Tuhatjalgsed
Mitmejalgsed on väga pikk lülijalgsete liik. Tuhatjalgsed on segmentidega. Enamikul neist on 20 kuni üle 100 segmendi ja nende keha on lapik. Välja arvatud paar esimest segmenti, on igal segmendil 2 paari jalgu, kuna iga segment on kahe segmendi ühinemine (kokkuliitmine).
Praeguseks on kirjeldatud umbes 12 000 erinevat liiki tuhatjalgseid, millest 10 000 on kindlaks tehtud, ja hinnanguliselt on Maal kokku 80 000 liiki tuhatjalgseid. Loomad on detriiverid, nad söövad seda, mis taimedest üle jääb.
Enamasti on nende toiduks lagunevad lehed ja muud surnud taimsed ained. Mitmejalgsed ei ole mürgised, kuid paljudel liikidel on näärmed, mis suudavad toota ärritavat vedelikku, mis võib mõnel inimesel põhjustada allergilisi reaktsioone. See kaitseb neid nende aeglase liikumise tõttu pideva söömise eest. Üldiselt ei ole nad kahjurid, kuigi kasvuhoonetes võivad need olendid mõnikord süüa noori seemikuid. Xenobolus carnifex on tuntud selle tõttu, et ta nakatab Indias sageli rookatuseid. Mitmed liigid rüüstavad maju ja talusid, tekitades kahju.
Mõnel millipede'il on hambad, mis võimaldavad neil otseselt taimi kurnata.
Tuhatjalgsete esmane kaitsemehhanism on keerdunud spiraalikujuliseks ringiks, kaitstes oma õrnemaid elundeid vigastuste eest soomuslaadse nahaga. Mitmejalgsed võivad eraldada vedelikke, mis võivad nende röövloomade kaitseks põletada.
Harjastega tuhatjalgsetel puudub soomusjas nahk, selle asemel on neil harjased (väikesed okkalised karvad), mis kaitsevad neid putukate eest, nagu oleks harjaste eraldumine sipelga kehast läbi minnes.
Tuhatjalgsetest saab neid kergesti eristada, sest nad liiguvad kiiremini, neil on ainult üks paar jalgu iga segmendi kohta ja nad söövad loomade, mitte ainult taimede asemel, kuigi väga väike osa tuhatjalgsetest on kõikjalgseid, kes toituvad putukatest, vihmaussidest või tigudest.
Teadlasi, kes uurivad kahejalgseid, nimetatakse diplopodoloogideks ja nende teaduslikku uurimist (nagu astronoomia või bioloogia) nimetatakse diplopodoloogiaks.
Tuhatjalgsete liik, Pneumodesmus newmani, oli esimene pidevalt maismaal elanud loomaliik, mis elas 428 miljonit aastat tagasi.
Elupaik
Mitmejalgsed on kõige levinumad parasvöötme niisketes lehtmetsades, kuid neid leidub sageli ka okasmetsades ja kõrgmäestikus, mõned liigid elavad kõrbetes ja veel vähem koobastes. Paljud neist elavad kivide, langenud lehtede ja puuhunnikute all ning muudes tumedates niisketes kohtades metsades.
On teada, et mõned harjased tuhatjalgsed elutsevad puukoore tavalistes väikestes pragudes.
Mitmejalgsed ja inimesed
Mitmejalgsed ei hammusta inimest, kuna nad on herbivoorid (taimede sööjad) ja mõne liigi puhul ka piiratud kõigesööjad, kuigi mõned nende poolt väljapakutavad kaitsevedelikud võivad põhjustada inimese nahal kerget ärritust ja põletusi. Silmadele võivad need olla palju hullemad ja otsene kokkupuude võib põhjustada väga halbu probleeme.
Samuti esinevad nad erinevates folklooris, ravimites ja traditsioonilistes kasutusviisides üle kogu maailma.
Galerii
· 
Pill Millipede, Lääne-Ghats, India
· 
Mitmed tuhandjalgsed - leitud kivi alt
Küsimused ja vastused
K: Mis on millipede?
V: Tuhatjalgsed on lülijalgsete liik, mille keha on segmenditud ja tavaliselt 20 kuni üle 100 segmendi.
K: Mitu liiki tuhatjalgseid on tuvastatud?
V: Praeguseks on kirjeldatud umbes 12 000 erinevat tuhatjalgsete liiki, millest 10 000 on kindlaks tehtud. Hinnanguliselt on Maal kokku 80 000 liiki tuhatjalgseid.
K: Mida söövad tuhandjalgsed?
V: Tuhkjalgsed on detriivoorid ja toituvad peamiselt lagunevatest lehtedest ja muust surnud taimsest materjalist. Mõned liigid võivad olla ka kõikjal sööjad, kes toituvad putukatest, vihmaussidest või tigudest.
K: Kas tuhandjalgsed on mürgised?
V: Üldiselt ei ole, kuid mõnel liigil võivad olla näärmed, mis võivad toota ärritavat vedelikku, mis võib põhjustada mõnel isendil allergilisi reaktsioone, mis on nende aeglase liikumise tõttu kaitsemehhanismiks söömise vastu.
K: Kas neid peetakse kahjuriteks?
V: Üldiselt mitte, kuigi mõnikord võivad need olendid süüa kasvuhoonetes olevaid noori seemikuid ja mõned liigid, nagu Xenobolus carnifex, saastavad Indias katuseid või rüüstavad maju ja talusid, tekitades kahju. Lisaks sellele on mõnel tuhandjalgsel hambad, mis võimaldavad neil otseselt taimi kurnata.
K: Kuidas nad end kiskjate eest kaitsevad?
V: Enamiku hulkjalgsete peamine kaitsemehhanism on keerduda spiraalikujuliseks ringiks, mis kaitseb nende õrnemaid elundeid vigastuste eest soomuslaadse nahaga. Nad võivad ka eritada vedelikke, mis võivad nende röövloomade kaitseks põletada, samas kui harjasjalgsetel tuhatjalgsetel puudub soomusjas nahk, selle asemel on neil harjased (väikesed okkalised karvad), mis kaitsevad neid putukate eest, eraldudes, kui see läbib sipelga keha.
K: Kes uurib tuhandjalgseid?
V: Teadlasi, kes uurivad hulkjalgseid, nimetatakse diplopodoloogideks ja nende teaduslikku uurimist (nagu astronoomia või bioloogia) nimetatakse diplopodoloogiaks.
