Põlisameeriklased (ka Ameerika põliselanikud, Ameerika indiaanlased, indiaanlased või Ameerika põlisrahvad) on inimesed ja nende järeltulijad, kes asusid Ameerika mandril enne eurooplaste saabumist. On palju erinevaid indiaanlaste hõime ja rahvaid, kellel on omavahel erinev ajalugu, ühiskondlik korraldus ja kultuuritavad. Need rahvad räägivad sadu eri keeli ja murdeid ning elavad üle kogu kontinendi – Põhja-, Kesk- ja Ladina-Ameerikas.
Mõnikord nimetatakse neid inimesi indiaanlasteks, kuid see võib olla segadust tekitav, sest sama sõna kasutatakse ka Indiast pärit inimeste kohta. Kui Christoph Kolumbus Ameerikat avastas, ei teadnud ta veel, et on jõudnud uuele kontinendile. Ta oli Kariibi mere piirkonnas, kuid arvas, et on Ida-Indias, mistõttu nimetas kohalikke elanikke indiaanlasteks. Tänapäeval eelistavad paljud inimesed kasutada termineid põlisameeriklased, Ameerika põlisrahvad või nimetada inimesi nende konkreetse rahva või hõimu nimega.
Hõimud, keeled ja kultuuriline mitmekesisus
Põlisameeriklaste hulka kuulub väga palju erinevaid rahvaid. Mõned tuntumad Põhja-Ameerika hõimud on näiteks Cherokee, Navajo (Diné), Sioux (lakota, dakota), Iroquois (Haudenosaunee) jt. Kesk- ja Ladina-Ameerikas on kuulsad näiteks maiad ja quechua-keelne rahvas. Lisaks liigituvad siia ka põhjapoolsete piirkondade rühmad, nagu inuitid. Iga rahvasel on oma keel, usundid, kunst ja traditsioonilised elatusalad.
- Keeled: Ameerikas räägitakse sadu eri keeli. Paljud neist on ohustatud või elustatakse uuesti keeleõppe programmide kaudu.
- Kultuur: Traditsioonilised rituaalid, suulised lood, käsitöö, muusika ja tantsud on olulised identiteedi osad.
- Elatus: Varasem eluviis hõlmas jahipidamist, kalapüüki, põllumajandust ja kaupmeestlust, sõltuvalt piirkonnast.
Ajalugu: kokkupuude eurooplastega ja selle tagajärjed
Kui eurooplased Ameerikasse saabusid, muutusid põlisrahvaste eluviisid järsult. Mõned peamised tagajärjed olid:
- Haigused: Eurooplastega tulid nakkushaigused (näiteks rõuged), mille vastu põlisrahvad ei olnud immuunsed. Need haigused põhjustasid suured surnuohvrite laineid.
- Vägivald ja konfliktid: Toimus sõdu ja kokkupõrkeid uustulnukatega, mis tõid kaasa inimohvreid ja laialdast kannatatust.
- Maade kaotus ja ümberasustamine: Paljud põlisrahvad kaotasid traditsioonilised maad läbi lepingute, sundkoloniseerimise või sunniviisilise ümberpaigutuse. Mõnes piirkonnas loodi reservaadid või reservaadid-laadsed alasid.
- Majanduslik ja sotsiaalne surve: Koloniseerimine muutis elatusallikaid, sundides mõningaid kogukondi kohanema uusmajanduslike tingimustega.
Paljud põlisameeriklased said vigastada või tapeti ning nende ühiskonnad purunesid või pidid kohanema uute oludega. Samas on palju näiteid vastupidavusest: traditsioonide, keelte ja teadmiste hoidmisest ning uute iseseisvate institutsioonide rajamisest.
Õiguslik staatus ja tänapäev
Õigused ja staatus erinevad riigiti. Näiteks:
- Kanadas kasutatakse mõisteid First Nations, Métis ja Inuit, ning on olemas seaduslikud ja poliitilised raamistikud, mis reguleerivad suhteid valitsuse ja põlisrahvaste vahel.
- Ameerika Ühendriikides tunnustatakse mõningaid hõime föderaalselt kui federally recognized tribes, millel on teatud suveräänsus ja õigused, sealhulgas lepingulised suhted föderaalvalitsusega.
- Paljudes Ladina-Ameerika riikides on samuti olemas tunnustused ja poliitikad, kuid olukorrad ja õigused varieeruvad riigiti.
Statistika osas on keeruline täpseid numbreid anda, sest need sõltuvad sellest, kuidas inimesi loendatakse ja kes end identifitseerib. Tekstis mainitud andmete järgi on Kanadas ja USAs kokku üle kolme miljoni inimesega, kes iseend nimetavad indiaanlasteks või teadvustavad põlise päritolu; Ladina-Ameerikas elab hinnanguliselt umbes 51 miljonit põlisrahva liiget. Need arvud muutuvad ajas ning sõltuvad rahvaloenduste ja identifitseerimise kriteeriumidest.
Kultuuriline jätkusuutlikkus ja taastumine
Vaatamata ajaloolistele raskustele jätkavad paljud põlisrahvad kultuuride säilitamist ja taastamist. Olulised suundumused on:
- Keelte elustamine — koolid, keeleprogrammid ja ülikoolide koostöö aitavad noorematel põlvkondadel õppida esmapäraseid keeli.
- Põllumajanduslike ja traditsiooniliste teadmiste taastamine — loodusteadlikud praktikad ja kohaliku toidu taastamine.
- Õiguslike ja poliitiliste liikumiste tugevnemine — nõutakse õiglast kohtlemist, lepingute rakendamist ja enesemääramist.
- Kultuuriline väljendus — kunst, muusika, film ja kirjandus aitavad tõsta teadlikkust ja jagada lugusid laiemale avalikkusele.
Põlisameeriklaste ajalugu ja tänapäev on mitmetahuline — seal on nii valusad kaotused kui ka tugev kultuuriline elujõud. Mõistmine ja austus, samuti koostöö algatuste kaudu, mis toetavad põlisrahvaste õigusi ja kultuuri, on olulised sammud edasi liikumiseks.