Merilõvid – liigid, elupaik, käitumine ja toitumine

Merilõvid on mitmed merihüljeste sugukonda Otariidae (kõrvahülged) kuuluvad loivalised. Nad elavad peamiselt Vaikse ookeani ja Lõunaookeani rannikualadel, kuid mõned liigid esinevad ka Atlandi rannikul ja saarestikes — seega ei piirdu nende levik ainult ühe ookeaniga.

Isastel merilõvidel on sageli paks karvkate näo ja kaela ümber, mis mõnikord meenutab lõvi manest ja on põhjus, miks neid kutsutakse "merilõvideks". Mõned liigid — näiteks Stelleri merilõvi — võivad teha valju karjatusi ja muid hääleilminguid. Kuigi neid rahvapäraselt võrreldakse lõvidega, ei ole merilõvid sugugi kassid, vaid imetajad: nad hingavad õhku, sünnitavad elusalt ja toitvad oma poegi piimaga.

Liigid ja välimus

Merilõvid hõlmavad nii merilõvisid kui ka karvkarva merilõvisid (fur seals). Mõned tuntumad liigid on:

• California merilõvi (Zalophus californianus)
• Stelleri merilõvi ehk kümnendik-merilõvi (Eumetopias jubatus)
• Lõuna-Ameerika merilõvi (Otaria flavescens)
• Austria/ Austraalia merilõvi (Neophoca cinerea)
• Uus-Meremaa merilõvi (Phocarctos hookeri)
• Galápagose merilõvi (Zalophus wollebaeki)

Isased võivad olla suuremad ja massiivsemad kui emased; paljudel liikidel on selgelt eristatav kaelakarv või "mane". Kehaehituselt on merilõvid paremini kohastunud nii vees kui maismaal liikumiseks — nad kasutavad ujuvuseks eelkõige esikäppi ja saavad maismaal liikuda tassutamisega või keha toetades.

Elupaik ja käitumine

Merilõvidel on tavapäraselt kaks olulist elupaiga komponenti: vees toitumisalad ja maismaa pesapaigad ehk haul-out’id ning paaritumis- ja poegimisalad (rookaries). Nad eelistavad kiviseid kaljaseid rannikuid, liivarandu, saari ja mõnikord ka kelprikkeid. Toitumisülesandeid toetavad sageli upwellingutsoonid, kus jõuline vee ülesvool rikastab merd kaladega.

Merilõvid on sotsiaalsed loomad: paljud liigid moodustavad pesitsusaladel suuri kolooniaid, kus isased võivad kaitsta territooriumi ja moodustada haremid. Käitumises on silmatorkavad heli‑ ja kehakeele signaalid: karjumised, haukumine, võitlused, rünnakud ja rutiinsed puhke- või päikesevannid maismaal.

Toitumine

Merilõvid on lihasööjad ja toitu otsivad peamiselt merest. Nende põhitoiduks on erinevad kalad ja muud mereloomad — nad jahivad näiteks kalasid, kalmaare ja teisi koorik- ning peajalgseid. Mõned liigid võivad aeg-ajalt süüa ka merelinde või vastseid mereimetajate saaki, sõltuvalt kättesaadavusest. Toitumisstrateegiad varieeruvad liikide ja piirkondade lõikes: mõned sukeldudes otsivad saaki sügavamalt, teised püüavad saaki madalamas vees või rüüstatud kalaparvedes.

Reproduktiivne bioloogia

Paaritumishooajad on liigi- ja piirkondspetsiifilised. Enamikul merilõvidel sünnib üks poeg ja emad imetavad seda mitu nädalat kuni mitu kuud, kuni poeg on võimeline ise toitu otsima. Paljudel liikidel esineb viivitusimplantatsioon ehk emakas viljastatud munaraku areng peatub enne implanteerumist, mis võimaldab sünkroniseerida poegimist soodsaima keskkonnaga.

Ohud ja kaitse

Merilõvid seisavad silmitsi mitmete ohuteguritega: saaste ja plastprügi, merelõksud ja kalavõrgud, ülekalastamine (toidubaasi vähenemine), kliimamuutustega seotud soojenemine ja toiduahela muutused ning inimeste segamine pesitsusaladel. Samuti on nad looduslike röövloomade, nagu vaalad (näiteks orkaad) ja suured haid, sihtmärgiks.

Mõned liigid on kaitse all ja nende populatsioonide seisund on järelevalve all; teised on veel stabiilsemad. Kaitsemeetmeteks on merekaitsealad, kalanduse reguleerimine, pesitsuskohtade kaitse ja pääste‑ ning rehabilitatsiooniprogrammid.

Inimene ja merilõvid

Merilõvid on inimestele intrigeerivad — nad on olnud teadusliku uurimistöö, loomaaiapidamise ja loodusvaatluste keskmes. Samas on oluline austada nende looduslikku käitumist ja elupaiku: pesitsuskolooniate läheduses liikumine, inimeste toidu pakkumine või karistamata häirimine võib kolooniaid häirida ja poegade ellujäämist mõjutada.

Kokkuvõtlikult on merilõvid kohastunud nii maismaal kui vees elamiseks, neil on mitmekesine dieet ja keerukas sotsiaalne käitumine ning nende kaitseks on vajalik nii kohalik kui rahvusvaheline koostöö.

Otsing