Megalodon (Carcharocles megalodon) definitsioon, suurus ja faktid

Megalodon oli kõigi aegade üks suurimaid ja kuulsamaid fossiilseid haid. Tema tavapärane teaduslik nimi on Carcharocles megalodon, kuid taksonoomia on vaidlusalune — mõnes kirjanduses liigitatakse ta sugukonda Otodontidae ja mõnikord nimetatakse ka Otodus megalodon. Megalodon elas peamiselt umbes 15–2,6 miljonit aastat tagasi (mya), ulatudes sageli miotsooni ja pliotsooni ajastusse; mõned leidud ja hinnangud viitavad isegi veidi vanematele vanustele. Algsetel kirjeldustel viidatakse ka aegadele alates oligotseeni lõpust kuni pleistotseeni alguseni.

Välimus ja suurus

Seda hiiglaslikku haid on tihti kujutatud suurena versioonina tänapäevasest suurest valgest haist (Carcharodon carcharias), kuid nende omavaheline sugulus on keeruline ja eriarvamusi on palju. Megalodoni hambad olid kolmemõõtmelised, tugevad, lauged ja sageli hambulised (serrateeritud), suurusega kuni ja enam kui 18 cm (7 tolli) — need on üheks peamiseks tõendiks liigi olemasolust.

Suurusehinnangud: erinevate meetodite ja arvutuste põhjal liiva alla jäänud hambad ja mõningad selgroolülide leiuandmed viitavad sellele, et täiskasvanud megalodon võis olla tavaliselt umbes 15–18 meetrit pikk, mõnede hinnangute järgi kuni ~20 meetrit. Massi hinnangud varieeruvad, tavaliselt liiguvad need kümnete tonnide suurusjärgus — paljud uuringud pakuvad väärtusi ligikaudu 40–70 tonni, mõned konkreetsemad arvutused ligikaudu 48–49 tonni.

Füüsiline ehitus

Megalodoni skelett oli valdavalt valmistatud kõhrest (kartilaaž), nagu kõigi haide puhul, kuid seda tugevdas ja mineraliseeris kaltsiumiosakesi. Seetõttu säilivad kõhrest valmistatud luud harvemini kui hambad. Hambad olid aga luust (keratiinist kattega) ja neid võib leida kõigis ookeanides, mis teeb megalodoni fossiilid väga levinuks. Teised leitud jäänused on peamiselt selgroolülid ehk selgroo keskosad, mis annavad lisateavet keha proportsioonide kohta.

Toitumine ja käitumine

Megalodon oli tipukiskja. Hambad ja selgroolülide vigastused, mis leidusid suurematel mereloomadel (nt vaalad), näitavad, et tema peamiseks saagiks olid suured merimammalid—vähesed või nooremad vaalad, suured kalad ja teised suured haid. Hambad olid mõeldud suurte tükkide välja rebimiseks, mitte kiskjaliku tükeldamise asemel väikeste närimisliigutustega.

Arvutatud hammustusjõud (bite force) on olnud erakordselt suur: erinevad mudelid annavad hinnanguid sadu tuhandeid newtoneid ehk jõududele, mis tagavad võime haarata ja vigastada suuri, pakse rasvakihiga mereloomi.

Taksonoomia ja ajalooline avastamine

Esimene teaduslik seos fossiilsete hammaste ja hai vahel tehti juba 17. sajandil — Nicolaus Steno oli üks esimesi, kes tõi välja, et suured kivistunud hambad kuulusid kunagi elanud hailiikidele. Sellest ajast alates on megalodoni hambad olnud paljude paleontoloogiliste analüüside aluseks. Tänapäeval on taksonoomia keeruline: traditsiooniliselt nimetati liiki Carcharocles megalodon, kuid mõnel akadeemilisel tööl on eelistatud perekonda Otodus, seega alternatiivne nimi on Otodus megalodon.

Levik ja fossiilne tõend

Megalodoni fossiile on leitud üle kogu maailma, mis näitab laialdast levikut soojemates ja mõõduka kliimaga ookeanipiirkondades. Hambad on kõige levinumad jäänused, kuna need mineraaliseeruvad ja säilivad hästi. Selgroolüli fragmendid on haruldasemad ja annavad lisainfot isendite proportsioonide ja kasvu kohta.

Hüljumine ja võimalikud välja suremise põhjused

Megalodoni väljasuremise põhjused ei ole täielikult selged, kuid tõenäoliselt mõjutasid seda mitmed tegurid koos:

• Meresoojuse langus ja kliimamuutused, mis vähendasid soojade rannikualade arvu ja sobivaid kasvualasid (nn nurery areas) noortele isenditele.
• Suurte vaala- ja teiste merimammalite hulgade vähenemine või leviku muutumine, mis vähendas kättesaadavat suuri saagiressursse.
• Konkurents teiste arenevate kiskjatega, nagu krabivormsed imetaja-predaatorid, vaalade rühmad (porpoised, orkad) ja teiste hailiikide muutused.
• Ökoloogiliste ahelate ümberkorraldamine pliotseenis-pleistotseenis, mis muutis toiduvõrgustikku ja toetusallikaid.

Oluline on rõhutada, et tänapäeval puudub igasugune usaldusväärne teaduslik tõend megalodoni ellujäämise kohta; viimased usaldusväärsed fossiilid pärinevad pliotsooni lõpust/pleistotseeni algusest.

Mida me hambadest õpime?

Hambad annavad palju teavet megalodoni kohta: hammaste kuju ja suurus aitavad hinnata kiskja toitumist ja hammustusviise; hammaste erosioon ja vigastused näitavad saagi tüüpide ja rünnakute mustreid. Teadlased kasutavad hammaste mõõtmeid (nt kroonikõrgus) ja kaasaegsete hailiikide suhteid, et teha järeldusi keha pikkuse ja massi kohta (nt Shimada jt. meetodid).

Populaarkultuur ja valeuudised

Megalodon on populaarne teema filmides, dokumentaalides ja internetimütides (nt film "The Meg"). Sageli levivad ka pöördelised väited, nagu et megalodon elaks tänapäeval sügavamates meresügavustes — teadus ei toeta selliseid väiteid. Kõik tõsised leiud põhinevad fossiilsetel tõenditel.

Kokkuvõte: Megalodon oli massiivne, ülemaailmse levikuga tipukiskja, keda tuntakse kõige paremini hiiglaslike hammaste järgi. Tema täpsed proportsioonid, eluviis ja väljasuremise täpsed põhjused uuritakse pidevalt, kasutades uusi leide ja kaasaegseid analüüse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on megalodon?

K: Mis on megalodoni teaduslik nimi?

K: Millal megalodon elas?

K: Kas megalodon on lähedalt seotud tänapäevase suure valge haiaga?

K: Kui suured olid megalodoni hambad?

K: Kui pikk oli megalodon hinnanguliselt?

K: Kui palju megalodon kaalus?

Otsing