Megafauna: määratlus, pleistotseenist holotseeni ja väljasuremise põhjused

Megafauna tähendab tavaliselt väga suuri loomi. Selle termini kasutusala ulatub nii minevikku kui tänapäeva: enim räägitakse pleistotseeni megafaunast — viimase jääaja ajal elanud suurtest maismaaloomadest nagu mammutid —, aga sama mõiste all mõistetakse ka tänapäeva suurimaid metsloomi, näiteks elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, ninasarvikuid, hirvi, kondoore jt. Megafauna ei ole rangelt määratletud ühe suuruspiiriga, kuid tihti peetakse selleks loomi, kes kaaluvad sadu kilosid või rohkem.

Muutused pleistotseenist holotseenini

Palju tähelepanu on pööratud holotseeni ehk jääajajärgse perioodi väljasuremistele. Enamik suurtest maismaaloomadest, kes elasid umbes 12 000 aastat tagasi, on nüüdseks välja surnud. Väljasuremiste kronoloogia ja mustrid varieeruvad regiooniti: Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias leidus suures mahus megafauna kadu, samas kui Aafrikas ja osades Aasia piirkondades on paljud suured liigid ellu jäänud — osa põhjuseks on pikaajaline kooseksisteerimine inimliikidega.

Miks megafauna välja suri? Peamised seletused

Teadlased on välja pakkunud mitmeid põhjuseid, kuid kaks peamist ja sageli kombineeritud seletust on:

• Inimese mõju (üleküttimine ja muud otsesed mõjud) — kui inimesed levisid uutele mandritele ja saartele, sattusid seal elavad suurloomad kokku kogenematute ja osavõtlikult kütkestavate kiskjate-harrastajatega. See hüpotees (mõnikord nimetatakse seda "overkill" hüpoteesiks) toetub arheoloogilistele leidudele, nagu küttimisjäljed ja luu lõikejäljed. Näited: Madagaskaril kütiti kindlasti välja hiidlinnud (nn elevandilinnud) ning Uus-Meremaa moad.
• Kliimamuutused ja keskkonna muutus — jääaja lõpp tõi kaasa temperatuuri tõusu, ökosüsteemide ümberkujundamise, taimkatte muutused ja veeolude nihkumised. Sellised muutused võisid vähendada suurte loomade toidu- ja pesitsusalasid ning muuta nende ellujäämise raskemaks.

Paljudel juhtudel töötasid need kaks tegurit koos: kliimamuutused nõrgestasid populatsioone ja lõppfaasis aitasid inimtegevus (küttimine, tule kasutamine, elupaikade häirimine ja hiljem ka võõrliikide sissetoomine) kaasa kiirele kokkuvarisemisele.

Saared kui eriti haavatavad süsteemid

Saared on megafauna väljasuremiste uurimisel sageli eriti valgustavad näited. Seal elavad liigid on arenenud ilma maakera laiemalt levinud röövloomade või inimeste surveta ning seetõttu on nad sageli uute ohtudega väga haavatavad. Näited, mida ka arheoloogilised leiukohad kinnitavad:

• Madagaskar – hiidlinnud (nt elevandilinnud) surid välja inimese saabumise järel; arheoloogiline ja paleoökoloogiline materjal viitab intensiivsele jahile ja elupaikade hävimisele.
• Uus-Meremaa – moad kaotasid paljudes kohtades peagi pärast maooride saabumist; leiukohtades on selged tõendid moa küttimisest, mis kestis kuni nende väljasuremiseni umbes 500 aastat tagasi. Moad olid piisavalt suured, et ellu jääda Haast'i kotka (Haast's Eagle) rünnetele, kuid nad ei pidanud vastu inimjahtimisele ja elupaikade muutustele.

Muu võimalikest põhjustest

• Haigused ja patogeenid — uute inimrühmade või koduloomade jõudmine võis tuua kaasa haigusi, millele kohaliku megafauna immuunsüsteem ei olnud harjunud.
• Võõrliigid ja konkurents — inimtegevusega kaasnenud liigiline sissevool (nt koerad, kassid, rottide ja teiste liigitiivad) võis muuta ökosüsteeme ja suurendada liigiriski, eriti lindude ja väiksemate imetajate puhul, mille kaudu mõjus ka suurematele liikidele.
• Inimtegevusest tingitud elupaikade hävimine — metsade lõhkumine, soovitud taimestiku loomine ja põletused muutsid elupaiku püsivalt.

Arheoloogiline ja paleontoloogiline tõendus

Väljasuremiste põhjuste selgitamisel toetutakse mitmesugustele tõenditele: radiokarbondiateringule, saagimis- ja lõikejälgedele luudel, killustunud saagimisriistadele, asustuse levikule ja ökoloogiliste rekonstruktsioonide andmetele. Need andmed näitavad sageli ajastuse kokkulangevust inimese saabumise ja liigikaotuse vahel, kuid muster ei ole üheselt üksik selgitus kõigi juhtumite jaoks — mõned liigid hukkusid enne inimeste jõudmist, teised jäid ellu pikkamööda ning mõned piirkonnad näitasid, et kliimamuutused ise võisid olla peamine selgitus.

Tagajärjed ja tähtsus

Megafauna väljasuremine ei tähendanud ainult ühe või teise liigi kadumist — sellega kaasnesid ökoloogilised muutused: seemnete leviku vähenemine, põldude ja metsade struktuuri muutumine, toituahelate ümberkujundamine ja mõnikord ka maastiku süsihulga- ning tulekasutuse muudatused. Sellised muutused on olulised, sest need kujundasid tänapäevaseid maastikke ja ökosüsteeme.

Kokkuvõtlikult on megafauna väljasuremiste uurimine multidistsiplinaarne teema, mis hõlmab paleontoloogiat, arheoloogiat, kliimaajalugu ja ökoloogiat. Tänaseks pakuvad kumuleerunud andmed tuge ideele, et inimtegevus ja kliimamuutused koos selgitavad paljusid holotseeni aja megafauna kadujuhtumeid, kuid iga piirkonna ja liigi puhul tuleb arvestada unikaalseid tegureid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on megafauna määratlus?

Küsimus: Millised on kaks peamist teooriat selle kohta, miks need varem edukad loomad on nüüdseks välja surnud?

K: Mis põhjustas elevandilindude väljasuremise Madagaskaril?

Küsimus: Kui kaua aega tagasi surid moad välja?

K: Milline loom küttis moasid enne nende väljasuremist?

K: Kes jahti moasid pärast Haasti kotka väljasuremist?

K: Kas kliimamuutused võisid olla mõne liigi väljasuremise põhjuseks?

Otsing