Niccolò Machiavelli (Firenze, Itaalia, 3. mai 1469 - 21. juuni 1527) oli Firenze ametnik Medicide ajal.

Ta oli diplomaat, poliitiline filosoof, näitekirjanik ja Firenze Vabariigi ametnik. Ta kirjutas ka komöödiaid, karnevalilaulusid, luuletusi ja mõningaid itaalia keele tuntumaid isiklikke kirjavahetusi.

Machiavelli on tänapäeval tuntud kui "Vürsti" autor. See raamat on mõjutanud poliitikat.

Oma tuntuimas raamatus "Vürst" kirjeldab ta, kuidas vürst (mille all Machiavelli mõistab valitsejat) saab kontrollida inimesi, kelle üle ta valitseb. Ta vaatleb eriti seda, mida ta nimetab "uueks vürstiks", öeldes, et kuninglikust perekonnast pärit vürstil on lihtsam töö, sest rahvas on harjunud tema perekonna ja eluviisiga. Kõik, mida selline pärilik prints peab tegema, on hoolikalt kinni pidada traditsioonilistest tööviisidest, millega rahvas on harjunud. Uuel printsil on palju raskem töö, sest ta peab inimesi harjuma oma uue võimuga ja looma uued tööviisid, millega inimesed saavad harjuda. See töö tähendab, et uus vürst peab tegutsema nii, et inimesed ei kritiseeriks teda kiiresti, kuid Machiavelli sõnul võib see tähendada, et ta peab tegema halbu, kuid vajalikke asju, mida inimesed ei näe ega mäleta. Vastasel juhul on uuel vürstil raske midagi olulist korda saata või isegi valitsemist jätkata.

Elulugu lühidalt

Machiavelli sündis keskklassi perekonnas Firenzes ja sai hea hariduse klassikalistes kirjanduses. 1498. aastal sai temast Firenze vabariigi kantsleri büroo ametnik ja diplomaat, mis andis talle võimaluse reisida ja kokku puutuda Euroopa suuremate võimudega — ta kohtus näiteks Prantsuse ja Hispaania esindajatega ning pühapaiga esindajatega Itaalias. Need kogemused vormisid tema praktilist arusaama võimust ja poliitikast.

Karjäär ja tagasilöögid

Kuni 1512. aastani töötas Machiavelli Firenze vabariigi teenistuses. Pärast Medici tagasitulekut kaotas ta oma ametikoha, teda kahtlustati vandenõus ning ta arreteeriti ja edasi piinati. Pärast vabanemist taeti ta eemal kantsleri ametist ja veetis suure osa elust San Casciano ümbruses põllutööde ja kirjutamisega, püüdes oma mõtteid ning poliitilisi käsitlusi kirja panna.

Tähtsamad tööd

  • Il Principe (tuntud eesti keeles kui "Vürst") — nõuanded üksikisiku valitsejale, praktiline ja tihti karmi realismiga kirjutatud käsiraamat võimu säilitamiseks.
  • Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio — laiemad arutelud vabariigisüsteemi tugevdamisest, ajaloost ja sõjaväest; selgitab Machiavelli toetust kodanikuaktiivsusele ja kontrollmehhanismidele, mis hoiavad võimu kuritarvitustest eemal.
  • La Mandragola — satiiriline komöödia, üks tema tuntumaid näidendeid.
  • Istorie fiorentine — Firenzest pajatavad ajalooteosed.
  • Lisaks on säilinud Machiavelli kirjavahetus, luuletused ja teised väiksemad kirjutised.

Põhimõtted ja ideed

Machiavelli tähtsamateks mõisteteks on virtù ja fortuna. Virtù ei tähenda üksnes voorust vallas-signatuuris, vaid pigem oskust, otsustavust ja poliitilist nutikust — võimet olukordi mõista ja juhtida. Fortuna viitab juhusele ja olukordade muutlikkusele. Machiavelli rõhutas, et edukas valitseja kasutab oma virtùd, et leida võimalusi ja kallutada saatuse käiku oma kasuks.

Ta on tuntud ka oma pragmaatilise vaate poolest, mille järgi poliitikas ei ole alati võimalik või mõistlik järgida tavalisi moraalinorme; tähtis on riigi püsimajäämine ja korra tagamine. Samal ajal näitas ta avalikes kirjutistes üles austust vabariikliku valitsemise vastu ning kirjeldas, kuidas rahvas ja institutsioonid saavad piirata tiranni tendentse.

Pärand ja tõlgendused

Machiavelli nimi andis aluse sõnale "machiavellism", mis sageli viitab kavalusele, sihikindlale ja vahel ebaeetilisele poliitilisele taktikale. Tõsi on, et Vürst sisaldab nõuandeid julmuse ja petmise kasutamiseks, kuid paljud teadlased rõhutavad, et Machiavelli nägi neid abinõusid kui hädavajalikke vahendeid riigi stabiilsuse tagamiseks teatud aegadel. Tema tööd on kaasaegse poliitilise realismi alus ning mõjutanud nii mõtlejaid, riigimehi kui ka kirjandust läbi sajandite.

Keskmised hinnangud

  • Mõned näevad Machiavellit amoraalse kalkulatsiooni esindajana, kes julgustab abinõusid eesmärgi saavutamiseks.
  • Teised rõhutavad tema ajaloolist ja pragmaatilist lähenemist — ta kirjutas oma aja Itaalias toimuvast, kasutades ajaloolisi eeskujusid ja poliitilist kogemust.
  • Tänapäeval käsitletakse teda tihti kui modernse poliitilise mõtlemise algatajat, kelle töid analüüsitakse nii filosoofia, ajaloo kui poliitikateaduste õppetundides.

Lõppkokkuvõttes oli Niccolò Machiavelli keerukas ja mitmetahuline mõtleja: tema kirjutised on nii praktilised poliitilised käsiraamatud kui ka sügavad refleksioonid võimust, inimloomusest ja riigi toimimisest.