Beringi maismaasild ühendas pleistotseeni jääaegadel aeg-ajalt tänapäeva Alaska ja Ida-Siberi. See maismaavöönd tekkis siis, kui ookeanitase langes oluliselt ja Kaug-Ida ning Põhja-Ameerika mandriosade vaheline Beringi platvorm tuli veest välja.

Geograafia ja teke

Suurimal laiusel ulatus see maismaasild umbes 1600 km põhja–lõuna suunas ning hõlmas lisaks kitsale ühendusvööndile ka laiu alasid nii lääne- kui ka idakaldal. Lõplikuks põhjuseks, miks see maismaasild tekkinud oli, oli põhiliselt merevee tase: viimase jääaja haripunktidel (nt viimase jääaja maksimumil umbes 26 500–19 000 aastat tagasi) langes ookeanitase kuni ~120–130 meetrit, paljastades Beringi merelaiu ja moodustades mandrijaotuse.

Keskkond ja elu

Seda alasid ei kattunud suures osas liustikud. Seda rohumaastikku, sealhulgas maasilda, on nimetatud Beringia. Põhjus, miks piirkond polnud laialdaselt jäätunud, oli kuiv kliima: lumesadu oli äärmiselt väike, sest Vaikse ookeani tuuled kaotasid oma niiskuse, liikudes üle jääga kaetud lähistel asuvate mägede. Tulemuseks oli külm ja kuiv rohumaastik ehk nn mammuthene steppe — rohttaimed, turbasammalised ja madalad põõsad, mis toitsid suuri kiskjaid ja herbivoore.

  • Välisti levinud olid suurloomad: mammutid, põdrad, bisonid, hobused, muskussarvikud, saigad ja mitmed kiskjad.
  • Ökosüsteem oli küll külm, kuid produktiivne ning suutis toetada rohkesti suurtel loomadel põhinevat toiduahelat.

Inimesed ja migratsioon

Arvatakse, et Beringias elas jääaja üle väike, maksimaalselt paarituhandeline inimpopulatsioon. See rühm oli Aasias asuvatest elanikkondadest vähemalt mõnikümmend sajandit kuni paar aastat isoleeritud — mõningate hüpoteeside kohaselt kuni ~5000 aastat (nn Beringia standstill). Geneetilised ja arheoloogilised andmed viitavad, et sellest populatsioonist rändasid mingil ajal edasi Ameerikasse.

Millalgi pärast umbes 16 500 aastat tagasi hakkasid inimesed massilisemalt asustama Ameerika mandrit: seni, kuni Põhja-Ameerikat lõuna poole blokeerisid suured liustikud, takerdus liikumine; kui liustikud hakkasid sulama, avanesid liikumiskoridorid (nii sisemaine jäätikuvaba koridor kui ka rannikuäärne marsruut), mis võimaldasid inimrühmade nihkumist lõunasse ja mandri sisemusse.

Põhiküsimused ja tähtsus

Beringia oli oluline nii bioloogilise vahetuse kui ka inimeste migratsiooni seisukohalt. See maismaasild võimaldas liikide ja inimrühmade liikumist Aasia ja Põhja-Ameerika vahel mitmete jääaegade jooksul. Pärast viimase jääaja lõppu, kui kliima soojenes ja meretase taas tõusis, uppus Beringi maismaasild — umbes 11 000–10 000 aastat tagasi — ning tänapäeval asuvad selles piirkonnas Beringi väin ja lähedased mered, mis eraldavad mandreid.

Beringi maismaasild on seega võtmetähtsusega teema, kui mõelda Põhja-Ameerika esmastele asustajatele, pleistotseeni ökosüsteemidele ja mandritevahelisele eluringile. Tänapäeval uurivad teadlased seda nii paleoekoloogiliste andmete, liustikutest pärinevate muutuste, arheoloogia kui ka geneetika abil, et paremini mõista, kuidas ja millal toimus inimese ja teiste liikide levik üle maailma.