Ferdinand II Aragoni

Biograafia

Ferdinand oli Aragoni Johannese II poeg, kelle teine abikaasa oli aragoonlasest aadlik Juana Enriquez. Ta abiellus 19. oktoobril 1469 Ocañas Infanta Isabellaga, kes oli Kastiilia kuninga Henry IV õde, kelle ema oli teisest emast. Temast sai Kastiilia V Ferdinand, kui Isabella järgnes oma vennale Kastiilia kuningannana 1474. aastal. Kahe noore monarhi vahel algas kodusõda Kastiilia printsessi Juana (tuntud ka kui Juana la Beltraneja) vastu, kes väitis end olevat Henry IV tütar. Nad võitsid. Ferdinand järgnes oma isale Aragóni kuningana 1479. aastal. See tähendas, et Kastiilia kroon ja Aragóni krooni erinevad territooriumid ühendati personaalunioonis. Esimest korda pärast 8. sajandit loodi sellega ühtne poliitiline üksus, mida võis nimetada Hispaaniaks, kuigi eri territooriume ei hallatud nõuetekohaselt ühtse üksusena enne 18. sajandit.

Ferdinandi ja Isabella ühise valitsemise esimesed aastakümned kulusid Granada kuningriigi, viimase moslemi enklaavi vallutamisele Pürenee poolsaarel. See lõpetati 1492. aastaks ja seejärel aeti juudid välja nii Kastiiliast kui ka Aragooniast. Kuningapaar saatis Christopher Kolumbuse oma ekspeditsioonile, mis avastas Uue Maailma. 1494. aasta Tordesillase lepinguga jagati Euroopaväline maailm Portugali ja Kastiilia kroonide vahel põhja-lõunasuunalise joonega läbi Atlandi ookeani.

Ferdinand oli oma elu viimastel aastakümnetel hõivatud nn Itaalia sõdadega. Ta võitles Prantsusmaa kuningatega Itaalia kontrolli eest. 1494. aastal tungis Prantsusmaa kuningas Karl VIII Itaaliasse ja tõrjus Ferdinandi nõbu Alfonso II Napoli troonilt. Ferdinandi liit erinevate Itaalia vürstidega ja keiser Maximilian I-ga ajas 1496. aastaks prantslased välja ja pani Alfonso poja Ferdinandi Napoli troonile. 1501. aastal, pärast Ferdinand II Napoli surma ja tema onu Friedrichi õigusjärglust, sõlmis Aragoni Ferdinand kokkuleppe Karl VIII järeltulija Louis XII-ga. Louis oli äsja edukalt kehtestanud oma nõuded Milano hertsogkonnale ja nad leppisid kokku Napoli jagamises omavahel, kusjuures Campania ja Abruzzid, sealhulgas Napoli ise, läksid prantslastele ja Ferdinandile kuulusid Apuulia ja Calabria. Kokkulepe lagunes peagi ja järgmiste aastate jooksul vallutas Ferdinandi suur kindral Gonzalo Fernández de Córdoba 1504. aastaks Napoli prantslastelt. Teine vähem kuulus "vallutus" toimus 1502. aastal, kui Andreas Paleologus, Ida-Rooma keisririigi de jure keiser, jättis Ferdinandi ja Isabella keisririigi pärijateks, seega sai Ferdinandist de jure Rooma keiser.

Pärast Isabella surma läks tema kuningriik tema tütrele Joannale. Ferdinand oli viimase regendiks tema äraolekul Madalmaades, mida valitses tema abikaasa peahertsog Philipp. Ferdinand püüdis säilitada regentuuri alaliselt, kuid Kastiilia aadel lükkas selle tagasi ja asendas selle Joanna abikaasaga, kellest sai Kastiilia Filip I. Pärast Philipi surma 1506. aastal, kui Joanna oli vaimselt ebastabiilne ning tema ja Philipi poeg Charles Genti poeg oli vaid kuueaastane, võttis Ferdinand taas valitsemise üle, valitsedes kuningriigi kantsleri Francisco kardinal Jimenez de Cisnerose kaudu.

1508. aastal jätkus sõda Itaalias, seekord Veneetsia vastu. Kõik teised poolsaare võimud, sealhulgas Louis XII, Ferdinand, Maximilian ja paavst Julius II ühinesid Cambrai liiduna. Kuigi prantslased võitsid Veneetsia vastu Agnadello lahingus, lagunes Liiga peagi laiali, sest nii paavst kui ka Ferdinand hakkasid Prantsuse kavatsuste suhtes kahtlustama. Selle asemel moodustati Püha Liiga, milles kõik riigid ühinesid nüüd Prantsusmaa vastu.

1511. aasta novembris sõlmisid Ferdinand ja tema õepoeg Henry VIII Inglismaa Westminsteri lepingu, milles nad lubasid üksteisele vastastikust abi Prantsusmaa vastu. Varem samal aastal oli Ferdinand vallutanud Navarra kuningriigi lõunapoolse osa, mida valitses Prantsuse aadlimees, ja liitnud selle Hispaaniaga. Selleks, et tugevdada oma nõuet kuningriigi suhtes, abiellus Ferdinand sel ajal uuesti palju noorema Germaine of Foix'i (1490-1538), Navarra kuninganna Leonori tütrepoega. Püha Liit oli üldiselt edukas ka Itaalias, tõrjudes prantslased välja Milanost, mis 1513. aasta rahulepinguga taastati Sforza hertsogitele. Kaks aastat hiljem õnnestus prantslastel siiski Milano tagasi vallutada.

Ferdinand suri 1516. aastal Madrigalejos, Cáceres, Extremadura. Ta oli teinud Hispaaniast Euroopa kõige võimsama riigi. Tema pojapoja Karl, kes päris mitte ainult oma emapoolsete vanavanemate Hispaania maad, vaid ka oma isapoolse perekonna Habsburgide ja Burgundia maad, tegi oma pärijatest mandri kõige võimsamaid valitsejaid. Kaarlile järgnesid Aragoonia maad ja ta sai koos oma hullumeelse emaga ka Kastiilia krooni, millega saavutati lõpuks Hispaania troonide ühendamine ühe pea all.

Aragóni kuninga Ferdinand II ja Kastiilia kuninganna Isabella pulmaportree

Lapsed

Ferdinandil ja Isabellal oli viis last: Isabella Astuuria, Juan Aragoni, Joanna Kastiilia, Maria Aragoni ja Katariina Aragoni. Joanna ja Katariina abiellusid mitmete Euroopa dünastiatega, pannes aluse nende pojapoja Karl V tohutule pärandile. Tema lapselaps oli Inglismaa kuninganna Maria I.

Muu

• Ferdinand on maetud Granada Capilla Real'isse koos oma naise, tütre Joanna ja tema abikaasa Philippi ning pojapoja Migueliga.
• Tema ja kuninganna Isabella ühise valitsemise ajal kasutasid nad moto "Tanto monta, monta tanto, Isabel como Fernando" ("Nad on ühesugused, Isabel ja Ferdinand"). Seda kasutati selleks, et vihjata nende võrdsele võimule mõlemal oma valdustes, sest selline kokkulepe oli tol ajal haruldane.
• Mõned teadlased väidavad, et Ferdinand, mitte õnnetu Cesare Borgia, oli Niccolò Machiavelli "Vürsti" tegelik inspiratsioon, milles teda sageli mainitakse.

Seotud leheküljed

• Hispaania ajalugu