Merisiilid kuuluvad okasnahksete sugukonna Echinoidea klassi. Nagu teisedki ehhinoodermid, sõna otseses mõttes "piikikoored", on nad täielikult mereloomad. Nad on tavaliselt kerakujulised ning neid kaitsevad lubjakiviplaadid ja -varred.p65 Urchin on vana sõna, mis tähendab siili, ja paljudes võõrkeeltes nimetatakse neid loomi "merisiilideks".

Nagu teistel okasnahksetel, on ka neil viiekordne sümmeetria (nn pentamerism) ja nad liiguvad sadade pisikeste, läbipaistvate, kleepuvate "torujalgade" abil. Sümmeetria ei ole elusal loomal ilmne, kuid on kuivatatud katses kergesti nähtav.

Merisiilid toituvad peamiselt vetikatest ja väikestest loomadest. Neil on eriline närimisaparaat, mida nimetatakse Aristotelese laternaks, kreeka filosoofi Aristotelese järgi, keda merisiilid paelusid. Selle aparaadiga saavad nad kraapida pinnale kleepunud organisme, mille kohal siil liigub.

Anatoomia

Merisiili keha sisemine luustik ehk test koosneb paljudest omavahel liitunud lubjakivist plaatidest. Testi pinnal on kinnitunud tugevad piigid (spines), mis võivad olla lühikesed või väga pikad ja teravad olenevalt liigist. Piigid kaitsevad, aitavad liikuda ja kaevata ning mõnel liigil on nende abil mürgised või kleepuvad näärmed.

Peamised anatoomilised omadused:

  • Torujalad (tube feet) – kuuluvad ambulakralsüsteemi ja toimivad liikumisel, haardumisel ning hingamisel; iga torujalg lõppeb vaakumi või kleepuva otsaga.
  • Pediselaarid (pedicellariae) – väikesed tangukujulised elundid, mis puhastavad keha ja kaitsevad parasiitide vastu.
  • Aristotelese latern – keerukas närimisaparaat, mis koosneb viiest kaltsineeruval hambast ja lihastest; selle abil kraabitakse vetikaid ja purustatakse toitu.
  • Sisemised elundid – paiknevad testi sees, sealhulgas seedetrakt, suguelundid ja ambulakraalsüsteemi kanalid.

Toitumine

Enamik merisiile on peamiselt herbivoorid, keda huvitavad peamiselt merevetikad ja fitlehtedelt kraabitav biofilm. Mõned liigid on oportunistlikud ning söövad ka selgrootuid, surnud orgaanikat või koralliliike. Toitumine on sageli öine — siilid liiguvad öösel aktiivsemalt ja kaitsevad end päeval varjul.

Merisiili võime tipust vetikat kraapida on oluline ökoloogiline tegur: intensiivne karjatamine võib alandada vetikapindu ja tekitada nn merisiili-tühjandusi ("urchin barrens"), kus algne merevetikate kooslus hävib.

Eluviis ja levik

Merisiilid elavad erinevates meresüsteemides alates madalast rannikuvööndist kuni sügavamate veteni. Nad on levinud kogu maailmas, kõige mitmekesisemad on rannikualadel mõõdulise ja külma merebasseinis.

Iseloomulikud käitumismustrid:

  • Liikumine toimub torujalgade ja piikide koostöös.
  • Mõned liigid kaevavad pehmesse põhja või peidavad end kivide alla.
  • Mõned liigid on territoriaalsed ja võivad kaitsta toitumisala.
  • Päevane varjamine ja öine aktiivsus on tavaline käitumisviis.

Paljunemine ja areng

Enamik merisiile paljuneb välise viljastamise teel: emased ja isased vabastavad vette munad ja seemnerakud, mis kohtuvad planktilise veega levivas keskkonnas. Viljastatud munast koorub tavaliselt larvastaadium (pluteus), mis on planktoniline ja toitub mikroskoopilisest planktonist. Mõne nädala kuni mitu kuud vältava planktoonistaadiumi järel kogunevad larvad põhja ja metamorfoseeruvad täiskasvanuks merisiiliks.

Mõned liigid võivad paljuneda ka aseksuaalselt või regeneratsiooni kaudu, kui osa organismist taastub, kuid see ei ole laialt levinud kõigi liikide seas.

Roll ökosüsteemis ja majanduslik tähtsus

Merisiilid mõjutavad tugevalt mereökosüsteeme. Nad reguleerivad vetikate kasvamist ja hoiavad kooslusi dünaamilisena. Mõningates piirkondades võivad merisiilide arvukad populatsioonid põhjustada vetikate kadumise ja elupaikade halvenemise, samas on teistes süsteemides merisiilid võtmetähtsusega liigina, mida ohustavad kiskjad nagu kalad, merisaugud ja inimtegevus.

Inimeste jaoks on mõned merisiilid olulised toiduallikad — nende sugurakkude (nn uni) on delikatess mitmetes kultuurides. Samas võib ülepüük, elupaikade muutumine ja kliimamuutused (näiteks ookeani happesuse tõus) ohustada nii looduskogukondi kui ka kalanduse jätkusuutlikkust.

Tähtsus teaduses ja kaitse

Merisiile kasutatakse teadusuuringutes embrüoloogia, regeneratsiooni, arengubioloogia ja ookeanograafia alal, kuna nende välispaljunemine ja selgelt määratletud arengustaadiumid on laboritingimustes hästi jälgitavad. Samas mõjutavad ookeani soojenemine ja acidifikatsioon merisiilide võimet moodustada lubjast luustikke, mis muudab nad eriti haavatavaks globaalse keskkonnamuutuse suhtes.

Kokkuvõte: Merisiilid on keeruka ehituse ja olulise ökosüsteemilise rolliga okasnahksete klass, kelle anatoomia (piigid, torujalad, Aristotelese latern) ning elustiil (toitumine vetikatest, planktiline larvaalne etapp) muudavad nad nii loodusuuringute kui ka mereökosüsteemide seisukohalt huvitavaks ja tähtsaks. Nende kaitse ja säästev kasutus on oluline kogu mereelustiku tasakaalu hoidmiseks.