks liikumisteks — neis on lootus kiirele ja ümbersuunatud majanduslikule paranemisele läbi spirituaalsete või rituaalsete vahendite.

Kaasaegne olukord ja väärarusaamad

Tänapäeval on paljud varasemad cargo-liikumised kas kadunud, asendunud uute usundiliste vormidega või sulandunud laiemasse kultuurilisse ja poliitilisse konteksti. Mõningaid liikumisi, näiteks Tanna saare John Frumi üritusi, vaadatakse endiselt kui tähtsat osa kohalikust identiteedist. Oluline on märkida, et termin „cargo-kultus“ on mõnikord lennutatud halvustavalt või liialdatult lihtsustavalt — paljud uurijad hoiatasid, et selline sildi panemine võib varjata liikumiste keerukaid sotsiaalseid, majanduslikke ja religioosseid motiive.

Kokkuvõte: Kaubakultused on ajalooliselt tekkinud vastusena kiirele kontaktile tehnoloogiliselt ja majanduslikult erinevate maailmade vahel. Nende rituaalide eesmärk oli sageli saada juurde välismaiseid kaupu ja resursse, kuid samal ajal teenisid need liikumised ka sotsiaalseid ja poliitilisi funktsioone — protesti, identiteedi kujundamist ja lootuse väljendamist muutuvas maailmas. Tänapäeval on need nähtused antropoloogiliselt huvitavad näited sellest, kuidas kultuurid tõlgendavad ja reageerivad globaalsele ebavõrdsusele ning muutustele.

Palun märka, et kaubakultuste kirjeldused varieeruvad saarte ja kogukondade lõikes ning iga liikumise kontekst ja motiivid tuleks analüüsida kohaliku ajaloo ja sotsiaalse olukorra taustal.

John Frumi kaubakultuse tseremoniaalne rist, Tanna saar, Uued Hebriidid (praegu Vanuatu), 1967Zoom
John Frumi kaubakultuse tseremoniaalne rist, Tanna saar, Uued Hebriidid (praegu Vanuatu), 1967

Seotud leheküljed

  • Vailala Madness - aastatel 1919-1922 tegutsenud kaubakultus, tõenäoliselt esimene dokumenteeritud kaubakultus.
  • Kummitustants - sarnane liikumine, mis toimus siis, kui indiaanlased puutusid kokku Euroopa asukatega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on lastekultus?


V: Lastikultus on religioosne liikumine, mis sai alguse, kui Melaneesia ja Uus-Guinea hõimuühiskonnad puutusid kokku lääne tsivilisatsiooniga.

K: Miks nimetatakse neid kaubakultusteks?


V: Neid nimetatakse kaubakultusteks, sest hõimurahvas nägi lääne toodetud kaupu, näiteks raadioid, ja nimetas neid kaubaks.

K: Mida imiteerivad kaubakultuste liikmed?


V: Cargo-kultuste liikmed imiteerivad käitumist, mida nad nägid lääne inimesi tegemas, lootuses, et mõned vaimud saadavad neile rohkem kaupa.

K: Kus dokumenteeriti esimesed kaubakultused?


V: Esimesed kaubakultused dokumenteeriti Uus-Guineas ja teistes Mikroneesia, Melaneesia ja Vaikse ookeani lääneosa riikides.

K: Mida usuvad lasti kultuste liikmed lasti kohta?


V: Lastikultuste liikmed usuvad, et lasti on loonud nende jumalused ja esivanemad ning et see on loodud lastikultuse liikmete jaoks, kuid see on võõramaalaste käes.

K: Miks toimuvad lastikultuste pingutused ja rituaalid?


V: Lastikultuste pingutused ja rituaalid toimuvad selleks, et välismaalased saaksid neid kaupu vähem ja kultuse liikmed rohkem.

K: Mida kummardavad Vanuatul asuva Tanna saare kaubakultuse liikmed?


V: Vanuatu Tanna saarel asuva kaubakultuse liikmed kummardavad ameeriklasi, kes tõid kauba.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3