Neandertallane, perekonna Homo liik, oli meie liigi lähisugulane. Tema teaduslik nimi on Homo neanderthalensis (mõnikord ka Homo sapiens neanderthalensis).

Päritolu ja liigitus

Neandertallased elasid eelkõige vahemikus umbes 400 000–40 000 aastat tagasi. On arvatud, et nad arenesid osaliselt või täielikult alates Homo heidelbergensis'st ning nende viimane ühine esivanem tänapäeva inimesega võis elada sadu tuhandeid aastaid tagasi. Varasemalt liigitasid teadlased neandertallasi mõnikord tänapäeva inimese alamliigiks (Homo sapiens neanderthalensis), kuid enamik tänapäevaseid uurimusi käsitleb neid eraldi liigina, Homo neanderthalensis.

Esimene leid ja levik

Neandertallaste fossiile on leitud peamiselt Euroopas, aga ka Väike-Aasias ja kuni Kesk-Aasiani piirkondadeni. Kuulsusrikas esimene suur leid tehti 1856. aastal Neandervallis Saksamaal, lähedal Düsseldorfi: kaevanduses (tavapärasel kirjeldusel lubjakivikarjäärist) leiti töömehe poolt osa skeletist. Leiule pani tähelepanu Johann Carl Fuhlrott ja Hermann Schaaffhausen, kes arvasid, et luud kuuluvad väga varajasele inimtasandile. See materjal on tuntud kui Neandertallane 1.

Füüsilised omadused

Neandertallased olid kehakonstruktsioonilt robustsed ja lihaselised, nende skeletid olid paksud ning luud jämedad. Tunnuslikud olid lai ja tugev rindkere, lühemad jäsemed võrreldes kaasaegse inimesega, kõrge ja esiletõstetud keskne kulmukaare ning suhteliselt suur nina — omadused, mis aitasid kohaneda külmema kliimaga. Ajute maht oli sageli tänapäeva inimese omast sama suur või mõnevõrra suurem, mis viitab keeruka käitumise ja kognitiivsete võimete olemasolule.

Eluviis ja kultuur

Neandertallased kasutasid tööriistu ja oskasid töötada kive ning teisi materjale: nende tehnoloogiat, mida sageli nimetatakse Mousteri kultuuriks, iseloomustasid peenelt töödeldud kividetalid. Nad kasutasid tuld, ehitasid lihtsamaid varjendeid või kasutasid looduslikke koobaid, kandsid ilmselt nahkriideid ning toitusid peamiselt jahist — suurulukatest kuni väikeste imetajateni ja mõnikord mereannikateni. Arheoloogilised leiud viitavad ka sotsiaalsele ja hoolitsevale käitumisele: vigastuste ja vanaduse korral on märgata ravitulemusi ning abi haavatutele, mis näitab ühiskondlikku toe olemasolu.

Mõned leiud viitavad rituaalsetele või sümboolsetele tegevustele: on kirjeldatud võimalikku matmispraktikat, matusejuures asetatud esemeid ja värvide kasutust. Kaasaegsed geneetilised ja arheoloogilised tõendid näitavad, et neandertallased suutsid kohaneda väga erinevate keskkondadega ning nende käitumine polnud lihtne ega „algeline”, nagu traditsiooniliselt oletati.

Geene ja segunemine tänapäeva inimestega

Viimase paarikümne aasta DNA-analüüsid on näidanud, et neandertallased ja nende lähimad sugulased segunesid mingil määral tänapäeva inimestega (Aafrika-välistes populatsioonides). Enamik praeguseid mitte-aafriklastest inimestest kannab 1–2% neandertali päritolu pärilikkusest, mõnel isendil võib see osakaal olla veidi suurem. See geneetiline pärand mõjutab tänapäeval inimeste immuunsust, naha- ja ainevahetusefekte ning erinevaid haigusriske.

Millal ja miks nad välja surid?

Hiljutised uuringud, sealhulgas täpsemad dateerimismeetodid, viitavad, et neandertallased surid peaaegu täielikult välja umbes 40 000 aastat tagasi. Täpse kuupäeva määramisel võivad tekkida raskused arheoloogiliste leidude ja nende dateerimise piirangute tõttu (arheoloogiliste leiukohtade dateerimine). Väljasurumise põhjused olid ilmselt mitmekesised ja hõlmasid:

  • sõltumatud keskkonna- ja kliimamuutused, mis muutsid elupaiku ja ressursse;
  • konkurents ressursi ja eluruumi pärast koos sissetinud tänapäeva inimrühmadega;
  • võimalik haiguste levik ja väikeste, killustunud populatsioonide geneetiline haavatavus;
  • segunemise tagajärjel teatud neandertali geneetiliste joonte hajumine tänapäeva inimeste populatsioonides.

Leiukohtade mitmekesisus

Neandertallaste jäänuseid on leitud laialdaselt — enamik leiukohti on Euroopas, sealhulgas Inglismaa lõunarannikul ning Vahemere piirkonnas, aga ka ida pool Zagrose mägedes ja Levantist. Nende levik näitab, et neandertallased olid kohanemisvõimelised ja võisid elada nii külmemates kui ka mõõdukates tingimustes.

Oluline teaduse panus

Neandertlaste uurimine on oluliselt muutnud meie arusaama inimliigi ajaloost. Nad ei olnud lihtsalt evolutsiooni kõrvalkäik, vaid keeruka eluviisiga ja osaliselt meie pärandit jätkavate inimestega seotud rühm. Uued leiud — nii geneetilised kui ka arheoloogilised — täiendavad pidevalt pilti nende käitumisest, oskustest ja meie omavahelistest suhetest.

Neandertallaste ajalugu ja pärand on aktiivne uurimisvaldkond: iga uus fossiil, tööriist või DNA-analüüs võib muuta või täpsustada seda, kuidas me neid inimesi mõistame.