Beringi maismaasild
Beringi maismaasild ühendas pleistotseeni jääaegadel aeg-ajalt tänapäeva Alaska ja Ida-Siberi.
Selle suurim ulatus oli umbes 1600 km põhja-lõuna suunas. See ei olnud jäätunud, sest lumesadu oli äärmiselt väike, kuna Vaikse ookeani tuuled kaotasid oma niiskuse üle täielikult jäätunud lähedalasuvate mägede.
Seda rohumaastikku, sealhulgas maasilda, mis ulatus mitmesaja kilomeetri ulatuses mõlemal pool asuvatele mandritele, on nimetatud Beringia. Arvatakse, et Beringias elas jääaja üle väike, maksimaalselt paarituhandeline inimpopulatsioon. See oli Aasias asuvatest elanikkondadest isoleeritud vähemalt 5000 aastat. Millalgi pärast 16 500 aastat tagasi hakkas ta asustama Ameerikat, kui Ameerika liustikud, mis blokeerisid tee lõunasse, sulasid.
Beringi maismaasilla kahanemine
Geograafia
Beringi väin, Tšuktši meri põhjas ja Beringi meri lõunas on kõik madalad mered (kaardid, paremal). Ülemaailmse jahtumise tsüklite ajal, näiteks viimasel jääajal, koondus suur osa veest Arktika ja Antarktika jääkattedesse. Meretaseme langus tõi esile madalad merepõhjad, mis on hiljem uuesti üleujutatud. Samal viisil on tekkinud ja taas üleujutatud ka teisi maismaasildasid üle kogu maailma: umbes 14 000 aastat tagasi oli Austraalia mandriosa ühendatud nii Uus-Guinea kui ka Tasmaaniaga. Briti saared olid Mandri-Euroopa laiendus La Manche'i väina kuiva põhja kaudu ning Lõuna-Hiina mere kuiv bassein ühendas Sumatrat, Jaavat ja Borneot Aasia mandriga.
Ülemaailmse meretaseme tõus ja langus paljastas ja uputas pleistotseeni jooksul mitu korda "Beringia" nime kandva sildmaterjali. Arvatakse, et Beringia maismaasild eksisteeris enne 35 000 aastat tagasi toimunud jäätumist. Hilisemal perioodil 22 000-7 000 aastat BP oli see samuti vee kohal. Kalda avanes uuesti umbes 15 500 aastat tagasi BP ja umbes 6000 aastat tagasi BP omandasid rannikud oma praeguse kuju.
Berengia-Wisconsini jäätumine
Berengia - deglaatsioneerimisperiood
Berengia - tänapäev
Inimeste elupaik
Beringa maasild on oluline mitmel põhjusel, mitte ainult seetõttu, et arvatakse, et see võimaldas inimeste rännet Aasiast Ameerikasse umbes 25 000 aastat tagasi. Hey uuring näitas, et selle ajavahemiku jooksul üle selle maismaasilla rännanud inimestest jättis oma geneetilise jälje tänapäeva järeltulijatele vaid 70.
Beringia geneetiline asustus
Küsimused ja vastused
K: Mis on Beringi maasild?
V: Beringi maismaasild on maamass, mis ühendas pleistotseeni jääaegadel tänapäeva Alaska ja Ida-Siberi.
K: Kas Beringi maismaasild oli jääaegadel liustikuga kaetud?
V: Ei, Beringi maismaasild ei olnud liustikuga kaetud, sest lumesadu oli äärmiselt väike, kuna Vaikse ookeani tuuled kaotasid oma niiskuse üle täielikult liustikuga kaetud lähedalasuvate mägede.
K: Mis on Beringia?
V: Beringia on rohumaade stepp, sealhulgas maasild, mis ulatus mitmesaja kilomeetri ulatuses mõlemal pool asuvatele mandritele.
K: Kas inimesed elasid Beringias jääajal?
V: Jah, arvatakse, et Beringias elas jääajal üle väike, maksimaalselt paarituhandeline inimpopulatsioon.
K: Kui kaua oli Beringia Aasias asuvatest elanikkondadest isoleeritud?
V: Beringia oli Aasias asuvatest populatsioonidest isoleeritud vähemalt 5000 aastat.
K: Millal hakkas Beringia inimpopulatsioon asustama Ameerikat?
V: Beringia inimpopulatsioon hakkas Ameerikat asustama millalgi pärast 16 500 aastat tagasi, kui sulasid Ameerika liustikud, mis tõkestasid teed lõunasse.
K: Kuidas hõlbustas Ameerika liustike sulamine inimeste rännet Beringiast Ameerikasse?
V: Ameerika liustike sulamine vabastas Beringiast pärit inimeste jaoks läbipääsu Ameerikasse.
