Beringia: pleistotseeni maismaasild, mis ühendas Aasia ja Põhja-Ameerika

Beringia — pleistotseeni maismaasild, mis ühendas Aasia ja Põhja-Ameerika; avasta jääaja loodus, inimrände lugu ja Beringia roll Ameerika asustamisel.

Beringi maismaasild ühendas pleistotseeni jääaegadel aeg-ajalt tänapäeva Alaska ja Ida-Siberi. See maismaavöönd tekkis siis, kui ookeanitase langes oluliselt ja Kaug-Ida ning Põhja-Ameerika mandriosade vaheline Beringi platvorm tuli veest välja.

Geograafia ja teke

Suurimal laiusel ulatus see maismaasild umbes 1600 km põhja–lõuna suunas ning hõlmas lisaks kitsale ühendusvööndile ka laiu alasid nii lääne- kui ka idakaldal. Lõplikuks põhjuseks, miks see maismaasild tekkinud oli, oli põhiliselt merevee tase: viimase jääaja haripunktidel (nt viimase jääaja maksimumil umbes 26 500–19 000 aastat tagasi) langes ookeanitase kuni ~120–130 meetrit, paljastades Beringi merelaiu ja moodustades mandrijaotuse.

Keskkond ja elu

Seda alasid ei kattunud suures osas liustikud. Seda rohumaastikku, sealhulgas maasilda, on nimetatud Beringia. Põhjus, miks piirkond polnud laialdaselt jäätunud, oli kuiv kliima: lumesadu oli äärmiselt väike, sest Vaikse ookeani tuuled kaotasid oma niiskuse, liikudes üle jääga kaetud lähistel asuvate mägede. Tulemuseks oli külm ja kuiv rohumaastik ehk nn mammuthene steppe — rohttaimed, turbasammalised ja madalad põõsad, mis toitsid suuri kiskjaid ja herbivoore.

• Välisti levinud olid suurloomad: mammutid, põdrad, bisonid, hobused, muskussarvikud, saigad ja mitmed kiskjad.
• Ökosüsteem oli küll külm, kuid produktiivne ning suutis toetada rohkesti suurtel loomadel põhinevat toiduahelat.

Inimesed ja migratsioon

Arvatakse, et Beringias elas jääaja üle väike, maksimaalselt paarituhandeline inimpopulatsioon. See rühm oli Aasias asuvatest elanikkondadest vähemalt mõnikümmend sajandit kuni paar aastat isoleeritud — mõningate hüpoteeside kohaselt kuni ~5000 aastat (nn Beringia standstill). Geneetilised ja arheoloogilised andmed viitavad, et sellest populatsioonist rändasid mingil ajal edasi Ameerikasse.

Millalgi pärast umbes 16 500 aastat tagasi hakkasid inimesed massilisemalt asustama Ameerika mandrit: seni, kuni Põhja-Ameerikat lõuna poole blokeerisid suured liustikud, takerdus liikumine; kui liustikud hakkasid sulama, avanesid liikumiskoridorid (nii sisemaine jäätikuvaba koridor kui ka rannikuäärne marsruut), mis võimaldasid inimrühmade nihkumist lõunasse ja mandri sisemusse.

Põhiküsimused ja tähtsus

Beringia oli oluline nii bioloogilise vahetuse kui ka inimeste migratsiooni seisukohalt. See maismaasild võimaldas liikide ja inimrühmade liikumist Aasia ja Põhja-Ameerika vahel mitmete jääaegade jooksul. Pärast viimase jääaja lõppu, kui kliima soojenes ja meretase taas tõusis, uppus Beringi maismaasild — umbes 11 000–10 000 aastat tagasi — ning tänapäeval asuvad selles piirkonnas Beringi väin ja lähedased mered, mis eraldavad mandreid.

Beringi maismaasild on seega võtmetähtsusega teema, kui mõelda Põhja-Ameerika esmastele asustajatele, pleistotseeni ökosüsteemidele ja mandritevahelisele eluringile. Tänapäeval uurivad teadlased seda nii paleoekoloogiliste andmete, liustikutest pärinevate muutuste, arheoloogia kui ka geneetika abil, et paremini mõista, kuidas ja millal toimus inimese ja teiste liikide levik üle maailma.

Geograafia

Beringi väin, Tšuktši meri põhjas ja Beringi meri lõunas on kõik madalad mered (kaardid, paremal). Ülemaailmse jahtumise tsüklite ajal, näiteks viimasel jääajal, koondus suur osa veest Arktika ja Antarktika jääkattedesse. Meretaseme langus tõi esile madalad merepõhjad, mis on hiljem uuesti üleujutatud. Samal viisil on tekkinud ja taas üleujutatud ka teisi maismaasildasid üle kogu maailma: umbes 14 000 aastat tagasi oli Austraalia mandriosa ühendatud nii Uus-Guinea kui ka Tasmaaniaga. Briti saared olid Mandri-Euroopa laiendus La Manche'i väina kuiva põhja kaudu ning Lõuna-Hiina mere kuiv bassein ühendas Sumatrat, Jaavat ja Borneot Aasia mandriga.

Ülemaailmse meretaseme tõus ja langus paljastas ja uputas pleistotseeni jooksul mitu korda "Beringia" nime kandva sildmaterjali. Arvatakse, et Beringia maismaasild eksisteeris enne 35 000 aastat tagasi toimunud jäätumist. Hilisemal perioodil 22 000-7 000 aastat BP oli see samuti vee kohal. Kalda avanes uuesti umbes 15 500 aastat tagasi BP ja umbes 6000 aastat tagasi BP omandasid rannikud oma praeguse kuju.

Berengia-Wisconsini jäätumine


Berengia - deglaatsioneerimisperiood


Berengia - tänapäev

Inimeste elupaik

Beringa maasild on oluline mitmel põhjusel, mitte ainult seetõttu, et arvatakse, et see võimaldas inimeste rännet Aasiast Ameerikasse umbes 25 000 aastat tagasi. Hey uuring näitas, et selle ajavahemiku jooksul üle selle maismaasilla rännanud inimestest jättis oma geneetilise jälje tänapäeva järeltulijatele vaid 70.

Beringia geneetiline asustus

Küsimused ja vastused

K: Mis on Beringi maasild?

K: Kas Beringi maismaasild oli jääaegadel liustikuga kaetud?

K: Mis on Beringia?

K: Kas inimesed elasid Beringias jääajal?

K: Kui kaua oli Beringia Aasias asuvatest elanikkondadest isoleeritud?

K: Millal hakkas Beringia inimpopulatsioon asustama Ameerikat?

K: Kuidas hõlbustas Ameerika liustike sulamine inimeste rännet Beringiast Ameerikasse?

Otsing