Tuhatjalgsed (Diplopoda) – määratlus, bioloogia, toitumine ja liigid

Tuhatjalgsed (Diplopoda) on üks lülijalgsete klasse, kelle keha koosneb paljudest segmentidest. Enamikul tuhatjalgsetel on 20 kuni üle 100 segmendi ning keha on tavaliselt piklik või kergelt lapik. Peaaegu kõikide segmendite jalapaaride arv tuleneb sellest, et enamik segmente on tekkinud kahe algse segmendi liitumisel (diplosegmendid) — seetõttu kannab iga selline segmendipaar kaks paari jalgu. Esimesed paarid segmente ja paar esimesi jalgupaare on sageli modifitseeritud või puuduvad.

Liikide arv ja levinud

Praeguseks on kirjeldatud umbes 12 000 tuhatjalgsete liiki; teadlased hindavad, et tegelik liikide arv võib maailmas ulatuda ligi 80 000-ni liiki. Enamik liike on metsades ja teistel niisketel aladel, kus on palju puuduvat orgaanilist ainet, kuid tuhatjalgsed esinevad ka rohumaadel, põldudel, koopades ja mõnel juhul hoonete läheduses.

Toitumine ja ökoloogia

Tuhatjalgsed on peamiselt detriivorid — nad toituvad eelkõige lagunevast taimsest ainest. Tüüpiline toidulauamustrit illustreerib see, et nende peamine toit on lagunevad lehed, okkad, puukoored ja muu orgaaniline praht, millest nad aitavad luua mullale humust ja kiirendada toitainete ringlust ökosüsteemis. Lisaks detriivoritele leidub tuhatjalgsete seas ka liike, kes on saprofüüdid, väikse osa moodustavad ka kirjeldatud omnivoorid või vähesel määral herbivoorid; väga vähesed liigid võivad toitumises kasutada värskeid taimi või närida juurikaid.

Kaitsemehhanismid ja inimmõjud

Tuhatjalgsete peamine kaitsemehhanism on keha kerimine spiraaliks, mis varjab pehmemad kõhu- ja liigeseosad tugevama väliskesta ehk eksoskeleti all. Samuti eraldavad paljud liigid kemikaale — mõned neist on ärritavad, teised kergelt mürgised või ebameeldiva lõhnaga, mis aitab kiskjaid eemale. mürgised, kuid paljudel liikidel on näärmed, mis suudavad toota ärritavat vedelikku, mis võib mõnel inimesel põhjustada allergilisi reaktsioone. Need eritised võivad sisaldada erinevaid ühendeid (nt fenoolid, kinonid või vesiniktsüaniid mõnel liigil) ja mõnel juhul põhjustada nahapõletikku või silmaärritust.

Tuhatjalgsed ei ole üldiselt põllumajanduskahjurid, kuid kahjurid, kuigi kasvuhoonetes või mõnel niiskemal seemne- ja istandusalal võivad nad aeg-ajalt kahjustada noori seemikuid ja juurikasvukesi. Näiteks teatud liigid, nagu Xenobolus carnifex, on mõnes piirkonnas (nt Indias) tuntud oma arvukuse ja mõnikord majapidamiste kahjustamise poolest. Samuti võivad mõned liigid rüüstata hooneid või varjualuseid, otsides niiskust või toiduvara.

Anatoomia ja eripärad

Mõned tuhatjalgsed on varustatud tugevamate hammastetaolistest struktuuridest moodustunud pilustega, mis aitavad neil vorsti-laadset toitu tõmmata või närida pehmet orgaanilist ainet; teistel liigid ei oma selgesid hammastega närimispindu. Üldjuhul on tuhatjalgsed aeglase liikumisega ja eelistavad varjulisi, niiskeid elupaiku.

Mitmed liigid on kaetud karvakestega või harjastega, mis toimivad kaitseks tegelike või näiliste kiskjate vastu; harjaste eraldumisel võib tekkida mehhaaniline või keemiline ärritus, nagu on näiteks selleks, kui mõnede taime- või putukaosiste liikumisel eraldub harjas ja tungib sööja limaskestadesse (näiteks võis sipelga läbimise mõju illustreerida harjaste teravust või kleepuvust).

Erinevus kahejalgsetest (chilopodid) ja nimetus

Tuhatjalgsed (Diplopoda) segi aetakse sageli kahejalgsetega (Chilopoda ehk sajajalgsed), kuid neid saab kergesti eristada: Tuhatjalgsetest (Diplopoda) erinevad kahejalgsetest selle poolest, et tuhatjalgsetel on tavaliselt kaks jalapaari iga diplosegmendi kohta ja nad liiguvad aeglasemalt ning on enamasti taim- ja detriivtoidulised, samas kui kahejalgsetel on iga segmendi juures üks paar jalgu, nad on kiiremad ning enamasti kiskjalikumad ja toituvad väikestest selgrootutest.

Teadus ja paleontoloogia

Teadlasi, kes uurivad tuhatjalgseid, nimetatakse diplopodoloogideks ning nende uurimisvaldkonda nimetatakse diplopodoloogiaks või laiemalt arahnoloogiale ja teistele lülijalgsete uurimisharudele lähedaseks teaduseks. Tuhatjalgsete fossiilne ajalugu on pikk: tuntud fossiil Pneumodesmus newmani on üks varasemaid tõendeid maismaal hingava loomse elu olemasolust — see liik elas umbes 428 miljonit aastat tagasi ja seda peetakse üheks esimeseks pidevalt maismaal elanud loomaks.

Olulisus ökosüsteemis

Tuhatjalgsed aitavad lagundada orgaanilist ainet ja rikastavad mulda, soodustades toitainete ringlust.
Nad on toiduks mitmetele röövloomadele (linnud, imetajad, kahepaiksed ja mõned putukad) ning seeläbi oluline osa toiduahelas.
Mõned liigid võivad tekitada majanduslikku kahju, ent üldiselt on nende roll looduses kasulik.

Kokkuvõttes on tuhatjalgsed mitmekesine ja ökoloogiliselt tähtis rühm lülijalgseid, kelle uurimine aitab mõista nii tänapäevast elurikkust kui ka maismaa koloniseerimise varajast ajalugu.

Elupaik

Mitmejalgsed on kõige levinumad parasvöötme niisketes lehtmetsades, kuid neid leidub sageli ka okasmetsades ja kõrgmäestikus, mõned liigid elavad kõrbetes ja veel vähem koobastes. Paljud neist elavad kivide, langenud lehtede ja puuhunnikute all ning muudes tumedates niisketes kohtades metsades.

On teada, et mõned harjased tuhatjalgsed elutsevad puukoore tavalistes väikestes pragudes.

Mitmejalgsed ja inimesed

Mitmejalgsed ei hammusta inimest, kuna nad on herbivoorid (taimede sööjad) ja mõne liigi puhul ka piiratud kõigesööjad, kuigi mõned nende poolt väljapakutavad kaitsevedelikud võivad põhjustada inimese nahal kerget ärritust ja põletusi. Silmadele võivad need olla palju hullemad ja otsene kokkupuude võib põhjustada väga halbu probleeme.

Samuti esinevad nad erinevates folklooris, ravimites ja traditsioonilistes kasutusviisides üle kogu maailma.

Galerii

Pill Millipede, Lääne-Ghats, India

Mitmed tuhandjalgsed - leitud kivi alt

Küsimused ja vastused

K: Mis on millipede?

V: Tuhatjalgsed on lülijalgsete liik, mille keha on segmenditud ja tavaliselt 20 kuni üle 100 segmendi.

K: Mitu liiki tuhatjalgseid on tuvastatud?

V: Praeguseks on kirjeldatud umbes 12 000 erinevat tuhatjalgsete liiki, millest 10 000 on kindlaks tehtud. Hinnanguliselt on Maal kokku 80 000 liiki tuhatjalgseid.

K: Mida söövad tuhandjalgsed?

V: Tuhkjalgsed on detriivoorid ja toituvad peamiselt lagunevatest lehtedest ja muust surnud taimsest materjalist. Mõned liigid võivad olla ka kõikjal sööjad, kes toituvad putukatest, vihmaussidest või tigudest.

K: Kas tuhandjalgsed on mürgised?

V: Üldiselt ei ole, kuid mõnel liigil võivad olla näärmed, mis võivad toota ärritavat vedelikku, mis võib põhjustada mõnel isendil allergilisi reaktsioone, mis on nende aeglase liikumise tõttu kaitsemehhanismiks söömise vastu.

K: Kas neid peetakse kahjuriteks?

V: Üldiselt mitte, kuigi mõnikord võivad need olendid süüa kasvuhoonetes olevaid noori seemikuid ja mõned liigid, nagu Xenobolus carnifex, saastavad Indias katuseid või rüüstavad maju ja talusid, tekitades kahju. Lisaks sellele on mõnel tuhandjalgsel hambad, mis võimaldavad neil otseselt taimi kurnata.

K: Kuidas nad end kiskjate eest kaitsevad?

V: Enamiku hulkjalgsete peamine kaitsemehhanism on keerduda spiraalikujuliseks ringiks, mis kaitseb nende õrnemaid elundeid vigastuste eest soomuslaadse nahaga. Nad võivad ka eritada vedelikke, mis võivad nende röövloomade kaitseks põletada, samas kui harjasjalgsetel tuhatjalgsetel puudub soomusjas nahk, selle asemel on neil harjased (väikesed okkalised karvad), mis kaitsevad neid putukate eest, eraldudes, kui see läbib sipelga keha.

K: Kes uurib tuhandjalgseid?

V: Teadlasi, kes uurivad hulkjalgseid, nimetatakse diplopodoloogideks ja nende teaduslikku uurimist (nagu astronoomia või bioloogia) nimetatakse diplopodoloogiaks.