Pärandajad — William Golding, 1955: romaan neandertallastest
Pärandajad (William Golding, 1955) — lummav romaan neandertallastest, sügav inimsuse ja väljasuremise lugu, mis paljastab primitiivsete ja arenenud kultuuride traagilise kokkupõrke.
Pärandajaid on 1955. aastal ilmunud Briti kirjaniku William Goldingi teine romaan, kuigi maailmas on ta kõige tuntum oma teosest "Kärbeste isandast". See raamat oli autori enda suuremate lemmikute hulgas ning kujutab kujuteldavat kontakti ühe viimase allesjäänud neandertallaste hõimu ja arenenumate, ent vägivaldsete homo sapiens'ide poolt saabuvate muutustega, mis viivad hõimu väljasuremisele.
Süžee
Romaan jälgib peamiselt Lok-nimelise neandertallase ja tema väikese grupi elu. Üks rühma liikmetest, Lok, on romaani peamine "vaatepunkti" tegelane: läbi tema tajude ja mõtete kogeme, kuidas rühm kaotab ükshaaval täiskasvanud liikmeid ning kuidas noored rüütatakse ja viiakse ära, kui ilmuvad teistsugused, ohtlikumad olendid, keda Lok ja tema kaaslased kutsuvad mõistatuslikult "uueks rahvaks" ehk "uued inimesed".
Loki ja tema kaaslaste maailm on tugevalt sensoorne, emotsionaalne ja kollektiivne: nad tunnetavad üksteise meeleolusid, jagavad pilte ja mälestusi viisil, mis mõjub peaaegu telepaatilisena. Golding näitab neid olevustena, kelle aeg on koondunud olevikku — nende teadmised keskenduvad toidu leidmisele (peamiselt juured ja taimed), varjualuste ehitamisele ning ühistele rituaalidele. Nad suhtlevad vähese sõnavaraga sõnavara abil ja ei kasuta laiaulatuslikke kultuuri loovaid mälestusi, ent nende sisemaailm on rikas tunnetuste ja tunnetega.
Romaanis käsitletakse ka neandertallaste arusaamist tulevikust ja kujutlusvõimet: nad ei planeeri suurelt, kuid kasutavad fraase nagu "Planeerimise" ja "kujutlusvõimega" ning ütlevad "mul on pilt", et edasi anda oma ettekujutusi ja mälestusi. Nende taju on tihti hetke- või hooajapõhine, mis rõhutab nende erinevust kaasaegsematest inimestest.
Viimane peatükk ja perspektiivi vahetus
Romaani lõpus nihkub vaatenurk: viimane peatükk on kirjutatud uute, enam-vähem kaasaegsete inimeste vaatepunktist, kes lahkuvad paatidega ja jälgivad metsas toimuvat. Nende pilk neandertallastele on hirmutatud ja halvustav — nad näevad neid metsade „kuratlikeks” olenditeks. See perspektiivi vahetus on hoolikalt paigutatud, et rõhutada pärandamist ja liigi asendumist: lõpp tähistab uue liigi omaksvõttu maast ja vanemate olendite hääbumist.
Stiil, teemad ja tõlgendused
Golding kasutab teoses kujundlikku ja sageli poeetilist stiili, eriti neandertallaste vaatepunkti kirjeldamisel — keel on piiratud, aga kuvandlik, mis aitab lugejal tunnetada nende maailmapilti. Teos tegeleb mitme tugeva teemaga:
- Tsivilisatsiooni ja vägivalla paradoks: arenenum tehnoloogia ja oskused ei tähenda moraalset ülemust; "uued inimesed" toovad kaasa oskused ja jõu, kuid ka reeturlikkuse ja julmuse.
- Teise teatud kujutamine ja empaatia: Golding kutsus lugejat mõtlema teiseliikmelisuse ja väljasuremise kaudu, tekitades empaatiat olendite vastu, kelle mõtlemine ja tunded meie omast erinevad.
- Ajaxaikse meele ja mälu kujutamine: neandertallaste kohalolu olevikus ning nende unikaalne kollektiivne mõtlemine pakuvad alternatiivset viisi, kuidas mõista „inauselise” käitumist ja kogukonda.
- Progressi kriitika: romaan küsib, kas "edasiminek" on automaatselt parem ja kellel on õigus pärandusele.
Vastuvõtt ja tähendus
Esialgne vastuvõtt oli mitmekesine: romaan pälvis tunnustust autorile omase allegoorilise ja filosoofilise lähenemise eest, kuid jäi paljuski autori teoste seas vähem tuntuks kui "Kärbeste isandast"." Kaasaegsemates kriitilistes lugemistes hinnatakse Pärandajaid kui julget katset astuda inimkeskse narratiivi piiridest välja ning kujutada „teist” austava ja poeetilise pilguga. Teos on tihti käsitletud koos Goldingi teiste romaanidega kui uurimus inimese loomuse, süü ja mõju kohta keskkonnale ning teistele liikidele.
Tänapäeva lugejale on romaan oluline ka seetõttu, et see avab arutelu inimliigi rollist looduses, inimtegevuse tagajärgedest teiste liikide jaoks ning sellest, kuidas ajalooline või tehnoloogiline eelis ei taga moraalset õigust ega püsivat pärandit.
Le Moustier' neandertallaste restaureerimine (Charles R. Knight, 1920)
Küsimused ja vastused
K: Mis on William Goldingi teise romaani pealkiri?
V: "Pärandajad".
K: Kes on selle romaani peategelased?
V: Peategelased on Lok ja Fa, kaks neandertallaste hõimu liiget, ja "uued inimesed", grupp varajasi moodsaid inimesi.
K: Kuidas neandertallased omavahel suhtlevad?
V: Neandertallased suhtlevad üksteisega võimsate aistimuste ja tunnete kaudu ning paistab, et mõnikord jagavad nad mõtteid peaaegu telepaatiliselt. Samuti kasutavad nad oma piiratud sõnavara ja mälestusi, et üksteisega ühendust võtta.
K: Millist toitu nad söövad?
V: Neandertallased söövad toiduks peamiselt juurikaid ja köögivilju.
K: Kuidas tulevad nad toime planeerimise või kujutlusvõimega?
V: Planeerimise või kujutlusvõimega toimetulekuks ütlevad neandertallased enne oma mõtetest rääkimist fraasi "mul on pilt".
K: Miks kardavad uued inimesed neandertallasi?
V: Uued inimesed kardavad neandertallasi, sest nad usuvad, et nad on metsa kuradid.
K: Mille poole see romaan oma lõpuga osutab?
V: See romaan osutab oma lõpus maailma pärandamisele tänapäeva inimeste poolt.
Otsige