Mereiguaan (Amblyrhynchus cristatus) — Galápagose ainus meres elav sisalik
Mereiguaan — Galápagose ainus meres elav vetikasööja: sukeldub üle 9 m, elab kaljurandadel, soodes ja mangroovides. Avasta Darwinilegi tuntud unikaalne endeem.
Mereiguaan (Amblyrhynchus cristatus) on iguaan, mida leidub ainult Galápagose saartel. See on ainus tänapäevane sisalik, kes elab ja toitub meres. Samuti on ta ebatavaliselt taimetoitlane — ta sööb peamiselt vetikaid ning on kohastunud nii muru- kui ka merevetikate nüpeldamiseks kivipinnalt.
Välimus ja kohastumused
Mereiguaanidel on lamedam ja lateraalselt kokku surutud saba, mis teeb neist osavad ujujad — saba annab peamise jõu sukeldumisel ja ujumisel. Neil on tugevad käpad ja teravad küünised, millega nad hoiavad kiviste lainelahingute ajal tasakaalu. Nahk on tavaliselt mustaka või hallika tooniga, mis aitab kiirelt päikest kuumutades kehatemperatuuri tõsta pärast külmast veest naasmist. Paljud isased arenevad paaritumisperioodil eredamate punakate ja roheliste toonidega.
Levik ja elupaik
Mereiguaanid on levinud peaaegu kõikidele saarestiku saartele ja eelistavad kaljurandu ning kiviseid liivarandu, kus on hõlpsasti ligipääs päikesele ja vetikatele. Lisaks rannikualadele võib neid näha ka soodes ja mangroverandades, eriti kuivadel perioodidel või noorloomade varjepaikadena. Nad peavad päikesepaistet väga oluliseks, sest näiteks sukeldumise järel tuleb keha soojaks kütta.
Toitumine ja sukeldumise võimed
Mereiguaan toitub peamiselt merest saadavatest vetikatest — nii allpool kividel kasvavatest kui ka veidi sügavamalt kasvanud vetikatest. Iguaanid võivad sukelduda üle 9 m sügavusele, ujudes saba abil ja kasutades käsi edasiliikumiseks. Toitumissukeldused võivad kesta mitu minutit; pärast iga sukeldust tõuseb isend sageli kivile päikest võtma, et soojendada lihaseid ja seedimist soodustada.
Käitumine ja paljunemine
Mereiguaanid on sotsiaalsed — nad kogunevad lahtedele rühmadena päikest võtma. Isased kaitsevad paaritumisperioodil territooriumi ning teevad näituseks pealiigutusi ja sõralööke. Paljunemine toimub tavaliselt kuumema perioodi alguses: emane kaevab liiva- või kivimuldne pesa, kuhu muneb mitu muna, mis hauduvad pärast mõne nädala kuni mõnekuulist perioodi. Noored iguaanid veedavad esimestel elukuudel sageli aega tihedama taimestiku läheduses, kus on varju ja toitu.
Füsioloogilised eripärad
Mereiguaanidel on spetsiaalsed šaht-soolnäärmed nina lähedal, mis aitavad eemaldada liigset soola, mida nad mereveest neelavad. Seda soola „kõri” nad õhku välja aevastades ja sage ninale mehhaniseerib soolasisalduse vähendamist. Samuti on neil lühike ja tugev nokk, mis sobib vetikate nokkimiseks kivilt.
Ohud ja kaitse
Mereiguaane ohustavad peamiselt inimese tegevusest ja võõrliikide mõjud: sisse toodud närilised, kassid ja koerad kiskuvad mune ning poegi, õlireostus ja elupaikade häirimine mõjutavad populatsioone ning tugevad kliimatingimuste kõikumised (eriti El Niño sündmused) võivad vetikaid vähendada ja põhjustada massilisi nälgimisi. Rahvusvaheliselt ja Galápagose kaitsealade raames on rakendatud meetmeid, et kontrollida võõrliike, piirata turismi ja kaitsta kaldatsoonide ökosüsteeme. Iga-aastased ja perioodilised loendused aitavad hinnata populatsioonide seisundit ning juhtida kaitsealgatusi.
Ajaloost ja teadusest
Charles Darwin märkas ja kirjeldas Galápagose elustikku, sealhulgas mereiguaane eripära, kui ta saartel viibis — tema tähelepanekud aitasid mõista liigidünaamikat ja kohastumusi. Ka tänapäeval on mereiguaanid teadusuuringute objektiks, sest nad on hea näide sellest, kuidas imetlusväärsed kohastumused võimaldavad maismaaliidul kasutada ookeani ressursse.
Märkus: mereiguaani olukord varieerub saarte ja populatsioonide lõikes; nende kaitseks on oluline järgida Galápagose rahvuspargi reegleid, vältida loodusliku elupaiga häirimist ning toetada võõrliikide tõrje- ja taastamisprogramme.
Otsige