Kristofer Kolumbus (1451–1506) – genovalane maadeuurija ja Ameerika avastaja

Kolumbus ei olnud esimene eurooplane, kes avastas Ameerika. Tema reisi ajal ei teadnud eurooplased veel, et Ameerika on olemas. Leif Erikson maabus aga umbes 1000. aasta paiku pKr. tänapäeva Kanadas. See avastus ei mõjutanud Euroopa ajalugu ega olnud hästi dokumenteeritud. Kolumbus avastas Ameerika selles mõttes, et ta oli esimene inimene, kes lõi korduva uurimise ja kontakti Uue Maailmaga. Teine punkt on see, et ameerika põliselanikud olid seal juba tuhandeid aastaid enne tema saabumist elanud. Kuid indiaanlased ei salvestanud ega andnud oma panust Euroopa ajaloo jäädvustamisse ilmselgetel põhjustel. Kolumbus avastas seega Ameerika Euroopa ajaloo kontekstis.

Paljud Lääne-Euroopa inimesed soovisid leida lühema tee Aasiasse. Kolumbus arvas, et ta saab Aasiasse läände purjetades. Ta ei teadnud Läänepoolkera, mistõttu ta ei mõistnud, et see takistab tal Aasiasse jõudmist.

Kuid Kolumbusel ei olnud piisavalt raha, et selle reisi eest ise maksta. Pärast Granada emiraadi võitmist nõustusid Hispaania valitsejad Ferdinand II ja Isabella IKastiilia valitsejad reisi eest maksma. Ta lubas neile kulda ja vürtse tagasi tuua.

1492. aasta augustis lahkus Kolumbus koos oma meremeestega Hispaaniast kolme laevaga: Santa María (Püha Maarja), Pinta (Värviline) ja Santa Clara (hüüdnimega Niña: Väike tüdruk).

Kolm laeva olid väga väikesed. Ajaloolased arvavad, et suurim laev, Santa María, oli ainult umbes 18 meetri pikkune ja umbes 4,8-5,8 meetri laiune.

Kolumbuse teised laevad olid veelgi väiksemad. Ajaloolased arvavad, et nende pikkus oli umbes 15-18 meetrit (50-60 jalga).

Voyage

12. oktoobril 1492, pärast umbes neljakuist purjetamist, maabus Kolumbus väikesel saarel Bahama saartel. Põliselanikud nimetasid seda Guanahani; Kolumbus nimetas selle ümber San Salvadori saareks ("Püha Päästja"). Ta kohtus saarel elavate arawekide ja taíno põlisameeriklastega. Nad olid Kolumbuse ja tema meeskonna suhtes sõbralikud ja rahumeelsed. Kuna ta ei teadnud, kus ta on, ja arvas, et on jõudnud Aasiasse, "Indiasse", nimetas ta neid "indiaanlasteks". Ta väitis, et nende maa kuulub Hispaaniale.

Seejärel purjetas Kolumbus praegusele Kuubale ja seejärel Hispaniolale. Hispaniolas ehitas Kolumbus kindluse. See oli üks esimesi Euroopa sõjaväebaase Läänepoolkeral. Ta nimetas seda Navidadiks (hispaania keeles "jõulud"). Ta jättis sinna kolmkümmend üheksa meeskonnaliiget ja käskis neil leida ja ladustada kulda.

Põliselanike kohtlemine

Kolumbus kirjutas Bahama saartel maabumise päeval arawakide ja taínode kohta:

Kolumbus märkas, et mõnel arawakil olid kuldsed kõrvarõngad. Ta võttis mõned neist vangi ja käskis neil teda kulla juurde viia. Kuid nad ei suutnud seda teha.

Encyclopædia Britannica järgi:

24. septembril 1493 lahkus Kolumbus Hispaaniast koos piisava hulga laevade, varude ja meestega, et vallutada ja rajada Hispaania kolooniad Uues maailmas. Tal oli 17 laeva ja 1200 meest. Nende meeste hulgas oli nii sõdureid kui ka talupoegi. Seal olid ka preestrid, kelle ülesanne oli pöörata põliselanikud kristlusse.

Sellel reisil uuris Kolumbus mõningaid Väike-Antillide saari. Ta purjetas ka ümber suurema osa Hispaniola saarest ning uuris Jamaica ja Kuuba külgi, mida ta oma esimesel reisil ei näinud.

Siis läks ta tagasi Navidad'i kindlusesse. Ta leidis, et linnus oli maha põlenud. Üksteist 37 sõdurist, kelle Kolumbus oli kindlusesse jätnud, olid sinna maetud. Ülejäänud olid kadunud. Ajaloolased arvavad, et see juhtus haiguste ja võitluste tõttu arawakide rahvaga.

Põliselanike kohtlemine

Kui Kolumbus oli Navidadist eemal, uurides Jamaikat ja Kuubat, lõpetasid tema sõdurid töö uue kindluse ja talude ehitamiseks. Nad panid arawakid neile toitu andma. Samuti varastasid nad arawakidelt asju ja vägistasid arawakide naisi. See pani arawakid otsustama, et nad hakkavad hispaanlaste vastu võitlema. Hispaanial oli aga palju relvi, mida arawakid polnud kunagi näinud, sealhulgas terasest mõõgad, haugid, vibulaskjad, koerad ja hobused. Seetõttu oli Hispaanial palju lihtsam arawakkide vastu võitlust võita.

Kolumbus võttis ka kättemaksu arawakide vastu tema sõdurite tapmise eest Navidadis. Ta sundis iga üle 14-aastast põliselanikku andma talle iga kolme kuu tagant teatava koguse kulda. Kui keegi seda ei teinud, lõikasid Kolumbuse mehed tal käed maha ja ta pidi veritsema. Ajaloolane Carl Lehrburger ütleb, et sel viisil suri umbes 10 000 põliselanikku. Kolumbus viis oma sõdurid ka paljudesse erinevatesse Hispaniola küladesse, et need üle võtta ja panna nad talle samuti kulda maksma. Kui nad ei suutnud kulda maksta, tehti inimesed orjadeks või tapeti.

Kolumbuse poolt vallutatud saare osades ei olnud palju kulda. Et vältida käte mahalõikamist, püüdsid paljud arawakid Kolumbuse ja tema meeste eest põgeneda. Kolumbuse sõdurid kasutasid aga koeri, et neid jahtida ja tappa. Bartolomé de las Casas ütles, et hispaanlased tapsid kaks kolmest kohalikust põliselanikust (kuigi ta võis liialdada).

Atlandi-ülese orjakaubanduse algus

1495. aasta veebruaris alustas Kolumbus Atlandi-ülest orjakaubandust. Ta ja tema sõdurid võtsid vangi umbes 1500 taínot. Ainult 500 mahtus Kolumbuse laevadele, nii et Kolumbus ütles oma meestele, et nad võivad võtta kõik ülejäänud orjad. Nad võtsid 600 ja lasid 400 minema. Neist 500 põliselanikust, keda Kolumbus Hispaaniasse orjadeks saatis, suri umbes 200 reisi ajal. Pooled ülejäänud olid kohale jõudes väga haiged. See oli esimene kord, kui inimesi üle Atlandi ookeani saadeti, et neid orjadena müüa.

Kolumbuse sõber Michele da Cuneo aitas põliselanikke orjadeks vangistada. Ühes kirjas kirjutas da Cuneo hiljem, et Kolumbus andis talle vangistatud põliselaniku naise vägistamiseks:

Kolumbus läks teisele reisile 1498. aastal. Portugali kuningas Johannes II oli öelnud, et Cabo Verde saartest edelas asub mandriosa. Oma kolmandal reisil tahtis Kolumbus selle mandri üles leida. Enne reisi tuletas kuninganna Isabella Kolumbusele meelde, et ta peaks kõiki põliselanikke hästi kohtlema ja tegema neist kristlasi.

Sellel reisil saatis Kolumbus kolm laeva otse Lääne-Indiasse (Kariibi mere piirkonda). Ta juhtis veel kolm laeva: kõigepealt kahele Portugali saarele, seejärel Kanaari saartele ja seejärel Cabo Verdele. Cabo Verdelt purjetasid nad Lõuna-Ameerika põhjarannikule ja maandusid Trinidadis. Ta uuris ka osa Lõuna-Ameerikast ja saari, mida praegu nimetatakse Tobagoks ja Grenadaks.

19. augustil 1498 naasis Kolumbus Hispaniolale. Ta leidis, et paljud sealsed hispaania asunikud olid õnnetud. Nad arvasid, et Uues Maailmas oleks rohkem kulda. Mõned neist olid tema äraolekul mässanud. Kolumbus lasi viis mässu juhti üles riputada. Ta püüdis ka ülejäänud asunikud õnnelikuks teha, andes neile Hispaniolas maad. Kuid asunikud saatsid Hispaaniasse jätkuvalt kaebusi. Aastal 1499 saatis kuninganna Isabella Hispaniolale mehe nimega Francisco de Bobadilla. Ta andis talle volitused teha kõike, mida ta arvas, et ta peaks tegema. Kui ta 1500. aastal saabus, lasi ta esimese asjana Kolumbuse arreteerida ja ahelates Hispaaniasse tagasi saata.

Põliselanike kohtlemine

Kui Kolumbus püüdis hispaania asunikke õnnelikuks teha, käivitas ta Hispaniolas Encomienda-süsteemi. Selle süsteemi kohaselt andis Kolumbus Hispaniolas ühe maatüki Hispaniolas ühele hispaania asunikule. Mõnikord andis ta ära terve põliselanike küla. Kõik põliselanikud, kes elasid selles piirkonnas, pidid töötama selle hispaania asuniku heaks. Põliselanikud olid sellel maal elanud sajandeid. Kolumbus kinkis neile maad ja sundis neid seejärel sellel maal töötama.

23. augustil 1500 arreteeriti Kolumbus Hispañolas, praeguse nimega Santo Domingo, julmuse eest põliselanike ja hispaanlaste vastu. Oktoobris 1500 saadeti ta ahelates Hispaaniasse. Ta vabastati 12. detsembril 1500 ja viidi kohtusse. Kolumbusel olid tähtsad sõbrad ja kuningas taastas tema vabaduse. Ta ei saanud uuesti kuberneriks, kuid lõpuks lubati tal teha veel üks reis.

Kolumbus suri Hispaanias Valladolidis südamepuudulikkuse ja artriidi tagajärjel 54-aastaselt.

Kolumbuse sugulased ütlesid, et Kolumbus sündis Itaalias Genovas. Tänapäeval ei saa ükski ajaloolane kindlalt öelda, kus Kolumbus sündis. Enamik eksperte arvab, et parimad tõendid ütlevad, et ta sündis Genovas. Teised ajaloolased arvavad aga, et Kolumbus sündis kusagil mujal, näiteks Hispaanias või Portugalis. Mõned arvavad, et ta oli algselt juut, kes astus kristlusse.

Kolumbus kirjutas, et läks esimest korda merele, kui ta oli 14-aastane.

1477. aastal abiellus Kolumbus Felipa Moniz Perestreloga. Ta oli pärit pooleldi aadlisest perekonnast, millel olid sidemed purjetamisega. Ta suri umbes 1479. või 1480. aasta paiku, kui ta sünnitas nende poja Diego.

1485. aastal kohtus Kolumbus Hispaanias Córdobas viibides Beatriz Enríquez de Trasierraga. Nad elasid mõnda aega koos. Neil oli üks laps nimega Fernando.

Kolumbusel oli oma reisidel Uude Maailma mitu erinevat eesmärki. Esiteks uskus ta, et suudab leida lühema ja lihtsama tee Aasiasse, mis tegi asju, mida Euroopa ei teinud. Ta uskus, et suudab leida lühema tee Hiinasse. Teised inimesed olid seda usku absurdiks nimetanud. Kolumbus tahtis tõestada, et need inimesed eksivad.

Teiseks tahtis Kolumbus leida kulda. Kuld oli Kolumbuse ajal peamine rahaliik, mida kasutati. Oma kirjas Hispaania kuningale Ferdinandile ja kuninganna Isabellale kirjutas Kolumbus: "Kuld on kõige suurepärasem; kuld on aare, ja [inimene], kes [omab] seda, teeb kõik, mida ta soovib selles maailmas." See tähendab, et keegi, kellel on kuld, võib teha kõike, mida ta tahab. Paljud ajaloolased usuvad, et Kolumbus tahtis saada võimsaks inimeseks - ja selleks, et saada võimsaks, oli tal vaja leida kulda.

Kui hispaanlased said teada Uue Maailma kohta, läksid paljud konquistadoorid ehk vallutajad sinna. See tõi kaasa Hispaania koloniseerimise Ameerikas.

Hispaania konquistadoorid asustasid kõigepealt Hispaniola (praegune Dominikaani Vabariik ja Haiti), Kuuba ja Puerto Rico saared. Nad haarasid nii palju kulda kui võimalik. Hispaanlased tõid ka preestreid ja sundisid põlisameeriklasi ristiusku pöörduma.

Ameerika Ühendriikides tähistatakse Kolumbuse päevaga Kolumbuse saabumist Uude Maailma 12. oktoobril 1492. aastal.

Kolumbuse maailmanäitus, mis toimus 1893. aastal Chicagos, Illinoisi osariigis, toimus Kolumbuse Ameerika külastamise 400. aastapäeva tähistamiseks.