Tuhatjalgsed (Diplopoda) on üks lülijalgsete klasse, kelle keha koosneb paljudest segmentidest. Enamikul tuhatjalgsetel on 20 kuni üle 100 segmendi ning keha on tavaliselt piklik või kergelt lapik. Peaaegu kõikide segmendite jalapaaride arv tuleneb sellest, et enamik segmente on tekkinud kahe algse segmendi liitumisel (diplosegmendid) — seetõttu kannab iga selline segmendipaar kaks paari jalgu. Esimesed paarid segmente ja paar esimesi jalgupaare on sageli modifitseeritud või puuduvad.
Liikide arv ja levinud
Praeguseks on kirjeldatud umbes 12 000 tuhatjalgsete liiki; teadlased hindavad, et tegelik liikide arv võib maailmas ulatuda ligi 80 000-ni liiki. Enamik liike on metsades ja teistel niisketel aladel, kus on palju puuduvat orgaanilist ainet, kuid tuhatjalgsed esinevad ka rohumaadel, põldudel, koopades ja mõnel juhul hoonete läheduses.
Toitumine ja ökoloogia
Tuhatjalgsed on peamiselt detriivorid — nad toituvad eelkõige lagunevast taimsest ainest. Tüüpiline toidulauamustrit illustreerib see, et nende peamine toit on lagunevad lehed, okkad, puukoored ja muu orgaaniline praht, millest nad aitavad luua mullale humust ja kiirendada toitainete ringlust ökosüsteemis. Lisaks detriivoritele leidub tuhatjalgsete seas ka liike, kes on saprofüüdid, väikse osa moodustavad ka kirjeldatud omnivoorid või vähesel määral herbivoorid; väga vähesed liigid võivad toitumises kasutada värskeid taimi või närida juurikaid.
Kaitsemehhanismid ja inimmõjud
Tuhatjalgsete peamine kaitsemehhanism on keha kerimine spiraaliks, mis varjab pehmemad kõhu- ja liigeseosad tugevama väliskesta ehk eksoskeleti all. Samuti eraldavad paljud liigid kemikaale — mõned neist on ärritavad, teised kergelt mürgised või ebameeldiva lõhnaga, mis aitab kiskjaid eemale. mürgised, kuid paljudel liikidel on näärmed, mis suudavad toota ärritavat vedelikku, mis võib mõnel inimesel põhjustada allergilisi reaktsioone. Need eritised võivad sisaldada erinevaid ühendeid (nt fenoolid, kinonid või vesiniktsüaniid mõnel liigil) ja mõnel juhul põhjustada nahapõletikku või silmaärritust.
Tuhatjalgsed ei ole üldiselt põllumajanduskahjurid, kuid kahjurid, kuigi kasvuhoonetes või mõnel niiskemal seemne- ja istandusalal võivad nad aeg-ajalt kahjustada noori seemikuid ja juurikasvukesi. Näiteks teatud liigid, nagu Xenobolus carnifex, on mõnes piirkonnas (nt Indias) tuntud oma arvukuse ja mõnikord majapidamiste kahjustamise poolest. Samuti võivad mõned liigid rüüstata hooneid või varjualuseid, otsides niiskust või toiduvara.
Anatoomia ja eripärad
Mõned tuhatjalgsed on varustatud tugevamate hammastetaolistest struktuuridest moodustunud pilustega, mis aitavad neil vorsti-laadset toitu tõmmata või närida pehmet orgaanilist ainet; teistel liigid ei oma selgesid hammastega närimispindu. Üldjuhul on tuhatjalgsed aeglase liikumisega ja eelistavad varjulisi, niiskeid elupaiku.
Mitmed liigid on kaetud karvakestega või harjastega, mis toimivad kaitseks tegelike või näiliste kiskjate vastu; harjaste eraldumisel võib tekkida mehhaaniline või keemiline ärritus, nagu on näiteks selleks, kui mõnede taime- või putukaosiste liikumisel eraldub harjas ja tungib sööja limaskestadesse (näiteks võis sipelga läbimise mõju illustreerida harjaste teravust või kleepuvust).
Erinevus kahejalgsetest (chilopodid) ja nimetus
Tuhatjalgsed (Diplopoda) segi aetakse sageli kahejalgsetega (Chilopoda ehk sajajalgsed), kuid neid saab kergesti eristada: Tuhatjalgsetest (Diplopoda) erinevad kahejalgsetest selle poolest, et tuhatjalgsetel on tavaliselt kaks jalapaari iga diplosegmendi kohta ja nad liiguvad aeglasemalt ning on enamasti taim- ja detriivtoidulised, samas kui kahejalgsetel on iga segmendi juures üks paar jalgu, nad on kiiremad ning enamasti kiskjalikumad ja toituvad väikestest selgrootutest.
Teadus ja paleontoloogia
Teadlasi, kes uurivad tuhatjalgseid, nimetatakse diplopodoloogideks ning nende uurimisvaldkonda nimetatakse diplopodoloogiaks või laiemalt arahnoloogiale ja teistele lülijalgsete uurimisharudele lähedaseks teaduseks. Tuhatjalgsete fossiilne ajalugu on pikk: tuntud fossiil Pneumodesmus newmani on üks varasemaid tõendeid maismaal hingava loomse elu olemasolust — see liik elas umbes 428 miljonit aastat tagasi ja seda peetakse üheks esimeseks pidevalt maismaal elanud loomaks.
Olulisus ökosüsteemis
- Tuhatjalgsed aitavad lagundada orgaanilist ainet ja rikastavad mulda, soodustades toitainete ringlust.
- Nad on toiduks mitmetele röövloomadele (linnud, imetajad, kahepaiksed ja mõned putukad) ning seeläbi oluline osa toiduahelas.
- Mõned liigid võivad tekitada majanduslikku kahju, ent üldiselt on nende roll looduses kasulik.
Kokkuvõttes on tuhatjalgsed mitmekesine ja ökoloogiliselt tähtis rühm lülijalgseid, kelle uurimine aitab mõista nii tänapäevast elurikkust kui ka maismaa koloniseerimise varajast ajalugu.
