Microbiotheria on väike pisiimetajate seltskond, mida tänapäeval esindab vaid üks elus liik, tuntud kui Monito del Monte (Dromiciops gliroides; hispaania keeles "väike mäeahv"). See väike kottloom elab peamiselt Lõuna-Argentina ja Tšiili parasvöötme metsades ning on bioloogiliselt väga huvitav kui ülejäänud Austraalia-suunalise rühmituse (Australidelphia) ainsana Uues Maailmas.
Microbiotheria on ainus Uue Maailma esindaja ülerühmas Australidelphia; kõik teised Uue Maailma marssupiaalsed kuuluvad Ameridelphia hulka. Molekulaarsed ja paljud morfoloogilised uuringud näitavad, et Microbiotheria lähemalt seotud Austraalia marssupiaalidega kui tüüpiliste opossumitega, mis teeb neist evolutsiooniliselt huvitava relict-liigi — järelejäänu suuremast paleogeograafilisest perekonnast, mille areal oli kunagi laiem.
Morfoloogia ja välimus
Monito del Monte on väike, hiiretaoline imetaja: kehapikkus tavaliselt 6–12 cm, kaal sageli 30–80 g (sõltuvalt indiviidist ja aastaajast). Keha on karvane, värvus pruunikas-hall kuni kollakaspruun. Iseloomulik on tuppeline, peaaegu karvane ja eelkõige haarav saba, mida kasutatakse oksadel kinnitamiseks ning mõnikord esemete kuhjamiseks. Kolju kuju ja hambastiku eripärad erinevad selgesti klassikalistest opossumitest, mistõttu nad ei sobi hästi Didelphimorphia klassifikatsiooni.
Elupaik ja levik
Liik on öine ja arboreaalne, elades peamiselt Tšiili ja Lõuna-Argentiina parasvöötme vihmametsades, eriti Andide lõunapoolsetes alades kus esineb tihedat bambust ja Nothofagus-lehtmetsi. Nad eelistavad niiskeid, tihedaid aluspõõsaid ja puudevahelist katet, kus saab liikuda oksalt-oksa ja varjuda kiskjate eest.
Toitumine ja käitumine
Toitub peamiselt putukatest ja muudest väikestest selgrootutest, millele lisanduvad puuviljad ja mõnikord nektar või seemned. Monito del Monte on teada-tuntud ka kui tähtis seemnekandja — nad söövad ja levitavad teatud metsapealsete eliitide (nt lõunapoolsete rohttaimede epifüütsete viigipuude ja vaimumistele) seemneid, mille abil mõjutavad metsa koosseisu. Ööpäeva jooksul on nad valdavalt üksikud ja territoriaalsed; halvema ilmaga võivad nad kasutada torporit ehk ajutist ainevahetuse aeglustamist, et säästa energiat.
Paljunemine
Nagu teistel kottloomadel, on ka emastel Monito del Monte'il marsupium ehk kott, kus vastsündinud arenevad esimeseid nädalaid. Haistmike ja emapiima toel kinnituvad noored emapoolsetele nibudele; pesakonnas võib olla mõnest kuni mitme kutsikani, sõltuvalt individuaalsetest tingimustest. Paljunemisperiood ja pesakonna suurus varieeruvad vastavalt ilmastikutingimustele ja toidu kättesaadavusele.
Süsteemika ja paleontoloogiline taust
Kuni 20. sajandi keskpaigani paigutati elusolendid sarnaste välimusnähtude tõttu sageli opossumite (Didelphimorphia) hulka. Lähem uurimine näitas siiski paljusid anatoomilisi erinevusi ja kaasaegsed molekulaarsed andmed kinnitasid Microbiotheria eraldiseisvat ja Austraalia-liiniga seotud päritolu. Fossiilid Lõuna-Ameerikast ja Antarktikast näitavad, et selle sugukonna eelkäijad olid kunagi laialdasemalt levinud, mistõttu tänapäevane Monito del Monte'i paiknemine käsitatakse kui järelehüüet varasemast laialdasemast rühma levikust.
Kaitse ja tähtsus
Monito del Monte'i populaatioone mõjutab metsade raie ja elupaikade killustatus ning kliimamuutused, mis muudavad parasvöötme metsade struktuuri. Kuna liik osaleb oluliselt teatud taimeliikide seemnete levikus, on tema kadumine oluline ebasoodsalt mõjuda kohalike ökosüsteemide toimimisele. Täpne kaitseolek sõltub riikidest ja piirkondadest ning nõuab jätkuvat uuringut ja elupaikade säilitamist.
Monito del Monte on hea näide sellest, kuidas üksik elusliik võib kanda olulist evolutsioonilist infot ja ökoloogilist rolli — nii teaduse kui looduskaitse seisukohalt ainulaadne taoline kottloom väärib tähelepanu ja kaitset.
