Mammutid (Mammuthus): Pleistotseeni ajastu, eluviis ja väljasuremine

Mammutid (Mammuthus): avasta pleistotseeni eluviis, kohastumine külma kliimaga, jahimeeste roll ja väljasuremise põhjused. Vaata DNA-analüüse ja jääajalugu.

Mammutid olid karvased elevandid perekonnast Mammuthus. Nad elasid Euroopas kuni umbes 4 000–4 500 aastat tagasi ning olid hästi kohastunud külma kliimaga. Mammutite tuntum liik on karvamammut (Mammuthus primigenius), lisaks olid levinud näiteks M. columbi ja M. meridionalis. Jahimehed ja kliimamuutused on peamised tegurid, mis aitasid kaasa nende väljasuremisele, kuid protsess oli mitmetahuline.

Ajastu ja levinud

Mamutid arenesid välja pliotseeni lõpul ja levisid eri paigus läbi pliotseeni ja pleistotseeni. Pleistotseen (umbes 2,58 miljonit kuni 11 700 aastat tagasi) iseloomustas korduvad jääaegu ja soojemaid interglatsiaalseid perioode. Põhja-Euroopa, Siberi ja Põhja-Ameerika suures osas kattis Pleistotseenis jää ja avatud tundra-stseen, millel mammutid laialdaselt eksisteerisid. Neile sobis eriti nn mammuthi ehk stepi-tundra kooslus, kus kasvas palju kõrrelisi ja vastupidavat rohtu.

Eluviis ja kohastumused

Mammutid olid peamiselt taimtoidulised: nende menüüsse kuulusid rohud, kõrrelised, põõsad ja talvel juured ning kändude ümbritsev taimkate. Nad olid keskmiselt suure kehaehitusega – mõned liigid jõudsid õlgkõrguseks 3–4 meetrini ja neil võisid olla massiivsed kihvad, mis ulatusid mitme meetri pikkuseks. Mammutite keha oli kaetud paksu karvkatte ja rasvakihiga, mis aitasid vastu pidada külmale kliimale; ka kõrvad olid suhteliselt väikesed, et vähendada soojuskadu.

• Kohastumused: tihe aluskarv ja pikem pealiskarv, paks rasvakiht, väiksemad kõrvad ja tugev kondikujundus.
• Sotsiaalne elu: tõenäoliselt laisondunud laagrid ehk karjad, kus esinesid vanemad isendid, emad ja nooremad.
• Paljunemine: nagu tänapäeva elevantidel, oli ka mammutitel pikk tiinusperiood ja sügav emapiimahooldus noorele.

Inimeste suhtlus ja kütimine

Inimesed ja mammutid kohtusid korduvalt: varased inimesed kasutasid oda- ja muid relvi, et mammuteid küttida, ning tükeldasid suuremate loomade kehaosi käsikirvestega ja muude tööriistadega. Arheoloogilised leiud, nagu tapmiskohtade luustikud, luutööriistad ja koopamaalingud, näitavad, et mammutite liha, nahk ja kondid olid olulised toidu- ja ehitusmaterjalid. Mõned kased ja leiud viitavad ka organiseeritud jahistrateegiatele, kus karjad suruti varitsuskohtadesse või kuristike äärde.

Uurimised ja geenianalüüs

Permafrostist leitud hästi säilinud säilmete hulka kuuluvad täispakitud kehad, luustikud, sarved ja vahel isegi pehme kude. Nende materjalide analüüs võimaldas uurijatel teha DNA järjestuse-töid, mis on valgustanud mammutite populatsioonide geneetilist mitmekesisust, rände- ja eraldumisajalugu ning lähisugulust tänapäevaste elevantidega. Geeniuuringud näitavad, et lähim elusolev sugulane on Aasia elevant (Elephas maximus).

Samuti on tehtud uuringuid, mis näitavad väikeste saarterühmade (nt Wrangeli saarel) populatsioonide pikaajalist ellujäämist ja hilisemat kiiret väljasuremist – see toetab ideed, et nii inimtegevus kui ka kliimamuutused ja geneetiline kitsaskoht koos mõjutasid lõplikku väljasuremist.

Väljasuremise põhjused

Mammutite väljasuremist ei põhjustanud üksainus tegur. Peamised põhjused olid:

• Kliimamuutused ja elupaiga kahanemine: soojenemine pärast viimast jääaega muutis stepi-tundra koosluse metsastumisele ja sobiva rohumaastiku kahanemiseks.
• Inimese kütimine: intensiivne ja laialdane jahindus vähendas populatsioone ning segas paljunemist.
• Genetiline ummistus ja vähemnev mitmekesisus: väiksemad populatsioonid olid vastuvõtlikumad haigustele ja keskkonnamuutustele.

Oluline pärand ja tänapäevased uuringud

Mammutid on tähtsad nii teaduslikus kui kultuurilises mõttes: nende jäänused annavad väärtuslikku infot Pleistotseeni ökosüsteemide, kliimamuutuste ja inimkonna varase käitumise kohta. Tänapäeval uuritakse ka võimalusi kasutada säilinud DNA-d ja geenitehnoloogiat (nt CRISPR) liikide omaduste taastamiseks või tuletamiseks, kuid see on keeruline ja eetiliselt vastuoluline valdkond, mis nõuab laialdast arutelu.

Kokkuvõtvalt olid mammutid paljude Pleistotseeni maastike võtmeseltskond: nad olid kohastunud karmide külmadega, elasid sotsiaalselt ja jäid inimeste tähelepanu alla – nende lugu on näide sellest, kuidas keskkond ja inimtegevus võivad koos mõjutada suurte imetajate saatust.

Otsing