Neandertallane (Homo neanderthalensis) — päritolu, omadused ja ajalugu
Neandertallane, perekonna Homo liik, oli meie liigi lähisugulane. Tema teaduslik nimi on Homo neanderthalensis (mõnikord ka Homo sapiens neanderthalensis).
Päritolu ja liigitus
Neandertallased elasid eelkõige vahemikus umbes 400 000–40 000 aastat tagasi. On arvatud, et nad arenesid osaliselt või täielikult alates Homo heidelbergensis'st ning nende viimane ühine esivanem tänapäeva inimesega võis elada sadu tuhandeid aastaid tagasi. Varasemalt liigitasid teadlased neandertallasi mõnikord tänapäeva inimese alamliigiks (Homo sapiens neanderthalensis), kuid enamik tänapäevaseid uurimusi käsitleb neid eraldi liigina, Homo neanderthalensis.
Esimene leid ja levik
Neandertallaste fossiile on leitud peamiselt Euroopas, aga ka Väike-Aasias ja kuni Kesk-Aasiani piirkondadeni. Kuulsusrikas esimene suur leid tehti 1856. aastal Neandervallis Saksamaal, lähedal Düsseldorfi: kaevanduses (tavapärasel kirjeldusel lubjakivikarjäärist) leiti töömehe poolt osa skeletist. Leiule pani tähelepanu Johann Carl Fuhlrott ja Hermann Schaaffhausen, kes arvasid, et luud kuuluvad väga varajasele inimtasandile. See materjal on tuntud kui Neandertallane 1.
Füüsilised omadused
Neandertallased olid kehakonstruktsioonilt robustsed ja lihaselised, nende skeletid olid paksud ning luud jämedad. Tunnuslikud olid lai ja tugev rindkere, lühemad jäsemed võrreldes kaasaegse inimesega, kõrge ja esiletõstetud keskne kulmukaare ning suhteliselt suur nina — omadused, mis aitasid kohaneda külmema kliimaga. Ajute maht oli sageli tänapäeva inimese omast sama suur või mõnevõrra suurem, mis viitab keeruka käitumise ja kognitiivsete võimete olemasolule.
Eluviis ja kultuur
Neandertallased kasutasid tööriistu ja oskasid töötada kive ning teisi materjale: nende tehnoloogiat, mida sageli nimetatakse Mousteri kultuuriks, iseloomustasid peenelt töödeldud kividetalid. Nad kasutasid tuld, ehitasid lihtsamaid varjendeid või kasutasid looduslikke koobaid, kandsid ilmselt nahkriideid ning toitusid peamiselt jahist — suurulukatest kuni väikeste imetajateni ja mõnikord mereannikateni. Arheoloogilised leiud viitavad ka sotsiaalsele ja hoolitsevale käitumisele: vigastuste ja vanaduse korral on märgata ravitulemusi ning abi haavatutele, mis näitab ühiskondlikku toe olemasolu.
Mõned leiud viitavad rituaalsetele või sümboolsetele tegevustele: on kirjeldatud võimalikku matmispraktikat, matusejuures asetatud esemeid ja värvide kasutust. Kaasaegsed geneetilised ja arheoloogilised tõendid näitavad, et neandertallased suutsid kohaneda väga erinevate keskkondadega ning nende käitumine polnud lihtne ega „algeline”, nagu traditsiooniliselt oletati.
Geene ja segunemine tänapäeva inimestega
Viimase paarikümne aasta DNA-analüüsid on näidanud, et neandertallased ja nende lähimad sugulased segunesid mingil määral tänapäeva inimestega (Aafrika-välistes populatsioonides). Enamik praeguseid mitte-aafriklastest inimestest kannab 1–2% neandertali päritolu pärilikkusest, mõnel isendil võib see osakaal olla veidi suurem. See geneetiline pärand mõjutab tänapäeval inimeste immuunsust, naha- ja ainevahetusefekte ning erinevaid haigusriske.
Millal ja miks nad välja surid?
Hiljutised uuringud, sealhulgas täpsemad dateerimismeetodid, viitavad, et neandertallased surid peaaegu täielikult välja umbes 40 000 aastat tagasi. Täpse kuupäeva määramisel võivad tekkida raskused arheoloogiliste leidude ja nende dateerimise piirangute tõttu (arheoloogiliste leiukohtade dateerimine). Väljasurumise põhjused olid ilmselt mitmekesised ja hõlmasid:
- sõltumatud keskkonna- ja kliimamuutused, mis muutsid elupaiku ja ressursse;
- konkurents ressursi ja eluruumi pärast koos sissetinud tänapäeva inimrühmadega;
- võimalik haiguste levik ja väikeste, killustunud populatsioonide geneetiline haavatavus;
- segunemise tagajärjel teatud neandertali geneetiliste joonte hajumine tänapäeva inimeste populatsioonides.
Leiukohtade mitmekesisus
Neandertallaste jäänuseid on leitud laialdaselt — enamik leiukohti on Euroopas, sealhulgas Inglismaa lõunarannikul ning Vahemere piirkonnas, aga ka ida pool Zagrose mägedes ja Levantist. Nende levik näitab, et neandertallased olid kohanemisvõimelised ja võisid elada nii külmemates kui ka mõõdukates tingimustes.
Oluline teaduse panus
Neandertlaste uurimine on oluliselt muutnud meie arusaama inimliigi ajaloost. Nad ei olnud lihtsalt evolutsiooni kõrvalkäik, vaid keeruka eluviisiga ja osaliselt meie pärandit jätkavate inimestega seotud rühm. Uued leiud — nii geneetilised kui ka arheoloogilised — täiendavad pidevalt pilti nende käitumisest, oskustest ja meie omavahelistest suhetest.
Neandertallaste ajalugu ja pärand on aktiivne uurimisvaldkond: iga uus fossiil, tööriist või DNA-analüüs võib muuta või täpsustada seda, kuidas me neid inimesi mõistame.
See rekonstruktsioon on Neandertallaste muuseumis.
Vaimne võimekus
Neandertallaste aju suurus näitab, et neandertallased olid tõenäoliselt intelligentsed. Neil oli keskmiselt suurem aju kui tänapäeva inimestel. Suured ajud on mingi füüsiline nõrkus. Seda seetõttu, et nad tarbivad palju energiat, muudavad kolju tõenäolisemalt kahjustatuks ja põhjustavad raskusi sünnituse ajal. Need puudused võivad olla väiksemad kui eelised, näiteks parem probleemide lahendamine, parem sotsiaalne koostöö, keel ja tööriistade valmistamine.
Neandertallaste tulekivist tööriistad (näiteks käsikirved) olid peenemalt valmistatud kui varajase inimese omad. Need olid palju vähem mitmekesised ja peenemad kui tänapäeva inimese neoliitilised tööriistad. Samuti on meie esivanemate poolt tehtud koopakunsti kvaliteet hoopis teistsugune kui neandertallaste tehtud kunst. Siiski oli neil mingisugune kunst.
Divje Babe flööt
Vanim kunagi avastatud flööt võib olla nn Divje Babe flööt, mis leiti 1995. aastal Sloveenia koopast Divje Babe I. See on umbes 43 100 aastat vana. See pärineb Divje Babe leiukohas, muhameedlaste tulekoja lähedal asuvast noorukse koopakarva reieluust. Arheoloogid esitavad kaks põhiküsimust:
Kas see on flööt? Seda on pikalt arutatud. Parim kokkuvõte on, et kindlasti on võimalik, et tegemist on flöödiga, kuid see on tõestamata (mitte kindel).
Kui see on flööt, siis kas seda tegid neandertallased? Jällegi, see ei ole otsustatud. Flööt on avalikult eksponeeritud Sloveenia rahvusmuuseumis (Narodni Muzej Slovenije) Ljubljanas. Muuseumi külastajate infolehel on öeldud, et neandertallaste valmistamine on "usaldusväärselt tõestatud". See ei ole üldine seisukoht ja taas on parem kirjeldada seda ideed kui "mitte tõestatud".
Kõnelemisvõime
Pikka aega on inimesed mõelnud, kas neandertallased oskasid rääkida. Paljud inimesed usuvad, et nad võisid, sest kui nad ei osanud, oleks nende suurest aju suurusest raske aru saada. Kui avastati vigastamata neandertallase keelejooneluu, pani see inimesi arvama, et neandertallased võisid rääkida. Seda seetõttu, et inimestel on kõriosa häälekõrvale toeks. Arvutianalüüs näitas, et neandertallaste hügieeniluu oli väga sarnane inimese hügieeniluudega. Teadlased ütlevad, et "meie leiud on kooskõlas neandertallaste kõnevõimega".
Ljubljana muuseumis eksponeeritud objekt
Avastuste ajalugu
1856. aasta augustis avastati Saksamaal Neandertali orus Neandertali 1 nime all tuntuks saanud isend. Materjal leiti Düsseldorfi lähedal asuvast lubjakivikarjäärist. Esmalt avastati koljupea, millele järgnesid kaks reieluud, viis käeluud, osa vasakust vaagnast ning õlavarre ja ribide fragmendid.
Tegelikult oli varemgi leitud mõningaid jäänuseid, kuid neid ei tunnistatud meist eraldi liigina. Belgiast pärit Engis'i laps oli esimene 1829. aastal leitud neandertallane. Teine avastatud oli 1848. aastal Gibralterist leitud Forbesi karjäärist.
Anatoomia
Neandertallased olid umbes 164-168 cm pikad ja keskmiselt 77,6 kg kaaluga. Neandertallaste naised olid umbes 154 cm pikkused ja keskmiselt 66,4 kg kaaluga.
Neandertallastel oli tugevam (jõulisem) kehaehitus ja erilised morfoloogilised omadused, eriti kolju osas. Nad olid palju tugevamad kui tänapäeva inimesed, eriti ülakeha osas.
Neandertallaste pikad luud ja liigesed on paksemad kui meie omad ning mõned pikad luud on kergelt kumerad. Nii paksus kui ka kõverus viitavad vajadusele suurema tugevuse järele kui meie liikidel.
Noored neandertallased
Alates 2007. aastast on hamba vanust võimalik otse arvutada, kasutades röntgen-sünkrotronmikrotomograafia abil mitteinvasiivselt hambaemaili kasvumustrite kujutamist.
Need uuringud näitavad, et neandertallaste füüsiline areng oli palju kiirem kui tänapäeva inimeste lastel. Varase H. sapiens'i röntgen-sünkrotronmikrotomograafia uuring väidab, et see erinevus eksisteeris kahe liigi vahel juba 160 000 aastat enne praegust.
Murdumised
Neandertallased näisid kannatavat suure sagedusega luumurdude all. Need luumurrud on sageli paranenud ja näitavad vähe või üldse mitte mingeid märke infektsioonist, mis viitab sellele, et vigastatud indiviidide eest hoolitseti töövõimetuse ajal.
Neandertallaste puhul oli selliste vigastuste sagedus võrreldav tänapäeva rodeoprofessionaalide omaga, mis näitab, et nad puutusid sageli kokku suurte, võitlusvõimeliste imetajatega. Murdude põhjal võib oletada, et nad võisid jahti pidada, hüpates oma saagi peale ja pussitades või isegi maadeldes seda maapinnale.
Neandertallase kolju erineb meie koljudest mitmeti.
Otsene võrdlus
Elustiil
Nad elasid Euraasias pleistotseeni jääaegadel ja küttisid suuri imetajad, nagu piisonid, auraš (elusveiste esivanem), hirved, põhjapõdrad, muskusveised ja mammutid.
Nende koljud on veidi suuremad kui Homo sapiensil, mis viitab intelligentsusele ja tõenäoliselt ka keelekasutusele. Teisalt viitab luustik sellele, et nad kippusid oma probleeme (näiteks jahti) lahendama rohkem jõuga kui meie.
Neandertallaste kivitööriistu nimetatakse Mousterian'i tööriistadeks ja need on edasiarendus varasemate inimliikide poolt valmistatud Acheulean'i tööriistadele. Homo sapiens'i kivitööriistad on veel palju mitmekesisemad ja viitavad sellele, et meie liik kasutas tööriistu rohkem kui neandertallased.
Neandertallased olid peaaegu eranditult lihasööjad, kuigi nende toit sisaldas ka keedetud köögivilju. Nad valmistasid häid tööriistu ja elasid keerulistes sotsiaalsetes rühmades. Nende säilmete uurimine on näidanud, et neil võis olla kõnekeel, kuid nende keele olemus on teadmata.
On mitmeid teooriaid, mis püüavad selgitada, miks neandertallased välja surid. On oletatud, et nad ei suutnud kohaneda muutuva kliimaga. Teise võimalusena on oletatud, et nad ei suutnud edukalt konkureerida tänapäeva inimeste esivanematega.
Küsimused ja vastused
K: Mis on neandertallase teaduslik nimetus?
V: Neandertallase teaduslik nimi on Homo neanderthalensis või Homo sapiens neanderthalensis.
K: Kus leiti neandertallaste fossiile?
V: Neandertallase fossiile leiti ainult Euroopas, Väike-Aasias ja kuni Kesk-Aasiani.
K: Kes avastas esimese fossiili?
V: Esimese fossiili avastas üks töötaja Düsseldorfi lähedal asuvas lubjakivikarjääris.
K: Millal ekspertide arvates surid neandertallased välja?
V: Eksperdid uskusid, et neandertallased surid välja umbes 40 000 aastat tagasi. Hiljutised uuringud näitavad siiski, et see kuupäev võib olla varasem.
K: Millistest liikidest arenesid neandertallased välja?
V: Arvatakse, et neandertallased arenesid Homo heidelbergensis'est.
K: Millal eraldus tänapäeva inimene oma viimasest ühisest esivanemast neandertallastega?
V: Tänapäeva inimesed eraldusid oma viimasest ühisest esivanemast neandertallastega 700 000-300 000 aastat tagasi.
K: Kust on leitud neandertallaste jäänuseid väljaspool Euroopat?
V: Neandertallaste jäänuseid on leitud Zagrose mägedest ja Levantist väljaspool Euroopat.
