Miacis: väike väljasurnud kiskja ja varajane Carnivora esivanem
Miacis on väike väljasurev kiskjaline miacide (Miacidae) rühma kuuluv imetaja, keda peetakse üheks varajaseks etapi esindajaks tänapäevase ordu Carnivora tekkel. Nad olid enamasti metsased ja ronivad — kohastumused eluks puudes on üks nende eripärasid. Paljud Miacis-liigid säilitasid esivanemate tüüpilise 44 hammast hammastiku, kuid molaarsed ja premolaarsed olid mitmes liigis juba osaliselt kohanenud lihalisteks lõikehambadeks.
Välimus ja kohastumused
Miacis'idel oli suhteliselt suurem aju kui kreodontidel, mis viitab paindlikumale käitumisele ja võimalusele keerukamatele toitumis- ning jahistrateegiatele. Nende keha oli pikk ja sihvakas, saba sageli pikk, jalad suhteliselt lühikesed, kuid hästi kohastunud ronimiseks: varvastes oli paindlikkus, teravamad küünised ja kätele-silmadele sobiv liikumisoskus. Mõõtmetelt olid nad enamasti nõgeste- või rebaste-suurused, olenevalt liigist.
Toitumine ja käitumine
Miacid olid peamiselt väikesed kõikjalikud kiskjad, kes toitusid väiksematest loomadest — näiteks väikestest imetajatest, roomajatest ja lindudest — ning võisid lisaks süüa mune ja puuvilju. Mõnede omandite hammaste morfoloogia näitab varajasi lihast lõikavaid elemente (carnassial-tüüpi funktsioone), kuid paljud liigid olid üsna üldistunud toitumisega (omni-/karnivoorid). Kuna aju oli kreodontidest suhteliselt arenenum, oletatakse, et käitumine võis olla paindlikum: osad liigid võisid olla aktiivsed nii päeval kui öösel, mõned olid oskuslikud ronijad ja teised rohkem maapinnal liikujad.
Taksonoomia ja tähtsus evolutsioonis
Miacid on kas varajased liigid, mis kuuluvad ordusse Carnivora, või nad moodustavad suurema rühma, mida nimetatakse Carnivoramorpha. Taksonoomiliselt ei pruugi Miacis olla selgelt monofüleetiline (s.t. kõik liigid ühestainsast esivanemast tuletatud rühm); pigem on see mitme varasema liini kogum, millest mõned on otsesed eellased tänapäevastele kiskjatele. Üks erialane arvamus on, et enamik Miacis-liike kuulub tänapäevase ordu, kroongrupi Carnivora esivanemate hulka — seega on Miacis oluline link imetajate kiskjalike evolutsioonis.
Leidude levik ja vanus
Miacise fossiile on leitud eelkõige Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Nad elasid ligikaudu 50–60 miljonit aastat tagasi (ligikaudu varases eotseenis ning hilises paleotseenis), kui moodustusid esimesed püsivad kiskjaliste liinid. Fossiilid aitavad mõista, kuidas tekkisid tänapäevased kiskjalised grupid ning kuidas töötasid esimesed carnivoramorpha liikmed ökoloogilises võrgustikus.
Mida fossiilid näitavad
- Hammaste ehitus: säilinud hammastik toetab arusaama üldistunud toitumisest koos esialgsete lihalõikamise elementidega.
- Luustruktuur: käte ja jalgade luud näitavad kohastumusi ronimiseks ja puude peal liikumiseks.
- Aju suurus: võrreldes mõnede kaasaja rühmatega (nt kreodontide) näitab suurem aju keerukamaid käitumisvõimalusi.
Kuigi Miacis ei ole otseselt identne tänapäevaste hundi-, kassi- või teiste kiskjate sugukondadega, on neil võtmeroll kiskjaliste evolutsiooni mõistmisel: nad annavad aimu, kuidas arenenud hammaste, liikumis- ja närvisüsteemi kombinatsioon viis mitmekesiste tänapäevaste Carnivora rühmade tekkeni.
Rekonstrueeritud Miacis'e kolju
Küsimused ja vastused
K: Mis on Miacis?
V: Miacis on väike väljasurev kiskjaline perekonnast Miacidae.
K: Kus elas Miacis?
V: Miacis elas metsades ja ronis puudele.
K: Mida Miacis sõi?
V: Miacis sõi väikeseid saakloomi, nagu väikesed imetajad, roomajad ja linnud, ning võis süüa ka mune ja puuvilju.
K: Mitu hammast oli Miacisel?
V: Miacisil oli esivanemate imetajate 44 hammast, mis hiljem hakkasid vähenema.
K: Kas Miacis oli intelligentne?
V: Miacise suurem aju suurus võrreldes keha suurusega viitab sellele, et nende käitumine muutus paindlikumaks ja võimalik, et intelligentsemaks.
K: Millal Miacis elas?
V: Miacis elas 50-60 miljonit aastat tagasi.
K: Kas Miacis on üks liik või liikide rühm?
V: Mõned eksperdid arvavad, et Miacis on parafüleetiline takson ja hõlmab mitmeid erinevaid liike.
