Merisaarmas (Enhydra lutris) on väiksemate mereimetajate rühma kuuluv liik. Nad elavad peamiselt Põhja-Ameerika Vaikse ookeani rannikualadel, kuid ajalooline levila ulatus laiemalt: Beringiväina madalatelt vetelt kuni Kamtšatkani ja kuni Jaapanini lõunas. Merisaarmad on tuntud tiheda karvkatte, vee-elukute jahipidamise ja haruldase tööriistakasutuse poolest.
Levik ja elupaik
Merisaarmaste peamised tänapäevased populatsioonid asuvad Alaska rannikul, Aleuutidel, California lahes ning väiksemates arvukustes Briti Columbias ja Washingtoni osariigis. Ajalooliselt hõlmas nende levila ka Beringiväina ja Kamtšatkat ning kuni Jaapanini lõuna pool. Nad eelistavad madalaid lahesoppe, kiviklibuseid kaldalõike ja vetes kasvavat mererohu (kelpi), kus leidub toitu ning võimalik peituda lainete ja röövloomade eest.
Välimus ja karvkate
Merisaarmastel on üks tihedamaid karvkatteid kogu loomariigis: umbes 26 000–165 000 karva naha ruutsentimeetri kohta, mis annab neile suure soojustõkke ja kaitse külma vee eest. Just see karvkate tegi nad ajaloo jooksul sihtmärgiks, kuna inimesed küttisid neid peaaegu välja surmani. 1911. aasta rahvusvahelised piirangud karusnahakaubandusele ja hilisemad kaitsemeetmed aitasid populatsioonide taastumist, kuid paljud alampopulatsioonid on endiselt haavatavad.
Suurus ja suguerinevused
Värvuselt pruunikast kuni tumepruunini, merisaarmad ulatuvad täiskasvanutena tavaliselt 1,0–1,5 m pikkuseks. Kaal võib varieeruda: emased on reeglina kergemad, isased võivad kaaluda kuni 30–45 kg, emased sageli 14–33 kg, sõltuvalt populatsioonist ja toidukättesaadavusest.
Toitumine ja käitumine
Merisaarmad toituvad peamiselt merest pärinevatest organismidest — nad söövad karploomi ja teisi selgrootuid, eriti karpe, abalone ja merisiile, aga ka väiksemaid kiskjaid nagu rannakarbid, krabid ja kalad. Nad on tuntud oma oskusliku toiduotsingu ja lõhkumisoskuse poolest.
Tavaliselt kannavad saarmad oma lemmikkivi käppades või käe all asuvas nahakotis (underarm pouch). Nad kasutavad seda kestade ja muude kõvade koorega saakloomade purustamiseks, lüües kivi vastu rinda või kõhu peal olevat ankrutussurvet. See käitumine teeb neist ühe vähestest loomadest, kes kasutavad tööriistu. Merisaarmad teevad ka ulatuslikku hoolitsemist ja puhastavad karva, et säilitada isolatsioonivõime.
Sotsiaalselt kogunevad nad sageli "raftideks" — laiemate gruppideks, kus loomad ujuvad kõrvuti ja haakuvad kelpiväätidega, et mitte ära triivida. Nad võivad näidata mängulist käitumist, emad hoiavad poegi rinnal ja õpetavad neid sukelduma ja toitu käsitsema.
Paljunemine ja elutsükkel
Merisaarmad sigivad enamasti aastaringselt, kuid populatsiooni ja piirkonna järgi on tipud. Tavaline poeg on üksik poeg; emakloom kannab järglast pikemat aega ning poeg jääb emale mitu kuud kaaslaseks, kuni karv on piisavalt tihe ja õpitud on sukeldumisoskus. Suguküpsus saabub tavaliselt 2–5 aasta vanuses.
Ohud ja kaitse
Kuigi paljud populatsioonid on pärast intensiivset kütitud perioodi hakanud taastuma, seisavad merisaarmad silmitsi mitme jätkuva ohuga: õlireostus võib nende karvkatet rikkuda ja põhjustada hüpotermiat, orkid (vaalalised) on mõnel alal oluliseks röövloomaks, lisaks ähvardavad haigused, saasteained, kalavarude kahanemine ja lõksud/meretõke. Inimtegevus ning elupaikade degradatsioon mõjutavad samuti nende toitumisvõimalusi.
Kaitsemeetmed — sealhulgas jahikeeld, elupaikade kaitse, õlireostuse vähendamine ja elustamise programmide abil tehtud ümberasustamised — on aidanud mitmetel populatsioonidel taastuda. Mõned piirkonnad, näiteks California ja Alaska, teenivad eeskujuna, kuid olukord varieerub piirkonniti ja liigi üldine kaitseolek nõuab jätkuvat tähelepanu.
Kokkuvõte: Merisaarmas on eriline, tööriistu kasutav mereimetaja, kelle tihe karvkate ja vees elamise kohanemised teevad temast tähelepanuväärse liigi. Kuigi varajane ulatuslik kütimine peaaegu hävitas tema populatsioonid, on siiani käimas taastamis- ja kaitsetööd, et tagada liigi püsimajäämine tulevikus.
