Homo sapiens — teaduslik määratlus ja tänapäevane inimene

Homo sapiens: teaduslik määratlus ja anatoomiliselt tänapäevane inimene — päritolu, areng ja inimkonna mõju Maale kokkuvõtlikult ja arusaadavalt.

Homo sapiens (ladina keeles "tark inimene") on inimliigi teaduslik nimetus.

Homo on inimese perekond. H. sapiens on ainus säilinud liik perekonnast Homo.

Tänapäeva inimest nimetatakse mõnikord "anatoomiliselt tänapäevaseks inimeseks". Homo sapiens peab end kõige mõjukamaks liigiks planeedil. Siiski on paljud eluvormid, eriti taimed ja algloomad, avaldanud palju suuremat mõju õhule, kivimitele, elule ja looduskeskkonnale Maal.

Taksonoomia ja määratlus

Homo sapiens kuulub imetajate klassi, primaatide hõimkonda ja perekonda Homo. Liigi teaduslik nimi eristab meid teistest inimlaste (homininide) liikidest; mõnikord kasutatakse alamliigi tähistust Homo sapiens sapiens, et rõhutada tänapäevase inimese anatoomilist ja käitumuslikku ühtsust.

Evolutsioon ja päritolu

Enamik praeguse teadusliku konsensuse järgi tekkis H. sapiens Aafrikas umbes 300 000 kuni 200 000 aasta eest. Varasemad Homo-liigid (näiteks H. erectus ja H. heidelbergensis) andsid aluse inimese evolutsioonile. Mitmed fossiilid ja genoomiandmed viitavad sellele, et tänapäevased inimesed rändasid väljapoole Aafrikat mitmetes laineis, andes kokkuvõttes tõenäoliselt geenide segunemisel erinevate rühmadega (nt neandertallaste ja denisovlastega).

Anatoomia ja füsioloogia

• Iseloomulik on kahejalgsus, mis vabastas käed tööriistade valmistamiseks ja kasutamiseks.
• Ajumaht on keskmiselt umbes 1200–1500 cm³, mis võimaldab keerukat mõtlemist, keele ja sotsiaalset käitumist.
• Kehaehitus, peenlihaste oskus ja fine motorika toetavad tehnoloogiate arengut ning kultuurilisi tegevusi.

Käitumine, kultuur ja tehnoloogia

Üks Homo sapiens kõige eristavamaid tunnuseid on keerukas kultuur ja sümboolne mõtlemine. Inimesed kasutavad keelt, loovad kunsti, rituaale ja üksikasjalikke tehnoloogiaid — kivist tööriistadest kuni kaasaegse digitehnoloogiani. Põllumajanduse tekkimine umbes 12 000 aasta eest muutis toitumist, elustiili ja sotsiaalseid suhteid, võimaldades linnastumist ja tsivilisatsioonide tekkimist.

Geneetika ja mitmekesisus

Genoomiuuringud näitavad, et geneetiline mitmekesisus on suurim Aafrikas, mis toetab Aafrikast päritolu mudelit. Samas on mitmed geneetilised signaalid näidanud varasemaid ristumisi lähisugulastega (neandertallased, denisovlased), mille jäägid on tänapäevastel inimestel veel tänapäevaselt leitavad.

Levinu­s ja populatsioon

Homo sapiens on levinuim suurim imetaja Maal — inimesed asustavad kõiki kontinenteid ja väga erinevaid elukeskkondi. Tänapäeval on inimkonna arv miljardites; täpne arv muutub kiiresti kuid ületab 8 miljardit. Inimeste sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline mitmekesisus on väga suur.

Suhted teiste Homo liikidega ja fossiilne rekord

Fossiilid ja paleogenoomilised uuringud näitavad, et varasematel ajastutel eksisteeris mitu Homo-liiki samaaegselt. Mõned neist — näiteks neandertallased — segunesid tänapäevaste inimeste esivanematega. Olulised fossiilsed leiud (nt Jebel Irhoud, Omo, Herto) annavad teavet füüsiliste tunnuste ja leviku kohta ajas.

Mõju keskkonnale ja globaalsed väljakutsed

Inimkond on märkimisväärselt muutnud Maad: liigimuutused ja elupaikade kadumine, kliimamuutused, reostus ja maakasutuse ümberkorraldused on osa inimtekkeliste protsesside tagajärgedest. See on viinud ka aruteluni uue geoloogilise ajastu — antropotseeni — määratlusest.

Sotsiaalsed ja eetilised aspektid

Kuna Homo sapiens on oma käitumisega loonud keerulisi kultuure, seaduseid ja moraalseid norme, kaasneb sellega vastutus looduse, teiste liikide ja tulevaste põlvede ees. Arutelud hõlmavad inimõigusi, õiglast ressursijaotust, biomeditsiinilist eetikat ja keskkonnahoidu.

Kokkuvõte

Homo sapiens on bioloogiliselt ja kultuuriliselt erakordne liik: suurema ajust ja keerukast käitumisest tingitud tehnoloogiline ja sotsiaalne areng on teinud inimestest geoloogiliselt ja ökoloogiliselt tähendusliku jõu Maa ajaloos. Samas kaasnevad selle mõjudega vastutus ja väljakutsed, millele tuleb teadlikult vastata nii teaduse, poliitika kui igapäevaeluga.

Päritolu

Tänapäeva inimeste hiljutine Aafrika päritolu on anatoomiliselt tänapäevaste inimeste päritolu ja leviku peamiseks mudeliks.

Hüpotees, et inimene on üheainsa päritoluga, avaldati Charles Darwini teoses "Inimese põlvnemine" (1871). Seda kontseptsiooni toetavad tänapäevase mitokondriaalse DNA uurimine ja fossiilsete inimeste füüsilisel antropoloogial põhinevad tõendid. Geneetiliste ja fossiilsete tõendite kohaselt arenesid Homo sapiens'i vanemad versioonid ainult Aafrikas 200 000 ja 100 000 aasta vahel, kusjuures ühe haru liikmed lahkusid Aafrikast 90 000 aastat tagasi ja asendasid aja jooksul varasemaid inimpopulatsioone, nagu neandertallased ja Homo erectus.

Teadusringkondades valitseb peaaegu üksmeelne seisukoht, et kaasaegne inimene on pärit Ida-Aafrikast.

Neandertallaste täieliku genoomi sekveneerimine näitab, et neandertallased ja mõned tänapäeva inimesed jagavad mõningaid iidseid geneetilisi sugupuid. Uuringu autorid väidavad, et nende tulemused on kooskõlas neandertallaste kuni 4%-lise segunemisega mõnes populatsioonis. Selle segunemise põhjus ei ole teada. 2012. aasta augustis avaldatud uuringus pakuti välja, et DNA kattuvus on jäänuk nii neandertallaste kui ka tänapäeva inimeste ühisest esivanemast.

H. sapiens' i tekkimise skemaatiline kujutamine varasematest Homo liikidest. Horisontaalne telg näitab geograafilist asukohta; vertikaalne telg näitab aega miljoneid aastaid tagasi. Sinised alad näitavad kohalolekut antud ajal ja kohas.

Otsing